MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Ma elan koos psühhopaadiga

Ma poleks uskunud, et pean kunagi kummikinnastega pesema seintelt ja põrandalt verd ja mõrvajälgi, aga nüüd see juhtus. Jah, mu kass on mõrvar ja ma kardan, et ta ei kohku enam tapmise ees.

unistamas oma järgmisest ohvrist

Nimelt meil on hiired. Eks paljudes maakodudes on. Kuulsin seinte sees krabistamist, aga mis sa ära teed – mürki ei saa ju panna, kui kass on. Poes öeldi, et hiired muutuvad uimaseks ja siis kass sööb nad ära ja see mürk pääseb ka tema organismi.
Lõkse panna pole südant. Selliseid lõkse, kuhu hiir kinni jääb… sinna see hiir ilmselt ei jõuaks nagunii, sest kass on kiirem. Nii et polegi nagu midagi teha.

Nii me siin elanud oleme. Üks kord tulime koju ja vannitoas oli maas üks pirakas leethiir, surnud vist. Leethiired tavaliselt tuppa ei tule, vaid elavad urgudes. Ei teagi, kuidas ja kust ta siia sai, sest ta oli jube suur. Kass käis ümber tema ja toksis teda käpaga, nii et kindel värk – surnud hiir. Lükkasime ta karpi harjaga ja viisin ta välja. Nii kui karbiga õue jõudsin, hakkas krabistama ja karbi tegin lahti, lasi jalga. Mängis surnut. Päris kaval, eks. Jube kahju hakkas temast – ei tea, kaua ta seal maas surnut mängis. Õudne ju, kui pead liikumatult vedelema, kuni kiskja sind käpaga togib ja ei tohi elumärki näidata.

Nüüd oli jälle üks õhtu. Väike hiir jooksis mööda tuba, kass ajas teda taga. Meil olid kolimisest igast kotid ja kastid ka, nii et tal oli lihtne peitu pugeda. Üritasime teda kätte saada, et õue visata, aga see pani nagu tinakuul eest ära. Nii nad seal terve öö jaurasid ja mängisid tagaajamist. Hommikul oli vaikus. Mõtlesin, et ju ta tuldud teed tagasi läks, sest minu kass küll hiiri ei tapa, ta rohkem mängib nendega, võtab sabast kinni ja loobib. Enamasti ta jaurabki hiirega ringi, siis ma püüan hiire harjaga pappkasti ja viskan välja. Sööma ta küll mingeid hiiri ei hakka ja pole liiga ka neile teinud.
Lõunal hakkas jälle mingi piiksumine pihta. Tuli välja, et see hiir oli ikkagi nii kaua peidus olnud ja kass leidis ta jälle üles. Kuskil kella nelja paiku pääses hiir lõpuks pakku kuskilt prao vahelt.

Eile öösel hakkas jälle see piiksumine – jälle hiir toas. Seekord ei kestnud see pidu väga kaua, kuskil 10 minutit ja vaikus. Mees läks vannituppa ja leidis eest täielikku veresauna. Reaalselt hiirel oli pool nägu ära näritud, tegi viimaseid hingetõmbeid. Ta oli verisena püüdnud põgeneda, seinad-põranda ära määrinud, vereplekid olid igal pool. Jumal tänatud, et ma seda hiirt ei näinud, ma oleks ilmselt šoki saanud. See polnud nagu mingi paar vereplekki, see oli ikka full murder.

Ühest küljest – okei, selline on loodus, aga päris jube ka. Ma ei uskunud, et mu kass võiks lihtsalt teisel loomal näo ära närida ja ära tappa. Ta on mu armas väike nunnukene ju. Nüüd ma vaatan teda ja olen suht kindel, et kui ma oleks väike nagu hiir, siis ta lihtsalt rapiks mu surnuks. Ja miks need paganama hiired nii armsad peavad olema, et neist kahju on?! Selline see maaelu on, pole lihtne.

Laigi ja jaga:
« »

© 2019 MER. Theme by Anders Norén.