MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Appi, mina olengi hiir!

Aitäh teile nõuannete eest… ja nende võigaste juttude eest, mida ma parema meelega poleks enda pähe talletanud, aga ok. Nagu ma ka ütlesin, siis lõksuvend ma ei ole, pealegi ei saa ma lõkse panna, sest kass võib ju haiget saada. Ostsime need elektrilised pistikupessa käivad seaded, mis peaksid tekitama heli, mis hiiri eemale peletab ja ei tohiks inimesi ega koduloomi häirida.

Siin on ainult üks probleem – mina olen vist ise hiir. Õhtul oli kõik tore, sest televiisor käis, igast olmemüra, aga nii kui ööseks tuled kustutasin, signa peale panin, saabus vaikus ja valmistusin voodisse minema, kuulsin ma imelikku pininat. Alguses ma ei saanud aru, mis kuramuse asi see on, aga siis kiskusin need junnid pistikupesast välja ja oli vaikus. Küsisin mehelt ka: “Kuule, kas sa kuuled seda jubedat pininat?” Tema ei kuulnud. Kassi ei paista ka üldse häirivat, kuigi temal ometi peaks olema ju parem kuulmine kui inimestel.

Eks ma siis leppisin sellega, et olen hiir ja läksin ülemisele korrusele ja ma ei saanud reaalselt magama jääda, sest see pinin lihtsalt lõikas mul läbi pea. Paki või ise oma seitse asja ja koli välja.

Kui juba loomadest rääkida, siis ma olen mõelnud võtta koera. Vahepeal oli elu selline liikuvam, nüüd aga paikseks jäänud ja mõne aasta jooksul võiks sellele täitsa mõelda. Mul on kindel värk see, et koer peab olema tõukoer. Mitte selles mõttes, et fa-faa, hakkan kuskil mööda näitusi käima, vaid sel lihtsal põhjusel, et varjupaigast võetud koerad on üsna ettenägematud. Sa ei tea, kui suureks ta näiteks kasvab, millise iseloomuga ta on. Minevikutraumad võivad muuta ta agressiivseks. Kass on mul mõistagi kodutuna hoole alla võetud, aga kass on ka väike. Koer on parajalt suur ja kui kunagi näiteks lapsele (või ka kassile) kallale läheb, on see ikka väga nadi lugu.

Mul on kaks tõugu, kes mulle väga meeldivad – üks on samojeed ja teine kuldne retriiver. Ma hakkasin uurima, et kas keegi on võtnud tõukoera ja kuidas see kennelitega suhtlemine täpsemalt käib – et mis kutsikate hinnad on, kuidas ja mis. Enne kui kennelite jutule minna, sest noh, mul pole nagunii plaanis võtta koera kohe ja praegu.

Ja ma ütlen, et mulle tuldi kallale täielikult. Esiteks ma julgesin öelda, et ma valin koera peamiselt välimuse järgi. Mis mõttttttttes sa valid koera välimuse järgi?
Issand jumal, ma valisin isegi oma mehe välimuse järgi! Asi mul koera valida välimuse järgi! Kas ma peaksin endale mingil veidral põhjusel võtma koera, kelle välimus mulle üldse ei meeldi?
Koera valitakse ikka iseloomu järgi. No loomulikult valitakse – minu jaoks on kõige olulisem see, et koer ei oleks agressiivne ja oleks hästi sõbralik, selline õige perekoer. Muidugi ma ei vali endale väga nunnut koera, selle mööndusega, et ta on tapjakoer ja kõigil kõri läbi närib.
Muud iseloomuomadused – et kas ta vajab palju ajutööd või palju jalutamist, pole minu jaoks väga olulised, sest ma võin neid mõlemaid teha, üks ei välista ju ometi teist. Võib jalutada, võib joosta, võib kaevata, võib ujuda, võib pulgaäratoomismängu mängida, võib pea peal seista, võib kogu aeg meiega tšillida, võib ka oma koeraasju üksi ajada kui tahab – no problem.
Kas tal on soodumus südameprobleemidele või silmaprobleemidele, pole ka koera valikul mulle eriti oluline, sest ma tegeleks just sellega, mis tema probleem on.
Aga ei sõbrad, nii see ei käi.

Siis algas täielik Gestapo stiilis ülekuulamine.

Aga mõtle, kui sind hakkab häirima mõni koera iseloomuomadus! Miks mind peaks häirima, jumalauda. Ega ma koera ära ei anna, sest ta kipub näiteks aias kaevama. Las inimene kaevab, kui talle kaevata meeldib.

Kuidas sul on aega temaga tegeleda, kui sa tööl käid? Ma ei tea, kas koeri saavad pidada ainult töötud inimesed? Polnud nagu plaanis võtta koera, et ta nüüd seisab nurgas nagu üks kena H&M-ist ostetud lillepott, aga paratamatult peab tegema tööd, et üldse koera pidada saaks, ei? Kuigi ilmselgelt ma ka ei tea seda, et koer peab kvaliteetset toitu sööma ja arstiarved maksavad raha, nii et kui ma talle saepuru hakkaksin söötma nagu mul esialgu enne neid teadmisi plaanis oli, siis pole nagu tööd ka palju vaja rabada.

Mis saab, kui ta näiteks su diivani ära närib? Kuule, sõbrake, sa peaksid nägema mu vana diivanit – kass tegi sellega üks-null. Mis ikka sai, õpetasime mitte kratsima ja ostsime uue diivani, elu läks edasi, midagi ei saanud. Mis siis tavaliselt saab, kui koer diivani ära närib?

Kas sa ikka tead, et koer võib elada nii kaua, kuni sa saad 50aastaseks. Oi tõesti, see on küll suur üllatus. Ma mõtlesin, et ta on kaks aastat nunnu kutsikas ja siis haihtub vaikselt tuldud teed tagasi ja ilmub paljast õhust uus nunnu kutsikas asemele.

See ka muidugi, et kas sa ikka tead, et ta ei jää selliseks kutsikaks. See on mu jaoks küll kõige suurem üllatus, sest ma siiralt arvasin, et koerad on ainus liik loomi, kes jäävad alati kutsikateks ja ei kasva suureks. See on tõepoolest väga üllatav fakt mu jaoks, et nad kasvavad suureks.

Ühesõnaga lõpuks mul oli selline tunne, et jep, ma ei peaks kunagi koera võtma. Ma isegi ei julge ühtegi kennelisse kirjutada, kui juba niisama inimestega vesteldes tehakse selline ristküsitlus, siis ma ei kujuta ette, mis päriselt kenneliga suheldes üldse saaks. Kujutan ette, et alguses on nad hästi sõbralikud ja meelitavad sind naeratades tahatuppa: “Jaa, tule vaata kutsikaid, tule-tule…” Ja seal ootab Daniel Sepp, kes sulle kilekoti üle pea tõmbab ja küsitleb sind mitu ööpäeva jutti, et kas sa ikka tead, et koer ei jää alati kutsikaks.

Laigi ja jaga:
« »

© 2019 MER. Theme by Anders Norén.