See nädal on olnud parajalt muutusterohke. Arvasin, et olen nädala lõpuks jumala läbi, aga tegelikult üldse ei ole. Pigem on mõnus ootusärevus järgmise nädala ees. Tüütu nädalavahetus, krt! Oskar alustas sel nädalal lastehoius ja mina uuel tööl.
Mida ma lastehoiu kohta räägin… Enne lapse saamist ma arvasin tõsimeeli, et 1,5-aastaselt lähevad kõik lapsed lasteaeda. Mul mõned tuttavad muidugi olid lastega ja mõned neist jäid pikemalt koju, siis ma mõtlesin nagu – okei, aga miks?
Tuleb välja, et lasteaeda minnakse alles 3-aastaselt ja 1,5-aastaselt minnakse lapsehoidu. Ja see viimane tundub et on sama hea kui oma vastsündinu Gulagi saata.
Ma tean et mitmed emad tunnevad end süüdi paljude asjade pärast… et neil oli keiser, et nad ei toitnud last rinnaga jne, jne, jne. Esimest mul polnud, aga Oskar jõi rinnapiimaasendajat ja kui keegi küsis, miks ta rinda ei saa, palusin, et ta annaks siis kui tal pakkuda on.
Aga hoid… see pani isegi minu raudsed närvid proovile, et ma silmad maas hommikupimeduses viin oma lapse ruttu hoidu, et keegi jumala eest ei näeks. Ah, mis hoid? Ei, meie oleme siin niisama kell pool 9 hommikul. Mis ise?
Võibolla emadel, kellel on tõesti vaja tagasi tööle minna, on see lihtsam, aga mul pole isegi ühtegi vabadust tuua. Ma võiksin vabalt kodus kudeda, töötada veits või üldse mitte töötada, sest me saaks abikaasa palgaga ka tegelikult hakkama, aga ma viin oma lapse hoidu. Ja nii ma tunnen justkui iga mööduv silmapaar mõistaks mind hukka, et ma ei viitsi temaga lihtsalt tegeleda. Justkui ma peaks kõigile selgitama, miks.
See stress enne hoidu oli ausalt öeldes lihtsalt meeletu. Ma ei tunne end kunagi läbikukkunud emana, sest oleme ausad, ma olen päris hea ema, aga ma tundsin end kohati mega läbikukkununa. Ma panen oma pisikese lapse hoidu, et ta seal mind taga nutab, et ma saaks… ma ei tea, trenni minna ja töökohtumistel käia. Või jumal hoidku – kodus silma looja lasta.
Olgu öeldud, et kõik mu sellised mõtted kadusid juba esimesel hoiupäeval.
Nagu ma olen veidi rääkinud, siis Oskar on kasvanud Montessori pedagoogika järgi juba sünnist saadik. Aasta jagu oleme me käinud Montessori beebide- ja väikelaste huviringis pea iga nädal. Kodus tegutseme samade põhimõtete järgi jne.
Seesama perekeskus avas sügisest lastehoiu 1,5-3-aastastele lastele ja mul oli kohe selge, et Oskar just sinna läheb. Siis Montessori lasteaed ja Montessori kool. Ma ei kujutaks praegu ette mingit teistsugust teed. Mitte, et tavahoius lapsi pekstaks vms, need on ka väga ok :D, lihtsalt see teekond on meile vanematena ja lapsele olnud see, mille me ette võtnud oleme ja mis kattub meie tõekspidamistega ja sellega, kuidas me kodus asju teeme.
Igatahes. Oskar alustas sel nädalal Montessori hoius. See tähendab, et 4 päeva nädalas on ta umbes päevas 3-4 tundi hoius – hommikust kuni lõunauneni.
Kuna ta rühmaruume ja juhendajat tundis väga hästi, sest ta on seal aasta aega käinud, siis meil läks see asi tegelikult väga pehmelt. Esimesel päeval ma olin ise väga närviline, magamata, sahmerdasin kõigi asjadega, mis rühma vaja on jne… aga Oskar läks rahulikult oma asju askeldama.
Hoius on nii, et ema/isa võib esikus istuda nii kaua kui tarvis on ja vaikselt harjutatakse, et vanem läheb korra midagi autost tooma, kohvi ostma, poodi vms, et laps harjuks, et ta tagasi tuleb. Kuni laps jääb siis terveks ajaks.
Esimene päev ma istusin esikus ja Oskar sai aru küll, et midagi on teistmoodi – me oleme vanas kohas, aga emad-isad lähevad minema teistel, miks? Nii käis ta mind tihedamini esikus kontrollimas.
Teisel päeval läksin aga kohvi ostma, ütlesin, et tulen varsti tagasi ja ta lehvitas rõõmsalt ja jooksis mängima… Olin 10 minuti pärast tagasi, aga ta ei tulnud esikusse mind otsimagi ja juhendaja arvas, et oleksin võinud kauemgi ära olla.
Esmaspäeval proovime ehk natuke pikemalt, aga üldiselt ma olen positiivselt meelestatud.
Ja mis mind veel rahustas, oli see RAHU. Võibolla üks suuremaid asju, mille kohta ma põdesin, oli see, et keegi teeb Oskarile liiga. Võtab mänguasju ära, jooksevad kokku vms nagu on huviringides.
Aga seal rühmas valitseb täielik rahu. Lapsed töötavad oma asjade kallal vaikselt. Keegi ei võta su käest asju, kui sa nendega tegeled. Pole lärmi ega tormamist. Seda kõike oli nii põnev jälgida, kuidas nii tillukesed lapsed tegutsesid austusega üksteise suhtes.
Nii, liigume nüüd edasi minu juurde. 😀 Ma ka inimene.
Sel nädalal alustasin ma uuel tööpostil. Ausalt öeldes… väga rahulikult. Ma ise läksin tööle selle hoiakuga, et hakkame kuskilt otsast pihta ja vaatame, kas ja kuidas läheb. Ja samas tööl on ka see pigem rahulik tutvumise ja sisseelamise aeg. Ma olen seni olnud hullus oravarattas, et selline rahulikum kulgemine on mu jaoks pigem võõras. Et kindlasti on mul siin harjumist. Sain nädala algul koosolekul töökaaslastega tuttavaks, nad tundusid kõik väga toredad.
Palju on omaette askeldamist, mis mulle väga sobib. Samas ka kohtumisi, mis mulle sobib. Üritusi, mis sobib.
Ma ei taha enne õhtat hõisata, aga idee poolest see töö väga meeldib mulle. Ainult kui ma enne kirjutasin pigem kiiremaid lugusid, no 6-8 artiklit päevas, siis ega mul polnud väga aega süveneda, siis nüüd on pigem tõsisemad persoonilood ja ma… olen ilge piripill. Ma võtan teiste asju jubedalt hinge ja kui ma pean tegema persoonilugusid, kus inimestel on traagilised lood, siis ma ulun ise ka nagu poleks homset. Näiteks tegin hiljuti intervjuu ühe naisega, kes Ukrainlasi abistas ja pisarad voolasid Zoomi kõnes… üritasin teha normaalset nägu, et äkki mul kaamera nii kehv, et ta ei pane tähele…
Aga no täna jälle rääkisin ühe naisega, kelle ema suri hiljuti ja obv pühkisime mõlemad pisaraid…
Siis oli mul veel vaja ühele sündmusele ja ehkki mul polnud seal pinget, et ma pean mingit tööd tegema, lihtsalt pressiüritusele minema ja ringi vaatama, tutvuma olustikuga… siis kui mu kõrval istus Ivo Linna, siis no ilmselgelt ma tegin temaga juttu. Ta on nii tore mees! Kujutan ette, et need ajakirjanikud on kui kärbsed, kui sa kuulus inimene oled, aga ma värisedes tutvustasin end… “Vabandust, härra Linna! Ma olen… ajakirjanik” ja ta kohe rõõmuga vastas mu küsimustele rohkem kui oleksin osanud oodata. Tõeline legend!
