MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Beebitrennid viivad mu kord hauda

Ma mäletan neid aegu kui eilset päeva, kus ma ei viitsinud minna trenni, näiteks ujuma, sest jube tüütu ettevõtmine tundus see enda trikoo ja rätiku spordikotti viskamine ja pärast juuste föönitamine ja õueriiete selga toppimine.

Kui Oskar sündis, oli selge, et ma enam laisk lohe olla ei saa ja pean inimesega basseinis käima hakkama. Nii panime me end kirja ujumistundi ja võimlemistundi, kus kaks korda nädalas käime.

Kui ma arvasin, et too asjade spordikottide viskamine ja enda riidesse panemine pärast ujumist on jube tüütu, siis nüüd tundub see nagu puhkus lõunamere ääres, kus üks kokteile ette veab ja teine varbaid mudib.

Ma poleks elus arvanud, et beebiga näiteks ujuma minemine on terve päeva ettevõtmine.

Esiteks sa pead ta uneajad klapitama trenniajaga. Oskar on üleval korraga kaks tundi. Kui ta on üleval üle selle, saab armsast beebist elav deemon. See deemoniks muutumine tuleb väga tasahilju… kui ta väsib, siis ta hakkab naerma. Aina kurjakuulutavamalt. Kuni lõpuks naerab laginal. Ja siis röögib naerda. Ja siis lihtsalt röögib. Nii et kui me tahame minna trenni, peab ta magama täpipealt sel ajal, et trenn mahuks tema ülevaloleku aknasse. Seda peab hakkama planeerima juba hommikul ja hinge kinni hoidma, et ta magaks nagu graafik ette näeb, sest kui ta ärkab liiga vara, on kõik jälle pees. See hõlmab endas teraselt voodi kõrval istumist ja iga nihelemise peale tšš-tšš tegemist.

Teiseks söögiajad. Ta peab minema basseini või võimlemisse nii, et tal on kõht täis, aga mitte just söönuna.

Kolmandaks tuleb taevaisa poole palvetada, et ta enne basseini oleks “tualetis” käinud. Muidu iga kord kui ta kahtlase näoilme teeb, olen ma valmis basseinist välja jooksma, et ära nüüd jumala eest, palun ei…

Nii on pool päeva ettevalmistust tehtud.

Loodetavasti saab tema uneajal asjad kokku panna. Rätikud, ujumisriided, mähkmed, märjad salfakad, piim, riided ja turvahäll valmis panna.

Kohale jõudes läheb libedalt ja trenn ise on tore. Pärast trenni aga algab uus võitlus ellujäämise nimel.

Kui varem mulle tundus jube tüütu võõras kohas duši all käia, et end kloorist puhtaks pesta, siis käes libe ja näljane siiakala, on see veel keerulisem. Nii ma teda ühe käega hoian, teise käega pesen ja ise lepin sellega, et saan end jooksva vee all üle loputada.

Riietusruumi jõudes on ta üldiselt rahulik. Kuni kuskil nurgas hakkab teine beebi karjuma, siis ta teeb korra suured silmad… ja ühineb kooriga. Ma ise samal ajal tilgun veest, üritan teda rahustada ja lutipudelit suhu toppida. Siis ta veidi sööb, aga nii kui ta maha panen, et ise riietuda veeloigus seistes, hakkab ta jälle koorilauluga tegelema ja nii ma üritan teda rahustada, et oota korra, emme paneb endale sukkpüksid jalga…

Kui oleme mõlemad riides, toidan ta lõpuni ja panen turvahälli. Seal ta jääb enamasti kohe magama. See on väga tore, aga nüüd peaks ruttu koju minema ja juukseid ma kuivatada ei saagi. Suva, kapuuts pähe ja autosse.

Kodutee ta magab õndsat und nagu armsake. Uba on aga selles, et meil on koju sõita 15-20 minutit. Ehk koju jõudes pean ma ta autost välja võtma, tuppa viima ja turvahällist välja võtma. Selle peale on ta klõps! üleval. Kui päris beebina magas ta pärast trenni pikalt, siis nüüd on ta üleväsinud, mis tähendab, et ta jaurab mitu tundi ja magama ei jää mitte.

Ja nii ongi käes õhtu. Oli tore trennipäev!

Tegelt ärge saage valesti aru, mulle jubedalt meeldib Oskariga askeldada. Ta on nii lahe sell. Inimene on täpselt minu nägu kui ma oleks poiss ja beebi.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.