Nii kaua kui ma end mäletan, olen ma olnud suur jõulufänn. Ma mäletan, kui mu vanavanaema elus oli, olid meil alati marutoredad jõulud. Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta ühtegi kingitust – eks lapsena olid need ilmselt olulised, aga mitte nii olulised, et need praegu meeles oleks, vaid pigem meenutan sooja tundega just seda elevust jõulude üle.
Me alati tõime linnakoju suvekodust, kus ma praegu oma peregagi elan, suured kuuseoksad, mille panime põrandavaasi ja ära ehtisime. Ma mäletan, kuidas ma jõuluehted aina maha võtsin ja uuesti teistmoodi okstele sättisin. Ja joonistasin ülikeskendunult meie “kuuske”, eesmärgiga, et iga okas oleks täpselt nii nagu päriselt.
Aga ma mäletan, et üks asi tekitas mulle jubedat ängi. Ma ei teagi, miks. Ju olin filmidest näinud, kuidas teistel on laeni suured kuused. Ma käisin igal aastal pinda, et MA TAHAN SUURT KUUSKE. Ja ma mitte kunagi ei saanud seda. Vanavanaisa ütles, et tema ei hakka täisjõus kuuske maha võtma. Ja kui te arvate, et meil siin 2-3 kuuske oleks olnud, et jube kahju, siis meil maal on mingi… 100 kuuske äkki? 😀 Võinuks ju ühe ohverdada. Praegu on need muidugi ilgelt suured puud, aga tollal olid just parajad. Tegelikult kui ma saaks ajamasina, ma läheks ajaks tagasi ja võtaks kõik need kuused maha ja veaks tuppa, sest praegu ma pean just maksma 800 €, et ÜHE neist maha võtta ja paar väikest kändu üles võtta, et uus sissesõit teha…
Fast forward aega, kui ma sain täiskasvanuks ja üürisin oma esimese kodu. Nii kui jõulud terendasid ja esimesed kuusekaupmehed poe ette ilmusid, sain ma aru, et ma võin oma koju tuua kasvõi 50 täismõõdus kuuske, sest ma saan ja keegi ei saa mind takistada.
Ma nii mäletan, kuidas ma ihuüksi vedasingi kõige suuremat kuuske, mis seal aedikus saadaval oli, trepist üles oma korterisse. Ise jumala leilis. Kui ma seda püsti üritasin saada, nõjatasin diivani peale ja see sai vaiguseks ja rikutud, aga suva.
Sealt edasi ma ALATI tõin koju kuuse jõuludeks. Ja see ei meeldinud kohe mitte mu ühelegi peikale, kes mul läbi aastate olid. Sest ehkki ma vedasin kuuse tuppa, panin selle uhkelt püsti… ma mitte kunagi ei koristanud okkaid ja kuuse väljaviimine, noh… selle veeretasin ka sujuvalt enda kaelast ära.
Aastaid ja aastaid pärast mu kuusehullust julges mu abikaasa mulle öelda, et kuule, see kuusevärk on täitsa käest ära, et kui sa kuuske tahad, siis korista ise neid okkaid ja vii ise kuusk ära. Kange naine nagu ma olen, viisin esimest korda üksi kuuse viiendalt korruselt ära ka. Ja pühkisin mitu tundi koridorist okkaid ka… siis sain enam-vähem aru, et tõesti on see kuusevärk jube tüütu.
Nii et järgmisel aastal tõin nulu. Kallim küll, aga pidavat vähem okkaid ajama.
Kahjuks mitte. Nimelt selgus, et mul on nulu vastu allergia. Ja nulg ajab ikkagi okkaid.
Mingiaeg ma hakkasin vaatama kunstkuuski. Mul on küll prillid ja mitte kõige parem nägemine, aga need kaubanduses müüdavad kuused on mu jaoks nii koledad tuustid, et ma tõesti elan parem kuuseta. Tõetruud kuused aga ulatusid hinnalt 1000+ euro kanti. Okei, ma saan aru, et sa ostad kuuse ühe korra ja saad seda kasutada pikki-pikki aastaid, aga selline summa majaremondi ja igasuguste asjade kõrvalt tundus selline, et noh, järgmine aasta äkki…
Ja nii see jõulukuuseteema ehk natuke soiku jäigi. Jõulukaunistused on meil kodus alati olnud, mu meelest maakoju kuidagi lihtsalt passib nii, et jõulude ajal istud kamina ääres, põlemas hubased jõulutuled… aga kuuske polnud mitu aastat.
Nüüd kui meil on Oskar, on minus jõuluhull jälle aktiveerinud. Noh, eelmine aasta ta oli nii beebi ja me üritasime ainult ellu jääda, et väikese jõululaua me tegime, aga eriti jaksu polnud. Mäletan, et abikaasa käis vist jõulupäeval poes Fisher Price laulukoera ostmas, kindlate juhistega, et see oleks poisskoer, mitte tüdrukkoer. Midagi peab lapsele ju kinkima.
Aga sel aastal oleme me puhanud ja nii kui esimesed lumehelbed maha sadasid, ma olin nagu…
Kusjuures naljakas on see, et me panime tagasihoidlikud väiksed tuled trepile, kui juba järgmisel päeval oli ühel naabril väike kuuseke maja ees tuledes ja ülejärgmisel teisel naabril täisjõulutuled majal.
Varem pole kellelgi nii vara olnud. Mulle tundub, et ehk inimesed praegusel stressirikkal ajal vajavad seda jõulurõõmu rohkem. Suva, et on 31. oktoober. Saab need halloweenitajad käbe nahh ja läheb jõuluks.
Nii kui esimene lumehelves maad puudutas, ma olin nagu – aitab. Jõulud on käes. Kraamisin seinakapist välja kõik jõulukaunistused ja hakkasin netist otsima kunstkuuske. Sattusin sellisele lehele nagu kunstkuusk.ee. Olgu öeldud, et kuuse sain ma koostöövormis, aga ma oleks selle ise ka ostnud. Ma ei tea, kas selle ajaga, mis ma viimati vaatasin kunstkuuski, on midagi muutunud, aga need on ülimõistlike hindadega – alates 119 €.
Minul endal on Premium jõulukuusk ja ma ausalt öeldes ei saaks rohkem rahul olla. See on ülitõetruude okastega, samas kui pole tavalise jõulukuuse ebatäiuseid – see on täiusliku kujuga ja mahub mul kitsastesse oludesse ülihästi ära.
Selle kaunistamine on täiega lihtne – päriskuusega olin ma kogu aeg veits pettunud, et kuidas inimestel tulevad nii täiuslikud kuused ja mul ikka selline natuke iibakas… siis kunstkuusega jääb tulemus lihtsalt täiuslik.
Ja no muidugi on kunstkuusega ka see, et ei pea muretsema, et tood kuuse liiga vara ja jõuludeks on see juba rääbakas. Too kuusk endale tuppa kasvõi juulikuus. Go crazy.
Mõni inimene ütleb, et ta tüdineks ära, kui tal juba novembris kuusk toas oleks. Ma pole üks neist, nii et ma ei oska hästi kommenteerida. Mulle toob kuusk rõõmu ja mida kauem rõõmu, seda toredam ju. Niigi on jõuluaeg suhteliselt üürike ja et keegi mind “imelikuks” peab, siis see pole väga minu probla.
Ainus mure on selles, et panipaiku on mul üsna vähe ja kuuse hoiustamine on veidi probleem. Üks veel käib kokku ja mahub kenasti. Kunstkuusk.ee pakub ka kuuskede renti, aga see on pigem ettevõtetele ja eraisikutele jääb minu arvates pisut krõbedaks. Aga maru hea oleks teenus, kus saad rentida jõulukuused ja need ära viiakse hooaja lõpuks. Ma telliks siis kohe ka trepihalli, magamistuppa ja igale poole.
Igatahes… sel aastal ma olen täiega jõulumeeleolus. Ma olen juba mitut jõuluretsepti ka katsetanud, et valida õige jõulusöök. Oskari jõulukink on ka juba mõeldud, Connectix klotsid, mida koos kokku panna ja millega mängida.
Mu poja jaoks pole ehk oluline, et meil on suur jõulupuu. Ta võibolla ei saa sellest üldse aru. Ilmselt on aastate jooksul tema jaoks tavaline, et on jõulupuu. Ehk isegi tüütu, et ema oma jõuludega pinda käib. Aga väike mina, kes ma alati suurest jõulupuust unistasin… see väike mina rõõmustab, et on tema unistuste jõulud. Tal on maast-laeni kaunistatud jõulukuusk – kõik, millest ta jõuludel unistas, aga mida ei saanud.
KOOD “MERJE” annab https://kunstkuusk.ee e-poes 15% soodustuse!
