MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Appi, me oleme oma kodu orjad

Ma olen alati mõelnud ja ka öelnud, et me ei peaks teenima oma asju, vaid meie asjad peaksid teenima meid. Paar kuud tagasi sain ma aru, et…

Fakk, me oleme oma kodu orjad.

Meil on siin perifeerias alati olnud reisimine ja kuskil käimine mitmeks päevaks üsna raskendatud. Maaelul on palju plusse, aga reisimine ei ole üks neist. Kui me elasime linnas korteris, polnud mingit muret – saime heade hindadega lennupileti ja isegi ei muretsenud selle üle, et keegi tuleks toidaks kassi – ikka sai, mis siin tulla on. Korter ka soe kogu aeg.

Kui me elasime juba oma majas ja eelmine aasta käisime Como järve ääres nädalaks, siis kuidagi sai ära räägitud ühed sõbrad, et kuulge, tulge tehke linnaelust puhkus, meil siin maru romantiline maaelu, ausõna. Muidugi mul tuli ka imeline mõte osta uut tofukassiliiva, mida loomapoe müüja väga soovitas ja meie kassil pole kunagi ühegi liiva vastu midagi olnud, aga seekord ta lihtsalt sittus ja oksendas nädal aega jutti igasse võimalikku kohta. Pealegi oli liival kirjas, et seda võib vetsupotti visata, mis oli üks argument, miks ma selle üldse ostsin, et neil oleks lihtsam liiva puhastada, aga sellest läks vets umbe ja… no ütleme nii, et mul on vist keeruline edaspidi seda maaeluromantika mõtet maha müüa. Kuigi ma olen kindel, et nad oleksid teine kordki nõus, sest nad on lihtsalt kenad ja toredad inimesed, siis…

Pealegi päris võõraid inimesi niimoodi ei tahaks koju lasta, kuigi filmides ju on mingid koduhoidjad. Aga ma arvan, et me ei usaldaks kedagi võõrast.
Üks variant oleks mu õed, aga no kummalgi pole autojuhilube ja siin pole ei Wolti ega enamasti ka Bolti, bussipeatus ja pood 2 kilomeetri kaugusel. Suvel veel, saad jalgrattaga sõita randa lounge‘i, ujuda ja terrassil päikest võtta, aga talvel pole siin mitte sittagi teha ja autota võtab iga käik pool päeva aega.

Siis me oleme siin üksjagu käinud väiksemaid sutsakaid tegemas, aga no ega üle kahe päeva ei saa kuskile minna, nii et keegi ei käiks kassi vaatamas. Isegi ühte päeva väga ei taha, sest see tola suudab end kõige imelikumatesse kohtadesse pressida, nii et ta sealt enam välja ei saa. Näiteks igasugused sahtlid, mis ta lahti kisub, sisse hüppab ja need kinni vajuvad, nii et ta on alatihti kuskil lauas või kummutis kinni.
Kui linnas oli suva, ikka leidsid kellegi, kes sai kassi vaatamas käia, siis siin on see no võimatu. Linnas on suva, igaüks saab korterist pärast tööd läbi hüpata, aga paluda kedagi, et ta sõidaks linnast edasi-tagasi pärast tööpäeva, see on liig mis liig.
Mu vanaema enam autoga ei sõida, mehe vanemad on enamasti Tartumaal. Ühed head sõbrad meil on siin lähedal, kellelt julgeb paluda teenet, aga no ei taha kogu aeg paluda ka, ilmselgelt on igal inimesel oma elu ka ja käia kogu aeg kellegi kassi passimas ei viitsi keegi. Mitte, et keegi oleks kunagi ära öelnud, aga ma ise tunnen, et nõme on kogu aeg paluda. Me ei käi ka mingi kord-kaks aastas ära, vaid ikka on, et oled nädalavahetuse spaas ja mõtled, et jääks veel üheks ööks, siis tuleb ikka helistada, et kuule, kas saaksid… jne, jne, jne. Endal ka halb tunne selline tüütus olla.

Kuskile teda otseselt viia ka ei saa. Esiteks on see tema jaoks juba suur stress, sest ta on harjunud kodus olema, teiseks ta pole harjunud teiste loomadega, teiste loomadega kodudesse teda viia ei saaks, ja kolmandaks ta kratsib kõik asjad ära, nii et kui ma isegi viiks ta oma õe juurde näiteks ja ta kratsiks ta uhiuues korteris kõik asjad ära, siis see kahju oleks ilmselt mitmekordne reisi hind 😀

Mul oli kunagi hullumeelne mõte koer võtta. Jumal tänatud, et ma ei teinud seda, siis ei saaks isegi pooleks päevaks kuskile minna.

Kass kassiks, nüüd tundub, et me oleme hoopis oma kassi orjad. Aga talvel ei saaks ka niisama kuskile minna ja suvel pole nagu mõtet, kui niigi Eesti suvi nii lühike ja tahaks seda nautida. Okei, ei pea pelletkaminat kasutama, võib panna õhksoojuspumba, aga siin on kogu aeg väiksemad elektrikatkestused, pärast mida see vahel tööle enam ei lähe automaatselt. Nii et isegi kui kassi poleks, piisab ühest katkestusest ja külmuvad ära kõik torud ja asjad. Õhh…
Ja ei pea isegi väga külm olema, et tagasi tulles oleks nagu hundilaudas. Me käisime sügisel nädalaks maal, võtsime kassi kaasa. Mõtlesime, et ah paneme selle kütte kinni, see 10 kraadi ringis pole midagi hullu, kütame ruttu üles kui kodus. Loomulikult me ei mõelnud sellele, et meil on nüüd imik. Kui me koju tulime, oli toas 10 kraadi ja vaene laps pidi magama mütsis ja kombekas, ma terve öö muidugi üleval istudes, et tal ei hakkaks külm ega palav ja ta endale mütsi näkku ei tõmbaks.

Meil oli siin üksvahe plaan, et läheks Tenerifele talvituma. Põhimõtteliselt saaks kassi viia Tartusse mehe vanemate juurde, aga no talvel ju ei saa minna, muidu siin kõik külmub ära ja igal juhul tuleb kedagi paluda kogu aeg vaatamas käia, mis on ka liiast kuu-kaks järjest. Nii et lõpuks tundus see plaan logistiliselt ja planeerimiselt nii keeruline, et lihtsalt ei viitsinud.

Nüüd tahaks jälle minna kuskile reisile. Mees pakkus, et lähme kaheks päevaks Itaaliasse. 😀 Tal hakkas minust kahju, et viimati kui käisime, jäi laps haigeks ja ma ei saanudki Pomeisse, kuhu olen alati soovinud minna, ja istusime suurema osa ajast Airbnb-s lapsega. Et lähme – 1. päev Pomei, 2. päev Napoli ja koju ära.
Et siis ei pea kedagi paluma, kass peaks vastu ja selle ajaga ei jõuaks maja ka maha jahtuda. Aga no lendad oma kodinatega, jõuad kohale, siis peab juba ringi jooksma ja siis juba tagasilend. Tundub ka suht mõttetu tõmblemine juba eos.

Ega sel postitusel polegi suurt mõtet peale selle, et tahtsin halada, et me oleme oma kodu orjad. Me ei saa kunagi kuskile minna.

Laigi ja jaga:
fb-share-icon
« »