Kui ma viimati Oskari toast kirjutasin, polnud ta sinna veel sisse kolinud ja alles sättisime seda. Praegu on noormees juba oma elu peal ja end kenasti sisse seadnud. Toas enam vist suurt midagi ei muutu, välja arvatud see, et pildid ja peegel võiks end maagiliselt ise seina panna ja lauakest-toolikest oleks ka vaja… nii et on paras aeg näidata, milline see meie lapse toake on. Läbipaistvuse huvides – näitan siin ka Vaffa ronimiskolmnurka, mis on saadud koostöö raames.
Tuba on Oskaril pigem väike, eriti kaldlagede tõttu, nii et ega väga palju asju sinna mahugi. Mis ongi hea, sest ma olen üritanud selle hoida võimalikult lihtsa ja minimalistlikuna, et oleks hea korda hoida ja et tuba ei mattuks kaosesse. Või noh, minu jaoks on see minimalistlik – ma hinges olen minimalist, kellel on liiga palju asju. Ma juba mitu kuud tegelen asjadega võitlemisega, et ära müüa, ära anda, ära visata, aga neid kurjameid tuleks justkui kogu aeg kuskilt juurde.
Üks lemmikasju praegu on Oskaril raamatud, mis on kenasti riiulis väljapanekul. See on selline nutikas riiul, et tal on taga panipaik, kuhu saab peita ülejäänud raamatud, mida parasjagu ei loe.
Mänguasjade jaoks on riiul, kus ma aeg-ajalt asju vahetan vastavalt sellele, mis talle huvi pakub. Suurem osa mänguasju on meil garderoobis suures kastis ära pandud. Igal asjal on oma koht ja kui sellega tegelemine on lõpetatud, tuleb see oma kohale tagasi panna.
Lugemiseks ja pikutamiseks vedasime oma magamistoast Oskari tuppa lamamistooli, millelt kruvisime jalad alt ära, et see tema jaoks mugavam ja turvalisem oleks. Teine põhimõte mul on, et lapse toas ei ole ühtegi ei-asja, mida peaks keelama. Eks mujal ruumides on ikka paratamatult kohti, mida ei tohi puutuda, kuhu ei tohi ronida, kus kõõluda jne, aga tema toas oleme proovinud teha nii, et kõike võib teha.
Riidekapp oli teema, millega ma tükk aega hädas olin. Montessori põhimõtete järgi peaks laps riidekapile ise ligi pääsema ja saama sealt riideid valida. Ma alguses mõtlesin ehitada riidekapi, aga siis tarisin lihtsalt teisest toast sinna kapi, mis tundus, et passib riidekapiks kenasti. Erilist huvi ta selle kapi vastu ei tunne, vahel toob mulle näiteks ujumispüksid, mis on ilmselge vihje, et peaks ujuma minema.
Praegu käib kah, võibolla tulevikus peaks mõtlema, kuidas kapimajandust paremini lahendada, päevaks valitavad riided võiks rippuda. Ehk kapi ja seina vahele riidepuu näiteks või ühele kapi poolele riidepuu hoopis.
Nüüd selle ehitise juurde, mis keset tuba aukohal on. Ilmselt nagu suurem osa teisi väikelapsi, hakkas Oskar mingil hetkel tundma suurt huvi turnimise vastu. Õnneks on meil aed ja mängumaja, kus saab turnida igatepidi, aga toas kippus see asi vahepeal ikka päris ohtlikuks minema.
Turnimine iseenesest on väikelastele väga oluline ja ma leian, et seda keelama ei peaks. Pigem peaks looma turvalised tingimused.
Ungari lastearst Emmi Pikler on öelnud, et lapsele on väga vaja vaba ja piirangutega liikumist ja avastas, et laste seas, kes rohkem õues mängisid, oli vähem luumurde ja põrutusi. Lapsed, kes saavad ringi joosta, mängida ja turnida, on füüsiliselt osavamad, ettevaatlikumad ja “oskavad” kukkuda, sest on saanud õppida oma kehalisi võimeid.
Nii lõi ta 100 aastat tagasi Pikleri kolmnurga, mida tänapäevalgi tubastes tingimustes turnimiseks kasutatakse.
Oleme ausad – eks lastega on tihti nii, et vahel mõtled, et mingi asi on äärmiselt vajalik, siis ostad selle suure raha eest ja see seisab kasutamata nagu elevant keset tuba. Eks ronimiskolmnurk võtab väga palju ruumi ja pole ka kõige soodsam väljaminek, seetõttu ma seda ostu kohe ei plaaninud.
Tagasi mõeldes oleks aga pidanud varem, sest ronimiskolmnurka saab sihtotstarbeliselt laps kasutada juba 6. elukuust, et end üles tõmmata. Alates sünnist saab aga sinna riputada külge asju, mida beebi uurida saab. Kasutusiga on üsna pikk, suurem laps saab näiteks teha kolmnurga telgiks ja mängida igasuguseid toredaid mänge.
Meil on Vaffast tellitud Läti ettevõtte EtteTete viieosaline kolmnurk. Kuna meil juba EtteTete köögipukk on, siis mul kvaliteedis polnud kahtlust, et tegu on hea tootjaga. Lisaks on neil CE-märgis, mis on tegevusmänguasjade puhul kohustuslik.
Viieosalise ronilaga on hea seegi, et sellest saab teha erinevaid kujundeid, kui üks ära tüütab ja tahaks põnevamat väljakutset.
Selline see Oskari toake ongi! Nõu on igati oodatud, kui keegi vaatas, et miski võiks olla teisiti või paremini. Vahel endal ei tule häid mõtteid.
