Oskari toast ja Montessorist

Siit postitusest leiad mõned minu mõtted Montessori teemal, jutud Oskari toast ja sooduskoodi lapseheaks.ee e-poele.

Kui ma Oskarit ootasin, lugesin ma ikka mõned raamatud läbi, mis raamatupoes silma jäid, et mida selle lapsega siis edasi pihta hakata, kui ta välja pressitud saab. Üks neist oli “Montessori beebi”. Teoorias mulle meeldisid need põhimõtted, aga ma ütlen ausalt, et omapäi ja vastsündinud beebiga ma neid ellu viia ei osanud.

Ma ostsin küll õhukaruselli ja üritasin talle seda näidata, aga tal polnud sellest sooja ega külma. Huvi hakkas see talle pakkuma, kui ma olin selle juba ära müünud ja pakkisin uuele omanikule – nüüd sa siis tahad vaadata! Vankriga jalutades ma ikka üritasin katte pealt ära võtta, et ta saaks vaadata tuules liikuvaid puid, aga selle peale hakkas ta ainult täiesti kõrist kisama. Sinnapaika see siis jäi.

Ühel päeval käis mu mees Tabasalus trennis ja saatis pildi, et seal on avalik kogunemiskoht. Ma märkasin, et ukse kõrval on mingi Monte… mis see on? Tuli välja, et meil on siinsamas kodu lähedal täiesti uus Montessori perekeskus! Nii me seal käima hakkasime ja Montessori meetodist rohkem sotti saime.

Mis on üldse Montessori?

Montessori meetodi lõi üle saja aasta tagasi Itaalia esimene naisarst ja pedagoog Maria Montessori.
Montessori põhimõtted on lugupidamine lapse suhtes, tema vajaduste ja soovidega arvestamine, lapse vabadus valida, liikuda ja oma tempos tegutseda.

Perekeskuses ma hakkasin Montessorist veidi rohkem sotti saama ja see meetod hakkas mulle aina enam meeldima. Ma ei ole 100% Montessori järgija – no näiteks puusalt, et Oskar sööb söögitoolis (kuigi Montessori järgi peaks lapsel olema endal võimalus lauast lahkuda, kui ta on lõpetanud) – ma lihtsalt leian, et ühise laua taga perega süüa on toredam ja ei taha, et ta üksinda madalal sööks eraldi laua taga.
Ja maganud on ta ka siiani võrekas, kust teda välja peab tõstma – Montessori järgi magab laps põrandavoodis, kust ta saab ise välja tulla, kui on ärganud.
Aga palju asju ma olen sealt siiski meie ellu sisse toonud ja palju asju tasapisi veel plaanin tuua.

Kõige rohkem mulle meeldib põhimõte “Aita mu seda ise teha”. Ma mäletan, kuidas mulle lapsepõlves nii väga meeldis ise süüa teha, aga mul ei lubatud seda peaaegu kunagi teha. Kord aastas võttis vanaema pelmeeniteo ette ja siis anti mulle ka nikerdamist – ma olin nii uhke ja ma siiani mäletan neid pelmeenitegusid. Ma olen üldse võibolla a little bit extra, sest mul endal ei olnud just kõige rõõmsam lapsepõlv ja ma tahan nii väga, et minu poeg tunneks alati, et ta on hinnatud ja oluline inimene siin maailmas, et tema ei räägi ainult siis kui kana pissib ja tal on teistega võrdne õigus ja hääl perekonnas.
Lastele hullult meeldib teha lihtsalt igapäevaseid asju ja jäljendada oma vanemaid. Montessori järgi peaks laskma neil toimetada ja võimaldama neile näiteks väiksed köögiriistad, harjad, rehad, kastekannud jne asjad, mida majapidamises kasutatakse ja lasta neil päriselt asju teha.

Ma vahepeal olen reaalselt šokis, kuidas Oskar oskab asju teha. Näiteks rääkis üks naine päevakeskuses, et ta laps sööb kahvliga. Ma olin nagu… ma ei tea, Oskar on beebi, ta sööb kätega ju. Andsin talle kahvli kätte ja tüüp kohe hakkas sellega toitu torkama.

Teine näide. Ta viimasel ajal ripub mul köögis jala küljes ja tahab sülle. Ma olen teda seni pannud tasapinnale istuma, aga ega nii suurt midagi tehtud saa, kui ühe käega teda hoidma pead. Lõpuks ostsime köögipuki ja väiksed köögiriistad – panni, pannilabida, vispli ja midagi veel. Ma mõtlesin, et pigem mängimiseks esialgu. Panin ta täna esimest korda pukki, pulli pärast panin kausi ette, kuhu lõin muna ja valasin piima. Ta sai kohe aru, mida tegema peab. Hakkas vispliga peksma ja saate aru – üritas muna vispliga panna panni peale.

Õues ka. Ma uurisin perekeskuses juhendajalt, mida võiks aias lapsega teha. Ta soovitas, et kõigile lastele meeldib kasta. Ma olin jälle nagu… okei, ta on beebi, kuidasmoodi ta kastab. Aga sai väikse kastekannu kätte ja võtab ülitõsiselt ülesannet kasta lilli. Kastab terrassil lilled ära ja siis läheb missioonile, kastekann käes roomates, kasvuhoone poole. Ülipüüdlikult ronib trepist alla, et kannu käest panema ei peaks.

Okei, siit jääb mulje, et ma üldse ei usu oma lapsesse, aga ma olen lihtsalt iga kord nii üllatunud, kui ma annan talle mõne päriselu ülesande kätte ja ta saab täpselt aru, kuidas seda teha, sest on meid jälginud. Ta on nii väike, aga kui sa annad talle võimaluse, ta oskab lihtsalt nii palju asju, mida sa ei suudaks ettegi kujutada, et nii väike inimene oskab.

Ma juba ammu heietan sel teemal, et Oskar meie magamistoast välja kolib. Siiani ta seda veel teinud ei ole ja oleme siin kolinud ka tema tubasid edasi-tagasi. Nüüd otsustasime ikkagi, et ta jääb üles meie magamistoa vastastuppa, sest see on lihtsalt suurem kui alumine tuba, mida esialgu tema toaks teha plaanisime.

Nii ma olen siin vaikselt tema tuba proovinud läbi mõelda ja sisustada inspireeritult Montessori meetodist.
Voodist ma juba rääkisin – Montessori meetodi puhul kasutatakse põrandavoodit, et lapsel oleks endal vabadus voodist välja tulla.
See tähendab muidugi, et tuba peaks olema turvaline ja tal oleks seal täielik liikumisvabadus. Seda ma olen proovinud kogu kodus silmas pidada, et kui tekib mõni “ei tohi” koht, siis “eitohitamise” asemel pigem see turvaliseks muuta, et laps saaks oma kodus vabalt liikuda ja igale poole minna.

Montessori mänguasjariiuleid on ilmselt paljud näinud. Põhimõtteliselt on toas riiul, kus on väljas korrapäraselt, lihtsalt ja esteetiliselt väljas vähe mänguasju, kust laps saab ise võtta ja valida, millega ta mängida soovib. Aeg-ajalt mänguasju vahetatakse – meil on suur kast garderoobis ja ma vaatan, mis talle parajasti enam huvi ei paku ja vastavalt sellele vahetan välja.
Minu arvates see lihtsus on nii hea. Ma olen proovinud teistmoodi ka, et panen palju mänguasju ja siis on laps nagu kits kahesaja heinakuhja vahel, et ei tea, millega mängida. Kui on vähe mänguasju, siis ta päriselt mängib ja keskendub ühele mängule palju pikemalt.
Ma ise nii hästi ei oskagi vaadata, aga perekeskuses alati juhendaja nii hästi näeb ära, mis Oskarile huvi pakub. Vahepeal tal oli hull rõngateema, kus ta suurest rõngast väikseid rõngaid läbi pani, neid uuris jne.

Aga mis alati olema peab, on autod. Nendeta ei saa. Kui autosid käepärast ei ole, saab iga asi olla auto, mida mööda põrandat sõidutada ja prrrr! teha.

Riiulit ise teha on megalihtne tegelikult. Meil endal on taaskasutusriiul – kunagi Raquel elas siinkandis ja andis ära oma vana vist köögiriiuli. Ma võtsin selle endale ära, sest mul oli sauna eesruumis just vaja head riiulit asjade hoiustamiseks. Siis tegime seal ümberkorraldusi ja riiul jäi garaaži. Nüüd tuli meelde, et see olemas on, sai uue värvikihi ja uue elu.

Praegu on riiulis trumm, korvis on mõned pallid, loomakujukesed, hüpikpulgad, autod, klapiga pistmiskarp, horisontaalne tüübel, eseme jäävuse karp, kandikul kaks ühe nupuga puslet ja trummel. Mänguasju enam kui küll. Ehk isegi liiga palju. Minu arvates nii tähelepanu ei haju ja ta päriselt tegeleb ka nendega.

Mu kõige lemmikum osa toast on aga raamaturiiul. Nagu ka mu kõige lemmikum osa elutoast on minu suur raamaturiiul 🙂 Minu arvates raamatuid peab kodus olema, raamatud teevad kodust kodu.

Montessori järgi peaks ka raamatuid olema korraga vaatamiseks pigem vähe ja need peaksid olema lapsele kättesaadavad ja valitavad. Kui raamatud on nagu suurtel lihtsalt reas, kisub laps need välja ega keskendugi väga neile. Tegelikult näiteks meie juhendaja on öelnud, et raamatud võivad olla ka näiteks korvis, kust laps saab valida, ei pea olema mingit spetsiaaalset riiulit, aga minu jaoks oli selline ilus ja esteetiline riiul must have. On see ju ka pika kasutusajaga ja väga praktiline.

Meie riiul on lapseheaks.ee pereettevõtte poest, tehtud käsitööna ja südamega. Riiuli saab tellida täpselt enda mõõtudega – meil vahet ei olnud, läks nagunii ühte seina, aga ikka hea teada mõne teise kodu jaoks. Riiuli taga on panipaik raamatutele, mida parasjagu välja ei pane. Riiulitele saab aga välja panna raamatud, mida laps ise võtta saab.
Meil on kõige all näiteks kõige lihtsamad raamatud, mida Oskarile enim meeldib ise vaadata – seal on lükkimispärlid ja muud sensoorsed asjad, mida on tore lappida.
Keskel on ilusate piltidega raamatud lapseheaks poest, mis ma ise tellinud olen. Seal on palju selliseid “päriselu” raamatuid, kus on beebile ilusaid pilte, aga suuremale lapsele ka meeli stimuleerivamat infot.

Eneli, kes lapseheaks.ee poodi veab, on töötanud lasteaias ja õppinud TLÜ haridusteaduse instituudis. Ta jõudis Montessori pedagoogikani, mis teda väga puudutas ja mille põhjal ta kirjutas ka oma lõputöö. Tema e-pood on hoolega valitud ja päriselt lapse heaks.
E-poes kehtib juuni lõpuni sooduskood “merje”, mis kehtib kogu poele, v.a magnetklotsid ja sooduskategooria. Ma ise olen seda koodi juba raamatute ostmiseks kasutanud.

Tähelepanelikumad ehk märkasid, et näitasin vaid poolt toast. Teisel pool pole veel midagi, seal oleks tarvis vahetada tapeet. Ilmselt panen sinna lapse tooli-laua ja ehk mõne madalama tugitooli iseendale, kus mugavalt istuda.