MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Kodujutud: viimane magamistuba – valmis!

Kui me beebiuudised saime, oli meil põhimure see, kuidas saaks kodu kiirelt korda, et oleks normaalsed tingimused. Selles suhtes kahekesi pole vahet, saab vaikselt nokitseda ja vajalik arv tube kahele on olemas, aga kui laps ka, siis tahaks, et maja oleks täitsa valmis. Kuna me ei uskunud, et me elusees nii palju tehtud saame nii lühikese ajaga, panime esimese asjana uue korraliku trepi, millest kirjutasin siin, et saaks vähemalt lapsega ilusti üles. Tagasi vaadates oleks võinud muidugi trepi jätta viimaseks, sest sellega oli üksjagu nusperdamist, kui oli vaja üles viia kipsplaate, garderoobiuksi ja suuremat mööblit, sest keeruga trepist seda väga ei tee ja nii pidi seda tegema suuresti läbi akna. Aga noh, mis tehtud see tehtud.

Igatahes – üleval oli meil üks valmis magamistuba, millest olen kirjutanud siin. Siis on seal veel trepihall, millest olen kirjutanud siin, aga seal on nüüdseks muidugi palju muutunud ja garderoob ehitatud, nii et sellest peab veel kirjutama.
Teisel pool oli aga üks tuba, mis oli täiesti puutumata ja kus me polnud midagi teinud. Plaan oli, et meie väiksest magamistoast saab poja tuba ja me teeme sellest suurest kolatoast enda magamistoa.

Välja nägi see selline – üsna pime ja rusuv teine. Näeb välja ka nagu tükk tööd, seepärast see ilmselt nii kaua puutumatuna seisnud ongi. Ukse taga oli kunagi rõdu, mis on kinni ehitatud. Enne meid seisis see tükk aega aknata ja sinna pääses niiskus sisse, mis rikkus ära esiku, mis seal all on, nii et sellega oli veel omaette jama.

Ma olin küll unistanud, et päris mõnus oleks magamistoast rõdule minna hommikul kohvi jooma või õhtuti enne magamaminekut tšillida, aga samas suurem tuba (30 m2 põrandapinda) tundus nagu vajalikum. Nii sai vahelt sein ära lammutatud, katuseaknad pandud ja oligi kohe rohkem toa moodi.

Siis polnud muud kui soojustama hakata ja kipsplaate peale littima.

Mul tuli maailma parim mõte ehitada seinakapp. See sai tegelikult alguse probleemist, et kuhu seina riputada telekas – kaldseinale seda väga ei riputa, nii et vaja on sirget seina. Aga kuna meil on hästi vähe panipaiku ka kodus, siis selline kapp kulub väga ära küll.

Siin on juba krohvimis-pahteldamisjärgus ja lõpp paistab.

Ja nüüd pikal nädalavahetusel said tehtud “viimased” lihvid ja sisse kolitud. Kolm päeva enne beebi sündi. Ma ei uskunud elusees, et me selle toa valmis saame õigeks ajaks, aga saime ja veel nii napilt. Või noh, see ei ole päris valmis-valmis, aga elada saab.

Voodi on vana, aga otsustasime sellele anda veel viimase võimaluse, sest see on muidu korralik täispuitvoodi. Enne see oli tumesinine, aga kuna me tahtsime uude tuppa heledaid toone, sai see võõbatud beežiks.

Ma olen alati tahtnud magamistuppa lauakest nagu hotellitubades on. Praegu ma hoian seal meigitarbeid ja muud sellist, aga samas toimib see ka väikse töölauana.

Pojake esialgu magab meie kõrval, sest ei tundu väga praktiline teda kohe eraldi tuppa panna ja ööd läbi joosta toitmiseks ja oma tuppa läheb ta siis kui selleks valmis on.

Kui võrevoodike oma tuppa läheb, siis läheb selle asemele hoopis too kummut ukse kõrvalt. Ja kummuti asemele tuleb väike kamin. Lamamistool läheb siis näoga kamina poole, et seal oleks hea varbaid soojendada ja raamatut lugeda.

Ma olen kaua aega unistanud, et mul oleks magamistoas kamin. Pealegi on see praktiline ka, sest meil on maja elektrikütte peal ja oleks hea, kui oleks mingi variant, juhuks kui on pikem elektrikatkestus või mingi muu probleem elektriküttega, et saab ka puudega kütta.

Nii sai juba ammu korstent ehitades sinna lõõr planeeritud ja asjapulk käis ka plaani tegemas, aga praegu lihtsalt ajaliselt ei jõudnud seda panna. Samas on suvi ka, nii et üritab enne jahedamaid sügisilmasid ära teha.

Selline see tuba sai! Nüüd saab vist öelda, et majas sees on kõik tehtud. Ei teagi, mida nüüd pihta hakata oma eluga, kui enam remonti tegema ei peagi. Ma sõja algusest saadik juba käin mehele pinda, et üürime maja välja ja kolime Itaaliasse, kasvõi aastaks – turvalisem, pehmem kliima, nagunii mõlemad töötame arvutist, töö mõttes pole vahet. Pakime asjad kokku ja sõidame autoga lihtsalt ära. Ta muidugi vaatab mind iga kord nagu ma oleks peast põrunud, et nii palju kodu nimel vaeva näinud ja tema tahab välja üürida ja ära kolida. Kes teab, võibolla kunagi saab nõusse teise. Samas kui ta nõusse jääks, siis ma ilmselt ei viitsiks. See lihtsalt selline uitmõte, et tahaks, samas ei tahaks ka.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.