Reaalselt on mul tunne, et ma olen maailma halvim autojuht. Kaua ma sõitnud olen praegu? Mingi kaks nädalat äkki?
Käisime hiljuti ema ja vennaga Pärnus, ema sünnipäeva puhul. Käisime linnas söömas, niisama jalutamas ja tagasiteel mõtlesime, et lähme kaeme mingit mõisa. Igatahes pöörasime kuskile väiksemale teele ja sõitsime GPS-i järgi sada aastat, tee läks aina hullemaks. Ma võtsin vastu väga ratsionaalse otsuse, et kui me juba nii kaugele tulnud oleme, siis ei viitsi tagasi pöörata, seda halba teed on ainult paar kiltsa, saab läbi küll.
Jep…
Mingi hetk me olime mudamülkas kinni, et me emaga lükkasime autot ja vend üritas välja tagurdada, sest ma ei saanud sellega hakkama. Muidugi olin ma pealaest jalatallani mudane, autost rääkimata.
Saime aru, et siit me enam välja ei saa. Ümberringi ka kedagi polnud. Mingi maja paistis kaugelt, jooksin siis sinna. Seal polnud kedagi. Jooksin edasi, vastu tuli ATV-ga mees. Ütles, et tema ei saa aidata, aga tal sõber elab siin lähedal. Jooksin siis selle sõbra juurde, hullult tore vanamees oli. Oli teine veits viina võtt, aga tuli ikka appi ja tõmbas välja. Miks ma ometi sinna läksin, jumal küll!!!!
Aga õnnelik õnnetus selles mõttes, et auto jäi terveks. Ma kartsin, et põhi saab viga, aga ei miskit.
Pärast seda ma vandusin endale (see oli nädal aega tagasi), et nüüd olen hästi ettevaatlik ja enne mõtlen kui midagi teen.
Täna. Sättisin mina end poodi, et mehe kojutuleku ajaks söök teha. Sõitsin aga rõõmsalt enda maja juurest välja, kruttisin temperatuurinuppe seal ja järsku tunnen, et holy shit, ma olen jumala kreenis!
Siit pildi pealt ei ole hästi aru saada, aga see auto oli täiega kreenis ja kõrval sügav kraav. Ja paremal on ruumi maa ja ilm, täitsa lai tee – poleks nagu põhjust mööda kraaviäärt sõita. Jõudsin enda kodust paar maja edasi ja oleksin äärepealt kraavi kukkunud, sest näppisin nuppe sõidu ajal. Hea, et ma pidama sain, muidu oleks üle katuse pannud. Reaalselt mul käed värisesid, kui ma välja ronisin, arvasin et mulle kukub auto pähe.
Siis ma seisin seal auto kõrval ja ei teadnud, mida teha. Mõtlesin, et välja ma sealt küll ei sõida, vajun veel katus ees kraavi. Siis sõitis veel naaber ka mööda. Ma seisin nagu taun. Ta vaatas mind nagu tauni. Ja sõitis koju. Ma loodan, et ta ei arvanud, et ma olen mingi roolijoodik. Ega tema ju ei tea, et ma olen lihtsalt loll.
Õnneks ma olin kodu juures ja mees tuli peaaegu kohe koju ja sõitis sealt välja. Aga jah, mul on tõsised kahtlused, miks mulle see juhiluba anti, kui mu aju asemel on põhk.
K.
27/01/2020 — 17:35
Olen ka suhteliselt värske lubade omanik ja pidin hiljuti pimedas tagurdama mega kitsast sissesõiduteest (mõlemas küljes aed) välja, mis läheb veel jõnksuga ja ma oleks vastu aeda tagurdanud kui mees poleks kõrval varakult kommenteerima hakanud. 😀 Mul vahepeal lihtsalt ei ole tunnetust endal, kuna kogemust nii vähe ja autokoolis ei teinud selliseid trikke.
merjeblogi
27/01/2020 — 17:49
Ma kardan ka kogu aeg, et tagurdan millegi otsa ja lõhun võõra vara ära. Ses suhtes hea, et pann auto, sellest pole kahju 😀
Kail
27/01/2020 — 18:54
Hehe, sul ikka juhtub 😀
Aga tahtsin küsida, et miks autol taga vahtralehte ei paista?
merjeblogi
27/01/2020 — 19:24
Üks lendas ära tuulega, kui pagassi lahti tegin. Teise kleepisin, aga see tuli ära, kui autot survepesuga pesin. 😀 Nüüd ostsingi uue täna.
Anonüümne
27/01/2020 — 19:33
Merje roolis auto kraavis
G
27/01/2020 — 20:38
Lihtne, ei näpi nuppe roolis. Ja kui näpid, siis hetk pilk nupule ja kohe tagasi teele silmad.
S
28/01/2020 — 11:48
Mul olid juba mitu aastat load olnud, kui ma kogemata sõitsin oma madalapõhjalise sedaaniga Kurista linnamäe otsa #facepalm
Sinna mäe otsa viiv tee ei olnud ilmselgelt mõeldud autoga sõitmiseks, aga keelumärki ka ei olnud … Mul tekkis poole mäe peal surmahirm ja jätsin auto seisma kõige järsema kallaku peal. Midagi nagu teha ka polnud ega kedagi appi kutsuda. Nii et lõpuks ei jäänud muud üle kui ikkagi lõpuni üles sõita oma manuaalkastiga. Kartsin paaniliselt, et veeren sealt lihtsalt tagurpidi alla.
Üles jõudes läks veel tükk tegu, et auto ringi keerata ja alla tagasi saada, sest kogu see tee oli mingeid auke ja vihma poolt tekitatud uhtorge täis. Kui lõpuks eluga alla sain, oli tunne, et nüüd ma olen kõigeks suuteline autoroolis 😀
Nell
28/01/2020 — 18:15
“Taun või mitte” teemal väga ei arutleks kuna mitte keegi ei sünni oskajana ning ilma hajrjutamata (sõitmata) sa kohe kindlasti pädevaks sõitjaks EI saa. Aga Maanteeameti “Kui juhid, siis juhi!” kampaanial oli ikka põhjus ka…
DW
29/01/2020 — 08:49
See nuppude kruttimine on nüüd küll natuke paha lugu. Ma esimesed mitu kuud kruttisin nupud enne sõidu alustamist ära, sest kartsin just sellist juhust. Nüüd pole vaja nuppude kruttimiseks enam pilku teelt ära pöörata, sest need on käsikaudu selged.
Ma sain load 10 kuud tagasi. Kolmandal päeval tagurdasin lasteaia hoovist välja ja kraapisin esistange täiega ära, sest seal oli keset platsi mingi madal müür, mida ma mitte kuskilt peeglist ei näinud. Ja nüüd pole rohkem sellist kriipimist ette tulnud. Aga kraabitud autoga olen kogu selle aja ringi sõitnud kahjuks. Ei raatsi parandada ka. Niikuinii siis kohe jälle juhtub 😀
123
04/02/2020 — 10:30
Ma ütlen sulle ausalt, et see kõik võtabki aega. On mingi n-hulk inimesi, kes on rool käes sündinud, aga enamusel juhtub ikka igasuguseid äpardusi, eriti alguses. Autokooli lõpetamine ja ARKi tunnistuse saamine ei nõua kahjuks aastast igapäevast sõidustaaži ja enamik meist õpib ikka harjutades. Tahtsin kiita sinu autovalikut. Algajale juhile väga hea valik! See on piisavalt väike, et manööverdamine oleks võimalikult kerge (nii tagurdamine kui igast muud apsakad) ning kui auto peaks kuskil väikse mõlgi saama, siis ei ole väga kahju s.t õppetunni eest ei ole hind nii kõrge. Ise mõtlesin just hiljuti, et kui ma esimese auto ostsin, siis kõik naersid mu üle a’la, et mis krdi väikse junni ostsid. Samas kui ma täna, 7 aastat hiljem, sellel mõtlen, siis võimsama autoga ma oleks ennast juba ammu kas võlavanglasse või kast sõitnud. Ära kuula ühtegi ilkujat ja võtagi asja nii, et vigadest õpitakse. Sellepärast antaksegi värsketele autojuhtidele “roheline leht”, mis on muide super asi – teised hoiavad sust eos eemale ja sa saad rahus sõitmisega harjuda. Pealegi mõtle, kui palju õppetunde sa juba oled saanud. Siit edasi saab ainult paremaks minna!
merjeblogi
04/02/2020 — 11:18
Heheh, sama, kõik naeravad mu auto üle. Ütlevad, et see on nagu mänguauto 😀
Neim
04/02/2020 — 15:39
Juhtub muidugi. Endal 12 a load käes, järjepidev sõit seljataga, aga ometi ei märganud täna teed ületada tahtvat last. Päike paistis silma täiega, alles ülekäigurajal märkasin, et laps seisis teeservas (hoog võiks ju väiksem olla, aga kus sa sellega). Õnneks oli teine piisavalt arukas, et oma õiguse järgi teele ei hüpanud. Kohutavalt piinlik on küll. Aga osavus tuleb küll harjutades, enesekindlus ka. Sel pole ka õnneks väga vahet, mis autoga keegi sõidab, peaasi, et korras on. Imelik on vaadata mõnda tegelast, kes hirmkalli masina liisib ja seda siis hooldada ei jaksa. Siis on auto süüdi, kui remonti või, taevas hoia, hooldust tahab.