Ma tahtsin pastakoolitusele minna juba kaks aastat tagasi, kui me Roomas mesinädalatel käisime, aga ajaliselt ei jõudnud. Nüüd avanes see võimalus Como järve ääres, kui ilmateade lubas terve päev vihma. Otsisin kiirelt koolituse ja nii me läksimegi.

Vastu võttis meid tore proua Como linnas ja olime koolitusel kaheksakesi, kõik ülejäänud olid hämmastaval kombel ameeriklased.

Koolitus ise oli väga lihtsakoeline, aga mulle see sobis, sest ma pole kunagi makarone teinud. Keerulist polnud seal midagi – vaja oli segada kokku 200 grammi jahu 100 grammi veega ja sõtkuda 10 minutit.

Keeruline osa algas siis, kui oli vaja neid makarone kokku keerata. Need olid ikka parajad junnid. Mul oli esmane eesmärk õppida kasutama pastamasinat ja see iseenesest polnudki raske – tagliatelle‘sid teha oli üsna lihtne. Aga keerutada neid keeruga makarone ümber pulga – no mul kuluks endale õhtusöögi tegemiseks vist mingi 4 tundi, kui ma iga makaroni eraldi nõndaviisi keerutaks.

Valmis meil pasta värske pestoga ja lisaks teadmistele pasta kohta rääkis koolitaja veel ohtralt juustust, singist, veinist ja jagas tarkuseteri, kust piirkonnast kõige paremat kraami saab.

valmis gnocchi’d pestoga

Kokku kestis koolitus üle kolme tunni ja väsitas üsnagi ära. Mõtlesime veel teha tiiru Como linnas, aga juba kiskus pimedaks ära.
Kodus tellisin kohe ruttu endale pastamasina ära, et see jõuaks pakiautomaati ajaks, mil me koju jõudsime ja uurisin, kust saaks seda imevigurit rigagnocchi‘t, mille gnocchi‘sid teha. Ega viimast Eestis eriti olegi – krautas oli mingi plastmassist, aga see oli üsna inetu. Nii algas Itaalias otsing rigagnocchi järele – lõpuks leidsin ühe käsitöölise käest Bellagios, kes puiduasju müüs. See on see puidust asjake, mis üleval päisepildil on.

Kodus proovisime kohe pastat teha ka, kui Carmen külla tuli. Ta oli alguses päris hämmeldunud, et mille jaoks me pastat tegema hakkame, kui see poes nõnda odav on, aga pärast oli täiega vaimustuses, et nii lahe on ise teha.

Üks põhjus, miks me alati võtame airbnb ongi see, et tahaks oma kööki ja ise süüa teha. Como järve ääres peab aga silmas pidama, et seal väikestes linnades eriti suuri poode ei ole. Como linnas on aga suuremaid poode küll, kust me koju sõites head ja paremat võtsime. Kuna me jõudsime nii hilja poodi, oli kalalett juba kinni, aga olid pakitult hiidkrevetid. Ma mõtlesin, et teen tiiru ära ja võtan krevetid viimasena, et need sooja käes kaua ei oleks. Tagasi tulles avastasin, et kaks pakki on juba ära võetud, nii et sai kokku hoopis surf and turf ehk liha ja mereannid.

Como linn iseenesest on mõnus koht, aga ikkagi suure linna vaibiga. Mulle isiklikult poleks seal ööbida meeldinud ja hea, et me seda ei valinud, aga jalutada niisama täitsa vabalt. Seal olid tänavad pikitud täis väikseid poekesi, mida oleks tahtnud uudistada küll.

Laigi ja jaga: