Väljakutse: 20 euroga nädal söönuks

Pean ausalt tunnistama, et meil kulub toidu peale suht palju raha. Arutult palju. Ma pole tahtnud-suutnud seda kokku arvutada, aga kord me tegime 50 euro väljakutset ja ma mäletan, kui keeruline see oli. Kui ma tellin kulleriga, siis mul läheb ostukorv mingi 80 euro kanti ja siis on ka veel paljud asjad puudu, mida jooksvalt toomas käia. Ja kui sa lähed juba poodi kassiliiva järele, siis sa lahkud sealt kotitäie asjadega, mida sa tegelikult üldse ostma ei läinud.

Ja ma pean ütlema, et elatustaseme tõusuga on ära kadunud igasugused naudingud üldse, nii et võibolla peakski tuure maha tõmbama. Mul on niiiiiii armsad mälestused sellest, kui me elasime üürikorteris ja meie palgad olid palju-palju väiksemad ja me iga kuu alguses lubasime endale mereannipidusööki, et end premeerida. Ostsime krevette, rannakarpe, wakamet. Praegu on rannakarbid tavaline neljapäev, Rimis 6.99 külmas, ei teagi, miks need kunagi tundusid nii palju erilisemad ja meeldejäävamad.
Kõige ägedam mälestus mu elust oli see, kui läksin Kreetale tööle ja mul polnud reaalselt mitte ühtegi eurot taskus. Mitte ühtegi. Me käisime sõbrannaga viljaaedades raksus (pärast nägin, et seal armastavad maod puude otsas rippuda) ja kui käisime restoranides tööd küsimas, siis lahked kreeklastest omanikud tõid alati laua looka täis, et tööasju arutada. Käisid kuskil restos tööl abiks, said karbi süüa nagunii kaasa. Raha polnudki. Ja polnud seda raha ka vaja. Praegu sured ära, kui hotellis hommikusöögilauas lõhet ei pakutudki.

Vaata tänapäeva lõkkeõhtuid. Ma sellist jaanipäeva korraldades hakkan juba nädal ette muretsema, kas kõigile jagub sööke-jooke, kes, kus ja kuidas. 2010 meil oli jumala pohhui, kellelgi polnud sentigi hinge taga ja meil oli täiega vinge. Näed sööki pildil? Ei näe. Sest meil polnud sellist asja.

Aastavahetuselgi oli selline tunne, et kui tavaliselt paned lauale midagi erilist, siis praeguses eluseisus ei ole olemas sellist asja nagu midagi erilist, sest kõik on nii kättesaadav.
Mu vanaema on rääkinud mulle ajast, kus banaanid olid poes midagi nii eksootilist ja uut, et see tekitas meeletut elevust. Ma tunnen praegu, et heaoluühiskond on mind ilma jätnud sellistest tunnetest. Toidupoes pole asja, mida üks keskmise palga saaja ei saa endale lubada. Või mis on teie jaoks see midagi erilist?

Jah, ilmselgelt on inimesi, kellele see eelnev jutt tundub nagu:

On inimesi, kes elavadki vähem kui 20 € nädalas ja Eestis on meeletult vaeseid perekondi, lihtsalt rahaasjad on olnud mul mõtted sel aastal ja ma tahan neist oma keskklassitädikese stiilis rääkida, nii et palun mitte solvuda või hinge võtta.

Aga kokkuhoiust… ma täiesti saan aru, miks meie toidukorv on tegelikult kallim kui võiks olla. Ma olen tähele pannud, et vanakooli inimesed saavad hakkama märksa väiksema ostukorvisummaga. Uba on siin väga lihtne – nad söövad palju kartulit, riisi, tatart, makarone ning palju vähem liha. Meie seevastu ei söö praktiliselt üldse kartulit ega nimetatud kuivaineid, vaid teeme kana- või veiseliha või kala salatiga. Kui neile on salat riivitud porgand või kapsas näiteks, siis meile on rukola, kirsstomat, punane sibul, kurk, oliivid. Soodne toit hommikuks on puder, meie aga enamasti sööme praemuna Ameerika peekoniga või siis müslit taimse piimaga. Aga nüüd on sellel lõpp, sest raha maha süües rikkaks ei saa ja mul on kindel plaan rikkaks saada.

20 eurost nädalamenüüd koostada polnud tegelt üldse raske. Praegu on alles teine päev, nii et väga võimalik, et me peame kaks viimast päeva kahepeale ühte banaani ja leivakääru sööma, aga praegu oleme graafikus.

Meie 20 eurone ostukorv:
Mul olid tegelt mitmed asjad kodus olemas, nii et ma ei näinud neid mõtet osta ja mul läks tegelikult vähem, aga ma märgin hinnad ära, sest tegelikult läks ikkagi 20 €, kuigi osad asjad olid ostetud varem

Kaerahelbed (mul oli kodus kuus pakki, nii et ei ostnud) – kõige odavam 0.25 €
Muna 0.95 €
Piim 0.79 €
Broiler 2 kg 3.98 €
Porgand (mul oli peenras olemas) kotitäis 0.30 €
Kartul (oli olemas, maalt saadud) kotitäis 0.48 €
Riis (oli olemas) kõige odavam 0.59 €
Vahukoor 1.49 €
Riivjuust 1.69€
Sibul-küüslauk (oli olemas) – 1 €
Tšilli (oli olemas, ise kasvatatud ja kuivatatud) 1 €
Šampinjonid 0.99
Läätsed (olid olemas) 0.89 €
Purustatud tomatid (olid olemas) 0.59 €
Kidney oad (olid olemas) 0.89 €
Makaronid (olid olemas) 0.89 €
Külmutatud spinat (oli olemas) 0.79 €
Oliivid (olid olemas) 0.62 €
Banaan 0.65 €
Leib 0.59 €
Kikerherned (olid olemas) 0.89 €
Herned (olid olemas) 0.99 €

Kokku: 19.92

Nädala esimene päev algas siiski õhtuga ja menüüs vana hea ahjubroiler. See on minu arvates üks soodsamaid toite ja ma enamasti ostan täiesti tavalist maitsestamata broilerit, puistan soola-pipart-oliiviõli ja jumala hea. Oleks võinud olla krõbedama nahaga, aga härral oli pärast trenni kõht nii tühi, et ei kannatanud enam oodata. Et liha jääks järgmisteks toidukordadeks ka, panin ahjukanaga koos ahju kartulid. Kui ahjust välja võtsin, valasin ahjunõusse kogunenud vedeliku väiksele pannile, surakas vahukoort sisse ja näputäis puljongikuubikut maitseks juurde. Ja salatiks herned. Sai hea.

Hommikusööke saab olema kolme erinevat – kaerahelbepuder (luban peale omakorjatud marju, sest need olid tasuta), omlett seente ja vähekese juustuga ja ehk teen nädalavahetusel pannkooke ka, blenderdatud marjad kõrvale.

Lõunal sõi mees tööl, kõik järgnevad lõunad on ta kodus. Mina tegin kanaga kaks võikut.

Õhtul sai seesama kana uue vormi kanakastmega – lihtsalt kana praadida, maitsestada, pool suurest vahukoorest peale ja igasugu maitseaineid juurde. Keetsin kõrvale potitäie riisi ja kui me tavaliselt sööme selliste kastmetega ülivähe riisi ja palju kastet, siis seekord sai vastupidi – riis on odavam. Ja kõrvale hernepoisid, mis alles jäid.

Ühe portsu jagu jäi seda järele, loovutan selle mehele lõunaks ja ise ilmselt teen homme endale näiteks keedumunaga võiku lõunaks.

Homme õhtul saab sest vaesest kanast kanasupp, kuigi pean ütlema, et väga palju liha tal luudel enam ei ole, sest ta oli oodatust väiksem, oleks pidanud vähe pirakama võtma. Aga säästuajal pole midagi teha, eks ole. Lasen luudel pikalt puljongiks keeta, viskan juurde kartulit, porgandit, sibulat ja leiba saab ka kõrvale.

Vahepalaks on jällegi mitmeid variante – banaane, oliive, leivast ja küüslaugust saab teha küüslauguleiba ja kikerhernestest hummust, mida porgandiga süüa, porgandist Korea porgandisalatit.

Kardan, et reedeks sest kanasupist suurt midagi alles ei ole. Kuna ma lähen nagunii linna intekat tegema, siis mängin mõttega, et üritaks ikka mehele suppi lõunaks jätta ja käiks vanaema juures söömas ja Carmeniga vähe juttu puhumas.

Reedel võib küpsetada küll, nii et paneks ahju hakkama kartulivormi – kartul, ülejäänud vahukoor ja riivjuust. Pole reaalselt aastaid söönud kartulivormi, kogu aeg räägime, et teeks, sest ämm saadab maalt kartuleid, aga never ei tee.

Kui ma laupäeva hommikul pannukaid teeb, saab neid tavaliselt ka lõunal süüa ja õhtul saab jälle eilset kartulivormi.

Panustan, et pühapäeva lõunaks jääb veel kartulivormi järele, sest ahjuroad on selline kraam, mida tavaliselt jagub pikemaks, kartulit on ju ka kõvasti.
Õhtul ootab aga oma järjekorda Chilli sin carne – sibul, küüslauk, tšilli, läätsed, purustatud tomatid, kidney oad, kõrvale riis. Seda peaks ka saama korralik ports ja jagub ka järgmiseks lõunaks.

Esmaspäeva õhtul paneks ühe pasta hakkama – makaronid, seened, küüslauk, sibul, spinat ja juust. Pasta on ka selline toit, mida ma teen suure poti ja enamasti jagub järgmiseks lõunaks ja ilmselt õhtukski.

Olemegi otsapidi kolmapäevas, kus sööme hommikusöögi ära ja lähme poodi.

Kas see tundub teile realistlik plaan? Kas me saame hakkama?

Jälgi mu blogi ka Facebookis, et olla kursis uute postitustega: https://www.facebook.com/merje.ee