MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Uus aasta, uus vähem närvihaige mina

Teate, mul on selles mõttes üli-ülihalb iseloom, et ma pidevalt satun konfliktidesse. Mitte seda, et ma käiks rusikatega vehkimas ringi ja ise tüli noriks, seda kindlasti mitte. Aga kui keegi hakkab minuga sittuma, siis hell’s gonna break loose.

See on ka põhjus, miks mul on mitu stalkerit – ma lihtsalt toidan nende tähelepanuvajadust. Ma ei suuda olla n-ö the bigger person (palju estonglishit, sry) ja lihtsalt ignoreerida ja panen alati vastu puid alla.

Kõlab jube halvasti, aga küürakat parandab vaid haud.

Ma olen selle peale hästi palju mõelnud viimasel ajal ja üritanud olla rohkem las-jääda suhtumisega ehk normaalne inimene. Nii ma blokeerisin oma sugulase, kes kirjutas mulle aina eeposeid sellest, milline rott ma olen ja nii ma blokeerisin ühe napaka, kellega ma a’la 10 aastat tagasi väljas käisin ja kes siiani pole minust üle saanud. Las räägivad seinaga, ma enam ei viitsi.

Aga ega loodus tühja kohta salli, eks.

Mu vanaemal on üks naaber. Ta elab korteris, ridaelamus. Alguses nad said täitsa kenasti läbi omavahel, aga kui mu vend vahepeal seal korteris üksi elas ja tihtipeale sõpru kutsus, muusikat valjult lasi jne, siis seda rahu kauaks ei jätkunud ja arusaadav ka. Vanaema kogu aeg rääkis, et see mutt pidevalt pommitab teda sõnumitega ja terroriseerib. Ma alguses ütlesin, et ma teeks sama, kui mul sellised naabrid oleks. Aga siis kolis vanaema sinna korterisse tagasi ja üldiselt valitseb rahu.
Naabri sõnumid aga ei lõppe. Pidevalt on tal üks häda – kord Carmen naerab (päise päeva ajal) liiga kõvasti, kord ei tohi me oma terrassil muusikat kuulata ega suitsetada (kusjuures terrass on eraldatud ja jääb arusaamatuks, miks ei tohi inimene oma aias suitsu teha), kord on tal kaebamist, et meil on aed riisutamata ja rikub tema vaadet aknast. Mida iganes, eks.

Üksvahe oli tal pidevalt häda, no ikka mitu korda kuus, et minu vend määrib tema autot. Noh, tundes mu venda ei saa see olla välistatud. AGA üks kord olin mina parajasti vanaemaga, kui see mutt saatis sõnumi, et mu vend on ta auto ära määrinud. Läksime siis vanaemaga sinna ja ma vaatan, et kuule, kuskohas ta määris? Autol oli tavaline teetolm, aga ühtegi plekki ma küll ei näinud. Vanaema pistis talle 35 eurot ümbrikus kojamehe vahele ja ütles: “Ah, las olla, mul lihtsam maksta, ma ei taha temaga probleeme.”

Siis ma hakkasin ise ka aru saama, et see pole ikka päris õige asi.

Ühel päeval, suvel, läksin ma vanaema korterisse. Jalutasin hoovist ja vaatan – seesama mutt teeb oma aias tööd, rohib peenraid või mida iganes, ja laseb autost muusikat üle terve hoovi. Kusjuures naljakas on see, et paar nädalat enne seda kutsus ta mu vennale demonstratiivselt politsei, sest vend kuulas enda aias tööd tehes kõlarist muusikat. Asi läks suure kella külge, et ühistus on lubamatu kuulata aias valjut muusikat ja rahu häirida.
Mind hakkas huvitama, et mis lugu nüüd sellega on – kui ei tohi kuulata muusikat, siis ei tohi keegi. Mitte et üks oma Elmarit autost laseb rohimise kõrvale.
Läksin siis väga kenasti ja viisakalt, tutvustasin ennast ja ütlesin, et palun olge nii kena ja pange oma muusika vaiksemaks. See eit lihtsalt irvitas mulle näkku, kujutate ette, ja ütles, et kutsu politsei kui tahad ja rohis südamerahus edasi.

Ma olin nagu…

Eks ma siis võtsin telefoni kätte ja helistasin politseisse nagu ta ise soovitas, et palun väga – naaber rikub rahu ja keeldub muusikat vaiksemaks panemast. Tema ees.
Ma saan ise ka aru, kui tobe see on, sest politseil on tähtsamategi asjadega tegeleda, aga ta ajas mind nii närvi oma irvel lõustaga, et ma lihtsalt pidin seda tegema.
Selle peale ta läks jube ähmi täis, pakkis oma sada last kärmelt autosse ja sõitis terveks päevaks minema. Politsei ei tulnudki… 😀

Igatahes rohkem ma temaga polnud kokku puutunud, kuulsin ainult vanaemalt tema igasuguseid totraid kaebusi.

Nüüd jõuludel vanaema saatis mulle edasi kirja, mis see mutt oli tervele ühistule saatnud. Lugu oli selline, et tema akna all kasvas mingi väike kuusk, mis oli ühistu raha eest 100 euro (kellelgi on siin nahk üle kõrvade tõmmatud, ei ole mina kuskil näinud, et mingi väike kuusenäru 100 eurot maksaks) eest ostetud, peal olid tema jõulutuled ja keegi oli selle kuuse maha saaginud. Proua teatas, et politsei on juhtumi fikseerinud, tema valvekaamerad on tuvastanud kahtlased numbrimärgid maja ümber, mida politsei siis läbi käima hakkab, et varas leida. All oli kerge vihje minu vanaema korterile, et ta soovitab vargal oma tegu üles tunnistada politseile, et leebem karistus saada.

Ma ei suutnud vastu pidada ja saatsin vastu kirja (tervele ühistule), et jube kahju küll, aga väga tore on, et politsei asja tõsiselt võtab ja et meie pole vargusega seotud, aga oleme võimudega nõus koostööd tegema, hea meelega lähme ülekuulamisele ja laseme teha vajadusel läbiotsimise, et kadunud kuusk leida. Alla panin lugupidamisega nagu ikka kirjadele.
Selle peale ta flippis täiesti – kirjutas vastu hüsteerilise kirja, et meie teod ei jää karistuseta ja temal pole meie vastu mingit lugupidamist ja kes ma selline üldse olen ja tema nõuab erakorralist ühistu koosolekut, et mu vanaema korter sundvõõrandada.

Paar päeva hiljem ostis mu vanaema uue kuuse ja kujutate pilti, istutas selle veel ise maha ka. See naine oli teda ähvardanud ja süüdistanud nii kaua, kuni vanaema järele andis.

Ma läksin niiiiiii närvi selle peale. Kirjutasin tervele ühistule kirja ja palusin temalt kommentaari, et kui asi on politseis, mis õiguse ta võtab igasuguste tõenditeta süüdistada minu vanaema ja temalt nõuda kuuse kinnimaksmist. Mu vanaema ka – no issarist, mille jaoks sa annad järele, kui pole midagi teinud. Varastasid kuuse või? Ei? Novot! Mida sa maksad siis! Tema vastus: “Ah, ma ei jaksa vaielda temaga, mul lihtsam maksta, pärast veel jääme korterist ka ilma.”

Loomulikult ta sellele ei vastanud. Selle peale ma läksin veel rohkem närvi ja tõesõna mõtlesin, et võtan labida ja lähen kaevan selle kuradi kuuse välja. A mul polnud lube ja oleks kahtlane bussiga labidaga linna sõita. 😀

Kaine mõistus minus ütleb, et võibolla ma ei peaks sellesse üldse sekkuma. Las jagelevad. Aga samas mingi naabrimutt koorib mu vanaema, süüdistab teda mingites lambiasjades – mis õigusega?! Ma ei tea küll sundvõõrandamisest midagi praegu, aga pärast ongi, et vanaema läheb kohtusse ja öeldakse, et tunnistasid ju kuusevarguse üles, maksid selle kinni, ju siis varastasid ka.

Mida teie sellises olukorras teeksite?

Laigi ja jaga:
« »

© 2020 MER. Theme by Anders Norén.