See oli üks aasta tagasi. Ma ei mäleta täpselt, mis toimus päev enne – küllap me käisime kinos või restoranis, sest just siis me jääme tavaliselt mu mehe vanemate korterisse ööseks, kui me koju sõita ei viitsi hilja õhtul. Ma tegin hommikul silmad lahti selle peale, et mu mees ütles mulle, et Venemaa ründas Ukrainat. Et ta oli paar tundi juba teadnud, aga ei tahtnud mind äratada, sest ma olin rase ja vajasin und.
Ma ei mäleta, mis toimus päeval enne seda või päeval pärast seda, aga ma mäletan kristallselgelt, mis toimus sellel päeval. Ärge saage valesti aru, ma ei kartnud, ma ei paanitsenud, mitte midagi sellist. Ma olin lihtsalt mingis mullis. Nagu see poleks päris.
Ma ärkasin teadvustades, et Venemaa ründas Ukrainat. Ma tegin kohvi ja võileibu, kuni mu mees luges mulle ette uudiseid, mis toimub ja ütles, et ma ei muretseks.s Hävitajad lendasid kesklinnas üle meie, sest oli vabariigi aastapäev.
Ehkki oli vaba päev, kirjutasid mu töökaaslased töögruppi. Me tegime videokõne, kus arutasime, mida me teeksime kõige mustema stsenaariumi puhul ja kuidas vajadusel ühendust võtta. See oli nii sürreaalne. Tundus nagu mingi filmistsenaariumi arutamine. Nagu räägiks mingist asjast, mis toimuks kellegi teisega.
Ma tellisin Woltist võileivatordi. Vegantordi, sest ühe mu sõbra naine on vegan.
Me jälgisime uudiseid ja pärastlõunast sõitsime sõprade juurde, kellega me alati vabariigi aastapäeva tähistasime. Nii veider oli. Kõik oli nagu tavaline, aga tunne oli nagu mingis mullis, nagu see ei oleks päris. Me rääkisime tavalisi jutte, BBC käis taustal, mis rääkis sõjast ja me lihtsalt… olime.
Siis me tegime koos pilti ja sõitsime koju nagu oleks täiesti tavaline päev. Ka üks sõbranna meie sõpruskonnast oli rase. Kõik oli rahulik. Tavaline. Nagu midagi hullu poleks. Võibolla meie pärast. Võibolla lihtsalt.
Kui me liigume siit edasi, et kas ja millal ma olin ärevil… Ma polnud tükk aega ärevil. Küll aga ma nutsin öösel, kui pommitati sünnitusmaja ja ma nägin pilte, kuidas rasedaid naisi kanderaamil tassiti.
Aga mu breaking point selle sõja ajal oli tükk aega hiljem. See oli siis, kui Ukraina õhutõrje Poolas kellegi tappis. Me olime maal Tartumaal, kui ma õhtul sellest lugesin ja olin nii ärevil, et ei suutnud magama jääda. Ja kui jäin, nägin jubedaid unenägusid.
Mis sa aasta tagasi tegid?
Kylli
23/02/2023 — 11:16
Ma sain millalgi varahommikul töölt kokkulepitud kõne: “algas”. Avasin arvuti, panin teleka käima, taustal jooksid vaheldumisi CNN, BBC ja lipuheiskamine Toompealt, tegin umbes südaööni ilma oluliste pausideta tööd, järgmisel varahommikul jätkasin. Esimene sõjanädal mööduski suuresti adrenaliini najal tööd tehes, edasi said asjad enamvähem jooksma ja rütm kuigivõrd normaalsuse piiridesse tagasi.
merjeblogi
23/02/2023 — 11:47
Mis tööd sa teed? Ma ei saanud aru, kas sõjaga seotud midagi.
Kylli
23/02/2023 — 13:27
Ma päris avalikult ei tahaks öelda, aga kui mu meiliaadressis olevat täisnime (ü-ga) guugeldad, siis vähemalt mul annab esimese vastena ametikoha ja töökirjelduse 🙂
merjeblogi
23/02/2023 — 14:32
väga huvitav ja vajalik töö:)
Maris
07/03/2023 — 14:14
Mina tahaks ka nüüd teada, mis ametiga tegu 🙂
Äkki saaksid palun lihtsalt ametinimetuse kirjutada?
merjeblogi
07/03/2023 — 14:20
Kahjuks ta ei soovinud avaldada, ametinimetusest saab kohe aru, kellega tegu. Austame inimese soovi 🙂
K
23/02/2023 — 13:54
Ma mäletan hästi, et olin eelneval õhtul teinud valmis kartulisalati ja pisikese koogi, kapis ootasid oma järge munad ja kilu…
Paha aimamata läksin magama. Mul polnud aimugi, et maailm, kuhu järgmisel hommikul ärkan, pole enam see, mis ta oli varem.
Sellest, mis juhtus, kuulsin varahommikul oma pojalt, kes koputas mu magamistoa uksele ja ütles: “Emme, kas sa uudiseid olen näinud? Sõda algas…”
merjeblogi
23/02/2023 — 14:32
Päris hull äratus :/
K
25/02/2023 — 07:13
Mina läksin peikaga esimest korda elus Toompeale lipu heiskamisele. Meeleolu oli ülev, kuni Jüri Ratas alustas oma kõne teatega, et Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda.