Et kõike selgitada, pean alustama algusest.
Nimelt oli üks kena õhtupoolik, kus keegi kuskil internetisügavustes kirjutas, et keegi võiks teha vaktsiinivastaste sõnavarast bingo. Ma haarasin kohe sellest mõttest kinni ja ütlesin, et teen ära. Aga hoopiski sõnaseletusmängu. Hiljuti üks blogija tegi oma mängu ja see ei tundunud eriti keeruline.
Aga minuga on selline lugu, et kui ma mingi idee pähe võtan, siis ma pean selle kohe ära tegema, sest homme ma enam ei viitsi. Näiteks kui ma kunagi võtsin pähe, et pean kõik raamatud riiulis värvide järgi ära sorteerima, pidin ma seda tegema mõistagi öösel ja kolistades, et mees küsis, kas ma olen hulluks läinud.
Igatahes öösel ma hakkasin neid sõnu kirjutama, ise naeru kihistades. No võttis ikka aega. Alguses oli lihtne, pärast oli ikka tükk tegu, et neid sõnu tuletada. Kokku sai vist vastu hommikut 138 sõna, kui ma õigesti mäletan.
Eile sain ma mängud lõpuks trükikojast kätte ja panin poodi üles ka. On see pood ju aasta aega lausa tühjana seisnud – kuidagi see küünlatuhin kadunud.
Igatahes sai mäng e-poodi üles ja osta saab seda siit: https://tahmamari.ee/toode/kulahullude-sonaseletusmang/
Eks see hinnake tuli üsna krõbe. Ma ise arvasin ka, et sellise väikse asja trükkimine ei ole kuigi kallis, aga esimene hinnapakkumine ajas mul küll ausalt öeldes silmad punni. Natuke sai maha kruvitud, aga ikkagi odavamalt müüa ei saa. Eks see mängis ka vist rolli, et ma lasin neid päris vähe teha, nii et neid on tõesti ainult piiratud kogus. Aga ehk pakub kellelegi veel nalja!
