Esimene trimester oli väga lihtne. Kahtlaselt lihtne. Kuni teised naised oksendasid ja iiveldasid, vilistasin mina viisijuppi ja nautisin elu.
Teine trimester algas sellega, et ma oksendasin esimest korda, sest see viimane lonks kohvi… no ütleme nii, et kohvi ma siiani ei joo. Või noh, ma üks kord üritasin naabrinaise juures juua, aga mul oli pärast seda kohvi nii paha olla, et ma mõtlesin, et ma hüppan aknast alla. Aga siis mul tuli meelde, et ma elan esimesel korrusel ja mul on akna all ainult pori, nii et sellest poleks eriti kasu.
Samuti ei taha ma süüa midagi peale puuviljade. Liha on suur no-no. Ma hakkan lihtsalt öökima nagu kass, kes üritab karvapalli välja oksendada.
Kogu muu tervis on ka kolinal läinud sinnasamusesse. Vererõhk on kõrge, preeklampsia oht suur, rasedusdiabeet… nädalavahetusel oli verejooks, kus ma mõtlesin, et nüüd on küll kõik, aga kontrollis käies selgus, et kõik on siiski korras.
Mul oli plaanis homme perega Maltale puhkame minna, aga ma oma tervise pärast jätsin selle asja ära – pole mõtet riskida ja seal põdeda, kui midagi juhtub.
Ma tahtsin lapse sugu teada võimalikult vara ja seda saabki varakult teada Niptify testiga, aga ämmaemand ütles, et käi enne Oscari uuringul ära ja kuna seal oli laps viieline, siis polnudki Niptify’d mõtet teha ja… siis ma mõtlesin, et käiks Šoisi juures ära ja teeks siis gender reveal peo, aga kuna mu üks õde on Sansibaril, teine läheb homme Maltale, siis ma peaksin ootama ja ootama… Kes titeasjadest midagi ei tea, siis Šois on naistearstide seas bossmees, kellel on uhke aparaat, millega näeb varakult soo ära. Ühesõnaga ma panin lihtsalt Šoisi juurde aja kinni, et sugu teada saada.
Täna oligi see kaunis päev, mil selgus, kas beebi on poiss või tüdruk.
Mis te arvate? Noh, kui te mind Instagramis jälgite, siis te juba teate.
Igatahes on Šois… päris huvitav mees. Naljamees. Igatahes pole ma vist pikka aega nii palju puid alla saanud – selgus, et ma olen see meie-emme. 😀 Noh, teate küll, et meie kakasime täna ja meie… Igatahes, ma rahulikult räägin, et teate meil oli siin verejooks möödunud nädalal… ja tema kohe sõnasabast kinni, et ahaa – meil! Isal oli ka kaastundest verejooks? Isadel tavaliselt kaastundest kõht kasvab, aga et verejooks ka – seda pole kuulnudki!
Uuringu lõpus ka mees küsis, et kuidas selle füüsilise aktiivsusega on, et pärast verejooksu soovitati rahulikult võtta – kas ujuma näiteks võib minna?
Doktorihärra kohe haaras sõnasabast kinni, et no muidugi üritab isa diskreetselt küsida, et kas vahekorras tohib olla – võib ikka!
Nali meie kulul, sest… mu mees pidas füüsilise aktiivsuse all päriselt silmas seda, et ma ujuma läheks… sest ma enamasti laman nagu emavaal ja keeldun end liigutamast.
Ei aga tegelt oli tore. Saime ka teada, et Iris on… tegelikult poiss. Nii et selgeltnägijate tuleproovi mul asja ei ole. Tegelikult pole ka pojakesel viga, see oleks nagunii olnud mu teine valik.
Keeruline oli nimega ja ma otsustasin, et lasen siis pojale valida nime mehel. Seda tingimusel, et see on minu valitud nimi. Nii et poja nimeks saab Miikael.
Piibli järgi on Miikael Iisraeli ning kristliku koguduse taevane kaitsja, taevavägede juht, õiguse ja kohtumõistmise, ent ka armu ja halastuse ingel. Koos teiste peainglitega kuulub ta kaheksandasse üheksast ingellike jõudude astmest ning on kõigi üheksa ingliseisuse patroon, headuse, aususe ja inimkonna hüvede eestseisja. Ta on inimeste eestkostja Jumala juures, toetab surijaid ja juhib nende hinged taevasse. Apokalüpsises on tema ülesandeks lõpliku võidu saavutamine kurjuse jõudude üle. Käes hoiab ta saua – jumala käskjala sümbolit ja peeglit, mille kaudu saab jumalikku ennustusvõimet.
Katrin
19/01/2022 — 16:19
Palju, palju õnne! 😍🥰 Poisid on lahedad ja Miikael on suurepärane nimi 😊
merjeblogi
19/01/2022 — 16:23
aitäh! 🙂
A
19/01/2022 — 17:31
“Tegelikult pole ka pojakesel viga, see oleks nagunii olnud mu teine valik.”
– hahaha, väga hea! 😅
Tüdrukuga võib vist tunduda kuidagi lihtsam kõik, aga poisi kasvatamine on vähemalt sama tore (kuuldavasti vähem riietumisedraamasid 😄)
Palju õnne ja rahulikku rasedust!
merjeblogi
19/01/2022 — 18:16
no loodame, mul ainult mure, et ei tunne poisi hingeelu 😀
Rents
20/01/2022 — 08:25
Vähem riietumisdraamasid, aga minu tütar pole veel kordagi mind kõrge kaarega täis kusnud (kuigi suutis korra juba oma isale taskusse lasta).
Morgie
19/02/2022 — 18:26
Mis mõttes vähem riietumisdraamasid?
“Ema. See dressipluus, mis sa mulle ostsid.”
Paus.
“Mis on, pojake?”
“See. On. Roheline.”
“Nojah, khakiroheline, ma mõtlesin, et sulle sobib, mis viga?”
“Kas ma pean selle välja ütlema? See ei ole must!”
…..
Draama nr 2:
“Pojake, su pluusi käised on juba täiesti sõredaks kulunud, palun pane uus pluus selga, näe ma ostsin musta!”
“Ei! See on täiesti terve dressipluus ja ma kannan seda!”
Jne.
Rents
19/01/2022 — 17:53
Haha, minul jällegi ütles sisetunne, et tuleb poiss, aga tuli tüdruk. Nii et ei ole ennustajaid tulemas siit kuskilt.
merjeblogi
19/01/2022 — 18:16
see sisetunne kipub eksima jah 😀 õnneks ei jõudnud veel tüdrukuasju osta
Helena
19/01/2022 — 18:41
Mul 2 poega ja 1 tütar ja kuigi see pisem poiss on paras frukt, on poistega ikkagi kergem 😀
merjeblogi
19/01/2022 — 18:43
ma ei tea, mul selline tunne, et poisid on hulljulgemad ja satuvad rohkem igast õnnetustesse, no a’la kukuvad puu otsast alla ja sõidavad rattaga peaga vastu garaaži ja… 😀
JJ
20/01/2022 — 12:59
Pft. Mul on esimene poiss ja siis kaks tüdrukut. Poisiga oli PALJU lihtsam. Jah, ma tean, et lapsed on erinevad, aga tema ei olnud kaugeltki selline vaikselt nurgas istuja. Tüdrukutega hoian aga konkreetselt hommikul kella kaheksast pead kinni õhtuni, mil nad magama lähevad.
Ma ei hakka isegi seda “ei, mulle ei sobi see kleit või too pluus” mainima, mida poisiga ei olnud, aga kõik need ronimised ja kukkumised ja pättused on kordades hullemad. Rääkimata sellest pikkade juuste jamast (noh, mul endal on ka pikad, aga tüdrukutel on sellega mitmeski mõttes hullem pluss nad ei pese neid ise ehk siis teadagi, kes seda tegema peab!) jne jne jne 😀
dd
20/01/2022 — 06:42
Mina arvasin samuti viimase lapsega, et tuleb kindlalt tüdruk ja Helen pidi nimeks saama.
Noh, hiljem ultrahelis juba selgus, et ikka jälle poiss ja ausalt kui seda öeldi, siis olin täitsa rahul. Väikesed poisid on nii nunnukad. Läbi oma poegade kasvamise saan ka meestest palju paremini aru.
merjeblogi
20/01/2022 — 06:56
Ei, ma olen ka rahul, lihtsalt harjumatu on 🙂
L
20/01/2022 — 08:27
Ma olin 1. last oodates raudpolt kindel, et tuleb poiss. LA uuring ütles, et ei-ei, tüdruk. Tuli tüdruk.
2. last oodates olin samuti kindel, et poiss. Mkm, tüdruk.
3. last oodates ei olnud mingit tunnet. Šois ütles, et tuleb poiss. Tuli poiss.
Pärast soo teadasaamist oli selline jube segadus, et mis mõttes ma nii mööda panin 😀 Aga kui see esmane tunne mööda läks ja harjumine tuli, siis ei olnud tõesti enam mingit vahet. Poisiga on põnevamad pissiõnnetused ning õdedelt pärit seelikut ega kleiti selga ei pane, aga roosad ja punased riided lähevad küll käiku.
merjeblogi
20/01/2022 — 08:36
tundub, et kui kõhutunne midagi ütleb, siis peab mõtlema, et on vastupidi 😀
Katerina
20/01/2022 — 08:52
Nelja poja emana ütlen, et lapsed on väga erinevad. Mõni on väga aktiivne ja ronibki igale poole ja peab pidevalt silma peal hoidma, aga teine on nii vaikne ja rahulik. Ja kuigi mul tütreid pole ning võrdlusmoment puudub, siis on ka poistega draamasid piisavalt, pisaraid, uste prõmmimist, vaieldakse riietevaliku üle ja sada muud asja. Nii et ma ei teagi, kas selles osas väga vahet on, kummast soost laps on, isikuomadused määravad rohkem. 😊
Aga teile edu ja palju õnne!
merjeblogi
20/01/2022 — 12:29
aitäh:)
Anne-Mai
21/01/2022 — 07:10
Palju õnne! Nii ilus nimi ja sobib perekonnanimega ka. Mulle tüdrukunime variant ka meeldis.
Mul pisike poiss praegu sööb rinnal ja mul just hea meel, et esimene on poiss. Kuna mul eluaeg rohkem tüdrukud ümber olnud, ongi vahva kogemus poissi kasvatada:)
merjeblogi
23/01/2022 — 15:07
mul ka rohkem tüdrukud ümber olnud, sellepärast ongi hirmus :’D
Sss
21/01/2022 — 22:04
Ma olin enne lapse soo teadasaamist 100% kindel, et mu esimene laps on tüdruk, noh lähisugulastel oli kõigil nii ja kuidagi selline kindel tunne oli… aga üllatus, hoopiski poiss tuli! Ja maailma kõige ägedam ja armsam teine, ei kujutaks muudmoodi ettegi! Samas pettumus oli küll, et kuidas ma nii valesti tundsin ja mis ma nüüd selle poisiga veel peale peaks hakkama, isegi pisardasin hormoonide tõttu, aga õnneks sain siiski kiirelt aru, et ükskõik!
Rahulikku ootusaega sulle!
merjeblogi
23/01/2022 — 15:07
armas ja julgustav, aitäh sulle! 🙂
M
27/01/2022 — 05:07
Imelik küsimus, aga millise paketi või valiku sa tegid kui läksid Šoisi juurde?