MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Nüüd ma saan aru, miks emad räägivad, et emadus on raske…

Raseduse ajal olin ma täitsa pahane, et mis värk sellega on, et rasedusest räägitakse ainult halba – et muudkui oksendad, kehv on olla, keha igast otsast käriseb, hormoonid möllavad, suhe kannatab ja midagi teha ei jaksa. Ma istusin oma täiesti normaalse rasedusega nagu… okei.

Okei, ma saan aru, miks lõpurasedus on raske. Mul oli raseduse lõpus koroona ja see pani mulle korraliku paugu tervisele kirja, nii et saan aru, et ega see lõpus veeremine just elu parim aeg ole. Samas pole ka mingi suren-ära-aeg, sest sünnituspuhkus on ette nähtud ju nagunii, kus väga tööd teha saagi ja võidki rahus kodus veereda.

Kõige hullemad jutud on sünnitusest, et see on kõige valusam asi maailmas. Minu jaoks, ausalt ei olnud. Megatüütu oli, sest mulle ei meeldinud haiglas olla, aga valus – ei.

Siis hakkavad jutud sellest, kuidas laps üldse ei maga. Mullegi on salapäraselt öeldud, et he-hee, nüüd sa küll magada ei saa! No sorri, mu poeg ärkab korra kell 3, et süüa ja järgmine kord kell 6 ja siis kell 9. See ei käi mulle üle jõu. Viimasel ajal läheb ta üldse kell 22 magama, ärkab kell 4-5 ja siis alles 8 ajal, Okei, öösel ei ole super mõnus ärgata, aga see on nii lühike aeg, et ma küll ei oska mingit elukvaliteedi langust näha, seda enam, et ma olen lapsehoolduspuhkusel ja saan pikemalt magada nagunii.

Võibolla on asi selles, et mul on RPA-laps, aga ma teeme beebiisaga vahetusi. Töönädalal ärkan mina beebiga öösel ja viin beebi talle kell 6-7, nädalavahetusel toidab tema beebit öösel ja mina lähen temaga hommikul alla pannkooke tegema ja mängima. Nii saame põhimõtteliselt mõlemad puhatud. Noh, ilmselgelt me ei saa lõunani magada, aga midagi kohutavat ka selles ei ole, kui sa ärkad korra kell 3 ja magad kaua tahad või ärkad kell 6-7 ja lähed magama, millal tahad.

Päeval on beebi suurem osa ajast jumala rahulik. Esimene päeva pool ta magab. Kuna meil saab vanemahüvitist isa, pean ma nagunii miinimumpalga eest töötama, et mul tervisekindlustus oleks. See pole probleem ja ma enamasti teen rohkem tööd. Olgu, mul on vedanud, et ma saan ise oma koormuse valida.

Nüüd jõudes selle juurde, miks emad kõike negatiivsena presenteerivad. Ma suhtlen nüüd paljude emadega ja näen kõrvalt neid ponnistusi, kui raske on iga päev hakkama saada. Kui raske on rasedus, sünnitus, lapse kasvatamine. Selle kõrval tundub kuidagi… nõme, öelda, et sul on nii lihtne. Kui sa räägid, kui lihtne see on, siis justkui praaliks. Siis oledki pigem vakka. Ja siis tekibki see arusaam, et lastega on jube raske, kuigi tegelikult ei pruugi olla.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.