MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Naised, miks teete nii

“Aeg ikka lendab…” ütlen ma aknast välja kaugustesse vaadates. No eks ta lendabki, juba on 35. nädal käega katsuda ja ma olen nii hästi ette valmistunud, et ma isegi ei tea, mis ma sinna haiglakotti panema pean, kuigi mu äpp eeldab juba ammu, et mul on turvahäll autos, tuba valmis sätitud ja haiglakott koos – mul paraku pole ühtegi neist asjadest tehtud.

Aga mida mul kohe kamaluga on – see on paanika ja hirm sünnituse ees. Ja ma ausalt öeldes süüdistan selles teisi naisi. Kui naised oma sünnituskogemusi kuskil vestluses jagavad, paistab see olevat lausa mingi võistlus, et kelle vajayjay kõige rohkem rebenes. Sealt tuleb selliseid õuduslugusid, et ma ei julge isegi magama jääda, sest kardan seda kõike unes näha.

Ja siis on teine seltskond, kes lihtsalt salapäraselt mokaotsast mainib, et oiii, sa ei kujuta ettegi, mis sind ees ootab!

Nagu ma olen lugenud tarkadest raamatutest (okei-okei, neid raamatuid oli ainult üks ja ma lugesin ainult 20 lehekülge), siis põhjus, miks sünnitused on tihti rasked, on kahe kõrva vahel. Naine läheb hirmust ja kõigest nii pingesse, et tal on palju raskem lõdvestuda ja valusid üle hingata. No ja kujuta nüüd ette, kui sa oled raseduse algusest mingeid õuduslugusid kuulnud…

Ma saan täiesti aru sellest, et hea on teada, mis sind ees ootab. Lihtsalt ma arvan, et kõiki asju on võimalik rääkida kuidagi neutraalsemalt. Samas ma olen ka raseduse algusest kuulnud, et oh issand kui õudne see rasedus on, nii halb on olla, et eluisu kaob. Ma ootasin seda hetke, kus mul halb hakkab ja tegin isegi juba plaane, et äkki pean töökoormust vähendama, aga seda hetke ei tulnudki. Vahepeal ma isegi unustan, et ma rase olen, ainult ühed väiksed jalad seal, mis hoope jagavad, meenutavad mulle seda, muidu on täiesti normaalne olla. Ei ole väsinud, ei ole halb olla, absoluutselt mitte midagi ei ole.

Ma muidugi võin kuu aja pärast oma sõnad tagasi võtta ja tulen teile rääkima, et see oli reaalne piinamine, ma praegu ei tea seda. Aga ma räägin sellise loo, et näiteks kunagi oli mul vaja tõmmata välja tarkusehammas. See oli veel igeme all ehk siis täitsa välja lõigata. Paniköör nagu ma olen, olin ma end erinevatest õuduslugudest üles kütnud. Ma olin arsti juures nii endast väljas, et kogu see protsess oli lihtsalt õudne. Mul polnud tegelikult üldse valus ja pärast eemaldamist oli täiesti lebo paranemine, aga just see närvipinge, sest ma kartsin seda valu. Mida ei tulnudki. Kui teiselt poolt läksin samasugust tarkusehammast eemaldama, keksisin rahuliku südamega kabinetti sisse ja pärast läksin tööle ka kohe – lebo ots. Point on, et inimestel on väga erinev valulävi ja väga erinevad kogemused. Ma saan aru, et ega seda jurakat sealt alt välja ei hinga nagu avanev lilleõis ilmselt, aga see ei pruugi olla nii hull.

Aga noh, on valus või mitte, selles mõttes enam tagasiteed ei ole nagunii.

Mul on ainult üks normaalne sõbranna. Ma küsisin ta käest raseduse alguses, et kas sünnitus on väga valus. Ta ütles täiesti tuima näoga: “See pole üldse nii hull.” Ja kõik, rohkem midagi ei öelnud. Aitäh sulle, Kaisa. Selle peaks kuskile õpikusse kirjutama, et kui su rase sõbranna küsib, et kas oli valus, siis ainuõige vastus on “See pole üldse nii hull”.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.