MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Mu õe peigmees: Ma ei saa jätta oma elu elamata hirmu pärast, et mind rünnatakse, sest olen mustanahaline

Minu õde Diana kohtas Pariisis aastavahetust veetes oma peigmeest Joslyt. Nad pikka aega käisid koos reisimas, noormees käis Eestis ja Diana ka temal Prantsusmaal külas. Nüüd pärast pikka eriolukorda pääses Josly lõpuks Eestisse ning plaanib siia ka jäädavalt elama jääda. Josly on prantslane ja jaganud oma elu Pariisi ja Miami vahel, kus ta hotellinduse ja ürituste korraldamisega tegelenud on.

Kui ma peaksin teda kirjeldama, jättis ta erakordselt sooja, siira ja sõbraliku mulje. Iseäranis meeldis talle Eestis mere ääres, kus me varakevadel käisime. Ta ütles, et ta pole kunagi sellist randa näinud, kus oleks nii rahulik ja ilus.

Aga milline on elu Eestis? Seoses praegu toimuvate rahutustega ning rassismi vastu võitlemisega vestlesin ma Joslyga sel teemal, millise mulje talle Eesti on jätnud, millised on tema hirmud Eestisse kolimisega ning kuidas ta vastu võeti.

Pilgud saadavad vaid Eestis

Küsimuse peale, palju ta on pidanud kokku puutuma rassismiga Pariisis ja Miamis, sõnab Josly, et kumbki nendest linnadest pole tema kogemuse põhjal otseselt väga rassistlik ning mõlemad on multikultuursed. Kui võrrelda Eestiga, on tema sõnul Eestis kindlasti näha rohkem teistsugust suhtumist mustanahalistesse – põhjus on tema arvates selles, et Pariisis ja Miamis on lihtsalt rohkem mustanahalisi. Eestis on seni teda saatnud peamiselt pikad ja ebameeldivad pilgud, mis kas halvakspanevalt või lihtsalt varjamata uudishimuga teda kõikjal saadavad.

Ka Diana sõnab, et pilke koos liikudes endal tunneb vaid Eestis. “Prantsusmaal ja Hollandis ei vaata keegi, ainult Eestis,” räägib ta. “Aga me ei pane pahaks ega reageeri kuidagi, sest tean, millised eestlased on ja kuidas suhtuvad kõigesse, mis nende jaoks uus/võõras.”

“Üks kord Tallinnas üks võõras purjus tüüp tuli tänaval ligi ja ütles ähvardaval toonil: “You’re black!” võtab Josly pigem naljaga ega lase end sellistest olukordadest häirida.

Rassism on tihti vanema generatsiooni probleem

Josly on rassismiga kokku pidanud puutuma pigem vanema põlvkonna poolt. Näiteks räägib ta, et tema endise tüdruku vanemad olid kategooriliselt selle vastu, et nende tütar mustanahalise peigmehe võtab. Surve ja eemaletõrjumine oli nii suur, et see lõppes lahkuminekuga.

Ka Diana sõnul on tema noored pereliikmed ja sõbrad suhtunud peigmehesse normaalselt ning keegi pole sellest teinud mingit numbrit, ainult vanem sugulane ütles: “See veel puudus, nüüd tuuakse meile neegrid ka veel majja!”

Hirmu pärast ei saa elu elamata jätta

Kuigi Josly on oma Eestisse kolimises kindel, on tal siiski ka hirmud. Näiteks nägi ta Instagramis, kuidas üks mustanahaline Eestis õppiv ja töötav noormees postitas, kuidas viis eestlast peksid ta läbi, karjudes: “Neeger! Neeger!” ning poiss oleks äärepealt oma silmanägemise peksu tagajärjel kaotanud.

“Ma kardan küll pisut, et selline asi võib minuga ka juhtuda, aga selle pärast ei saa elu elama jätta,” on ta kindel, et näeb siiski oma tulevikku Eestis.

Laigi ja jaga:
« »

© 2020 MER. Theme by Anders Norén.