MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Koristamisest ja elust: aga milline su kodu päriselt on?

Viimasel ajal räägitakse hästi palju sellest, kui võlts on sotsiaalmeedia ja kuidas kõik näitavad seal fassaadi, mis ei vasta tegelikkusele, et näidata end paremana. See omakorda tekitab teistes tunnet, et nad ei ole piisavad.

See on selline nii ja naa teema. Sest mis on päriselu? Ma täiesti usun, et on ka inimesi, kes täielikult lavastavad oma sotsiaalmeedia – olen kuulnud naistest, kes tellivad kalleid käekotte, et neist pilti teha ja siis saadavad tagasi. Aga üldiselt – eks me teemegi ju pilte enda ilusatest hetkedest. Muidugi teed pilti pigem restoranis süües kui kodus suvalisest lõunast. See ei tähenda, et oled fancy ja ainult restos sööd. Muidugi teed pildi mehe toodud lilledest, mitte sellest, kuidas mingi lambi asja peale riidu läksite. Üks ei välista teist, elu võibki olla ilus, samas on selge see, et igaühel on oma probleemid ja ei tasu arvata, et kui kellelgi on sotsiaalmeedias ilusad pildid, on tema elu täiuslik.

Ma nüüd mõtlesin, et kuidas sellele läheneda, ilma et kedagi solvata, sest see ausalt ei ole minu eesmärk. Aga otsustasin, et kirjutan ikka. Ei hakka nimesid nimetama, aga nägin sellist trendi kahe kodumaise blogija ja ühe välismaise blogija kontol, et näidatakse, kuidas on Instas ja kuidas on päriselus. Oleme kõik näinud ju sotsiaalmeedias ilusaid kodusid, kus kõik on justkui sisustusajakirjast ja lausa rõõm vaadata ja inspiratsiooni ammutada. Võibolla ma olen imelik, aga ma päriselt arvasin, et nad niimoodi elavadki. Aga nüüd paistab, et kõige suurema fassaadiga on kodublogijad (no pun intended).

Okei, ma saan sellest aru, et inimesed ei peagi elama steriilses keskkonnas, et pole tolmukübetki ja iga asi oma koha peal. Selge see, et kodu peaks olema selline, kus on näha, et päriselt elatakse. Ma ise olen arvanud, et ma olen pigem selline paras põssa. Noh, selline, et enamasti on veits piinlik, kui keegi ootamatult ukse taha sajab ja tihti pean silmad maas ka külaliste ees pobisema, et no tead, polnud kahjuks aega koristada ja kiired ajad ja…

Mul on reede kodus koristamispäev ja üldiselt nädalavahetuse püsib kodu kenasti korras. Töönädalal liigub asi aga kuni reedeni üsna kiirelt allamäge ja reedel on täielik kaos. Eriti nüüd, kus mul on laps ja kõik kohad paistavad tema kola täis olevat. Pealegi tema kõrvalt lihtsalt ei ole jaksu. Väga tihti käib mul Carmen taskuraha eest abis majapidamistöid tegemas, sest lihtsalt ei ole jaksu, käib kogu see majapidamine üle jõu. Ja kui praegu mõtlete, et miks mina koristan, kas mees ei “aita”, siis ma ennetavalt mainin, et meil on nii palju “meestetöid”, mis käivad mul veel rohkem üle jõu, et ma pigem valin koristamise kui need.

Aga mõne inimese “päriselu” pilte vaadates tundub, et see pole “siin elatakse” segadus, see on mingi “võsapetsi jätkulood”. Ja veel rohkem üllatab mind, et kommentaarid on ka all, et “jaa, mul täpselt sama!” Ma ei hakka kellegi kontosid välja tooma, aga ma kunagi googeldasin märksõna “depression room” ja see on põhimõtteliselt see, millest ma räägin. Mingis mõttes ma saan aru, et oleme ehedad ja näitame reaalsust ja värki, aga nagu see pole normaalne ka. Ma ei uskunud, et niimoodi päris elatakse.

Aga see selleks. Ma näitan teile ka oma “päriselu” kodu. Ilmselt paljude jaoks on see ka paras “võta ennast kokku” kodu.

Elutoas on kõige probleemsem koht on diivan, kus kipuvad kõik padjad sassis olema ja diivanilaud, kus praegu lisaks lutipudelile ja kohvile on millegipärast Oskari sokid.

Köögis ma kipun “leotama” neid asju, mida ma pesta ei viitsi ehk praegu on “leos” suur kauss, milles ma tegin eile pitsatainast ja kuskilt on sinna ilmunud üks veepudel ka. Ma kipun tasapindu kõvasti asjadega üle kuhjama, mis tekitab ka paraja segasummasuvila efekti.

Vannitoas on jälle tasapind see, mis kõige rohkem kola kipub koguma.

Magamistoas mulle meeldib tehtud voodi, aga jumala ma viitsingi seda iga päev teha.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.