MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Kodujutud: maailmailus punane maja

Kui on üks teema, mis siit blogist vist iial otsa ei saa, on need remondijutud. Just nädalavahetusel istusin Carmeniga päikese käes terrassil, kui ta tuli appi riisuma ja selgitasin, et nii tore, et ta appi tuli, küll me varsti saame kõik valmis, siis on ju hea olla ja saab lõpuks nautida. Carmen vastas: “Sa oled seda reaalselt juba 5 aastat rääkinud. :D”

Me oleme tegelikult seni teinud ainult majast seest ja väljast on jäetud suhteliselt hooletusse. Ma pole eriline aiainimene ja mulle on jube vaev kõik need aiatööd. Ühe ringi teed ära, siis hakkad jälle pihta – tänamatu värk on see. Mulle meeldib muidugi idee aiatööst, kus prouad valge linase suvekleidi ja suure kübaraga oma roose kastavad, aga minu aiatööd on üleni mullasena kraavi tühjendamine ja sinna kummikutpidi kinnijäämine ja põrgulikus suvekuumuses meetripikkuse umbrohuga võitlemine aiamaal, et peotäie tigusid täis salatilehti ja kaks kurki saagiks saada. Okei, vahel on tore, karge sügisõhuga riisuda näiteks. Aga sa riisud omast arust kõik lehed ära ja kahe päeva pärast on samasugune kiht jälle tagasi. Kui sa oled juba 5-6 korda riisunud ja arvad, et nüüd on sellega kõik, siis kevadel sulab lume alt välja veel sama palju lehti.

Mis mind enim häiris välisilmes, oli maja värv. Esiteks see pole üldse meielik, aga tegelikult peamiselt ikka sellepärast, et minu arvates oli see heleroheline, samas kui kõigi teiste arvates oli see sinine.

Näiteks tuleb kuller, helistab ette, et täpsustada.
Mina: “Jaa, see on see heleroheline maja kuuskede taga.”
Kuller sõidab mööda. Helistab uuesti.
Mina: “Te sõitsite just mööda, see on see heleroheline maja kuuskede taga!”
Kuller: “Te mõtlete see sinine maja?”

Pikka aega me mõtlesime, et mis värvi see maja siis teha ja värvimine tundus miskipärast ülitülikas, kallis ja raske töö.
Eelmine sügis tuli mul mõte, et hakkaks kuskilt otsast pihta selle välisilmega ja värviks saunamaja ära, siis teab, et kuidas jääb.

Sügisel sai veel pandud katuseredel ja ehitatud uus korsten. Vana korsten lagunes ja me arvasime sinisilmselt, et piisab vaid, kui mõned pealmised telliskivid asendaks, aga kas miski on elus kunagi nii lihtne kui tundub? Muidugi oli vaja lammutada terve korsten tuppa välja. Korstnameest oli esiteks leida väga raske, sest neid lihtsalt ei ole ja kui lõpuks leidsime ühe, kellel mahti töö ette võtta oli, siis ega see tulemus ka suurem asi olnud.

Ta oli hästi tore mees, nii et mul polnud südant talle öelda ka, et see korsten on… kuidas öelda, päris eriline. Õnneks saan panna mehe tanki, et ta oleks bad cop ja mees palus tal vuugid üle teha. Tulemus jäi siis… selline.

Ta pani veel plekid ka, mis olid ka… päris erilised, seega kutsusime me eraldi plekimehe, kes plekid ära vahetas, too ütles, et ta oli veel jätnud mingi käesuuruse augu, kust oleks vihmaga vett sisse sadanud. Uusi plekke ka korralikult kinnitada ei saanud, sest vuugid on nii kehvad ja nüüd iga kord suurema tuulega kostab kogu see kolin tuppa, kui see plekk vastu katust peksab.

Ehh, vähemalt on lootus, et ehk see korsten siiski püsib ja parem ikka kui enne.

See on siis pärast seda, kui ta vuugid korda tegi

Tulles tagasi maja värvimise juurde, siis me pikalt kaalusime, et kas teha neutraalne beež või helehall, aga kuskilt tuli lampi punane. Ostsin värvi ära ja alguses oli see minu jaoks megaehmatav ja liiga erk. Aga ju ma siis harjusin ära.

Saunamaja, pooleliolev kasvuhoone ja ligadi-logadi vedelev kraam, mille ma ühel kaunil päeval ära koristan, ausõna

Nii jäi terveks talveks, et suur maja oli heleroheline ja saunamaja punane, sest millegipärast polnud remondipoisid nõus talvel maja värvima. 😀

Nii kui esimene soe päikesekiir tuli, tarisin värvipotid koju ja ütlesin, et tavai – teeme ära. Saunamaja värvida oli suht raske, see võttis põhimõtteliselt 2x rohkem värvi kui suur maja ja päris kaua aega ka. Seega ma olin juba valmis, et see majavärvimisprojekt on hästi suur töö.
Aga ei, kuna seal on uuem puit, läkski üks suur potsik punast värvi, üks pruun ja asi sai tehtud põhimõtteliselt 3 päevaga.

Nüüd ma aina vaatan ja imetlen, et küll on kaunis majake.

Laigi ja jaga:
«

© 2021 MER. Theme by Anders Norén.