MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Jätke Karin rahule!

Koduvägivald on kohutav teema. Ei jagu isegi sõnu kirjeldamaks, kui jube on see, kui mees end täis joob ja siis oma naist peksma hakkab. Kahjuks toimub see paljudes peredes – nii prominentsete rikkurite kui teise eesti peredes külakolgastes. Aga teate, mis on teisel kohal pärast füüsilist vägivalda? Vaimne vägivald.

Lugesin hommikul Ekspressist kohvi kõrvale artiklit Marti Kuusiku väidetavast (ütlen lihtsalt väidetavast, sest keegi pole teatavasti süüdi, enne kui ta süü on tõendatud) vägivallast tema naise Karini vastu. Ja hakkasin mõtlema, et seekord on need ajakirjanikud küll üle igasuguste piiride läinud. Kuna naine ise väidab, et teda pekstud ei ole, siis on ühendust võetud loetamatute sugulaste-tuttavatega, kõigilt pinnitud, et kas Karinit siis ikka peksti ja kui peksti, siis kui kõvasti.
Ja mis veel uskumatum – ajakirjanik läks Karini endise TÖÖANDJA juurde, et kuule räägi, kas su endist töötajat siis ka peksti. Karin aina ütleb ajakirjanikele, et palun-palun-palun jätke meid rahule – räägib viisakalt, karjub, läheb endast välja, aga ajakirjanikud on nagu kärbsed ümber – TUNNISTA ÜLES, ET MEES PEKSIS SIND, TUNNISTA ÜLES! Me ju teame, et sind peksti, tunnista nüüd üles!

Minu arvates on see lihtsalt vastik. Eriti arvestades, et peres on väikesed lapsed. Just räägiti “Kuuurijas”, kuidas lapsed kannatavad oma vanemate tegude pärast ja veel enam, kui ajakirjandus ei suuda konti hambust lahti lasta. Miks? Ikka klikid-klikid-klikid. Aga reaalsed inimesed selle taga?

Mulle väga meeldis artikkel, mis just avaldati, kuidas naiste tugikeskuse juhid seda nõiajahti taunivad, mis võtab mu mõtted väga hästi kokku. Tsitaat sealt: “Kui soovitakse võidelda perevägivallaga, siis ei tuleks selleks ise kasutada vaimselt vägivaldseid meetodeid, vägivallatsejatele omast manipuleerimist ja survestamist.”

Laigi ja jaga:
fb-share-icon
« »