Aasta 2022 saatsime me ära koduselt. Mitte, et me tavaliselt kuskil eriti käiks, aga enamasti käivad meil külalised. Beebiga ei viitsinud mitte, nii et olimegi kolmekesi. 1. jaanuaril on meil juba mitu aastat kombeks minna spaasse – siis on enamasti vähe inimesi ja päris soodne minna ka.
See aasta algas sedamoodi teisiti, et tegime väikese vangerduse ja vanemapuhkusele jäi mu mees, mina läksin tagasi tööle. Mäletan, et ma samas spaas pidasin palgaläbirääkimisi, sest ma vana palga eest polnud nõus minema. Mul on selline uskumine elus, et kuidas uut aastat alustad, nii terve aasta ka tuleb. Seepärast mul on oluline, et 1. jaanuaril oleks kodu puhas, ise puhanud, läheks kuskile matkale või spaasse või teeks midagi toredat. Aga tundub, et täpselt selline see aasta oligi – mööda spaasid käies ja… palgaraha üle jageledes.
Tööl ma leidsin endale uue kire. POKS. Ma poleks eales arvanud, et mulle võiks poks huvi pakkuda, telekast vaadates on see surmigav. Aga kui sa ikka ringi ääres istud, siis on see täiega võimas elamus! Ma vägivalda ei armasta ausalt, aga no verd ja higi lendab peale, ilge panemine käib, siis oled ise ka nii hyped up, et seda on raske kirjeldada.
Leidsin tänavu veel ühe toreda hobi, milleks on laskmine. Poleks eales arvanud, et laskmist naudin, aga vot näed. Kusjuures hämmastaval kombel ma oskan päris hästi lasta.
Ja ega kaks kolmandata jää, kolmas hobi oli aiandus. Mul on muidugi aed aastaid olnud, aga enne see oli pigem rist kaelas, sest mõte aiandusest mulle meeldis, aga midagi aias teha… mitte nii väga. Aga õnneks käis külas üks vana töökaaslane, kellel on imeline aed ja aitas koostada aiaplaani ja hakkasin kuskilt otsast pihta.
Tänavu sai päris korralikult saaki ja aed püsis suht korras ka.
Kodus me ausalt öeldes väga palju asju sel aastal ei teinudki. Maja on suht valmis, nii et oligi paras aeg ringiga uuesti pihta hakata. Mingil hetkel hakkas köök närvidele käima ja mõtlesin, et teeks veits remondipoissi. Meil oli enne puidust tasapind, aga see kippus kogu aeg õlitamist vajama, nii et panime kivi, mis on suht igavene. Siis ehitas mees sahvri, sest panipaiku on vähe. Siis mõtlesin, et tahaks kööki tumedamaks, siis oli mõistlik juba tehnika ka vahetada…
Siis polnudki enam pikalt midagi. Praegu detsembris lasime mõned puud maha võtta, et uus sissesõit majale lähemale teha.
Mais käisime esimest korda beebi kõrvalt kahekesi puhkamas kaheks ööks. Viisime lapse vanaema juurde ja sõitsime Lätti Jurmalasse. Kui ma laps olin, siis kõik käisid aina Jurmalas puhkamas ja ma tõsimeeli arvasin, et see on mingi suur veepark. Aga tuli välja, et see on hoopis kuurort. Kusjuures seal oli täiega äge!
Me käisime Maneskini kontserdil Riias, spaatasime, sõitsime elektritõuksidega, käisime söömas. Täiega äge oli!
Jurmalasse tahaks kindlasti veel minna, eriti suvel, kui on rannailma.
Me otsustasime sel aastal, et reisile ei hakka lapsega kolistama, puhkame parem kodumaal. See viimane reisikogemus polnud kõige meeldivam. 😀
Suvel tegime kaks pikemat trippi. Ühe nädala olime lihtsalt Lõuna-Eestis ja vaatasime, kuhu jalad viivad. Kubijas, Võrus, Tartus…
Koju jõudes mõtlesime, et nii äge oli, tahaks veel kuskile minna. Siis käisime Vihulas ja sõitsime Peipsi äärde. Laps oli ka selleks ajaks juba nii mõnus kaaslane, et tore oli ringi käia.
Vahepeal käisime spaades, sest nagu öeldud, kuidas aasta algab…
Suvel käisime paaril pildistamisel ka, üks kord perega ja üks kord paarina aastapäeva puhul. Ma ei tunne end kaamera ees kuigi kindlalt, aga samas vajavad mälestused jäädvustamist.
Paaripildistamisel ma pidin kreepsu saama. Mu vanaema oli mulle just kinkinud vanavanaema sõrmuse. See pole rahaliselt muidugi nüüd hullult väärtuslik, aga selle sentimentaalne väärtus on ulme. Ja ma kaotasin selle rannas ära! Me mehe ja fotograafiga paanikas otsisime hämarduvas rannas liiva seest, täiesti lootusetu tundus, siis fotode pealt õnneks nägi ära, millal see viimati sõrmes oli ja leidsime õnneks üles.
Mõtteid reisile minna sel aastal oli mitu korda, aga ellu need ei tulnud. Suvel mõtlesin korra Türgi peale, et jube mõnus oleks basseini ääres peesitada ja pisut puhata nii, et ei pea ise süüa tegema, aga see minek tundus nii stressirikas ja hea, et ei läinud ka, oleks kuumalaine peale sattunud ja poleks ilmselt lapsega õuegi saanud.
Sügisel mu sünnipäevaks mõtlesime Kreekat vms, aga ka kuidagi tähtede seis ei soosinud. Mul potsatas üksvahe Tallinki reklaam postkasti ja mõtlesin, et krt, lähme Rootsi! Ja Rootsi me läksimegi.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul Rootsi kruiisidega seostub laaberdamine, aga tuleb välja, et täitsa inimese moodi on ka võimalik käia ja ülitore oli, et sinna ma läheks ka vabalt veel. Me võtsime vähe etema kajuti, kus oli rõdu – nii äge on ikka öösel istuda täielikus pimeduses rõdul, tähti vaadata keset merd.
Üliäge sünnipäev oli mul, ma jäin täiega rahule.
Sügis möödus mul peamiselt töö + lapse ringid tähe all. Montessori ring, muusikatund, ujumine, loovteraapiakeskus…
Mees läks tagasi tööle vanemapuhkuselt ja ma tundsin, et ma vist ei taha oma põhitööl jätkata. Eks seal oli mitmeid põhjuseid.
Mul oli julgelt nagunii kahe inimese töömaht, siis lõpuks läks see juba nii hulluks, et selle asemel, et jõulukuul nädalavahetustel perega olla, oli nii palju erinevaid sõite, et oli juba isegi minu jaoks liiast. Mul pole selle vastu otseselt midagi, et nädalavahetustel tööd teha, ma olen sellega harjunud, aga mul on see imelik asi, et kui ma nädalavahetusel töötan, siis ma tahaks selle eest raha ka saada. Või siis vähemalt mitte ise peale maksta. 😀 Ehk long story short – mul pole enam tööd. 😀
Ma olen tegelt 4 töötatud aasta eest väga tänulik, oli palju ägedaid kogemusi ja ma arvan, et ma poleks selle kogemuseta karjäärialaselt järgmist sammu teha. Ma poleks lihtsalt ehk seda lõppu päris nii ebameeldivalt ette kujutanud, aga samas teisi lahkujaid aastate jooksul näinuna ei saa ka imeks panna.
See on uskumatu, aga tööalaselt on lihtsalt energia voolama hakanud. Juba järgmisel päeval jõudis minuni suht juhuslikult töökoht, millesarnast näeb väga harva ja järjest tuleb igasuguseid kõrvalprojekte. Nagu tamm oleks eest ära tulnud.
Aasta lõpuni ma aga võtan lihtsalt vabalt. Või noh “vabalt” – mu mees küsib kogu aeg, et kuule, sa töötu ei pidanud olema? 😀
Oskar läheb aasta algul hoidu, mis ka suured elumuudatused toob. Kuigi loodetavasti mitte väga suured – ta läheb montessori poole päeva hoidu perekeskusesse, kus ta on üle aasta käinud ja juhendajat hästi teab, nii et ehk see nii järsk muutus tema jaoks ei ole. Mul võimaldab see rahulikumalt uuele tööle keskenduda ja hommikul trenni minna, et oma kaaluga tegeleda, sest spordisaal on otse hoiu all.
Selle aasta jõulud võtsime me ka täiesti stressivabalt vastu. Otsustasime, et me ei hakka sõitma kuskile ega kedagi võõrustama. Eile olimegi kolmekesi, mängisime lapsega, tegime süüa. Täna tuli Carmen külla (kes muide sai sel aastal juhiloa, ma nii uhke ta üle!) ja lihtsalt olimegi rahus ja kodus.
Kinkidega ütlesin ma ka, et mina kellelegi ei tee ja vastu ei taha ka saada. Ainsa kingituse tegin iseendale ja see oli uus auto. Noh, uus on ehk palju öeldud, see on eelmise aasta mudel ja pigem oli tegu vajaduspõhise otsusega, sest kahepeale ühe auto omamine muutus juba logistiliselt liiga keeruliseks, eriti kui laps hakkab hoius käima ja ma töö tõttu pean vahel ringi sõitma.
Aasta lõpp tuleb meil kodune nagu ikka ja 1. jaanuaril lähme spaasse sulistama (ärge tulge röövima pliis, siit pole midagi võtta). Mida järgmine aasta toob, seda praegu tõesti ei tea, aga ilmselt saab uue aasta algus huvitav olema.
