Raseduse ajal olin ma täitsa pahane, et mis värk sellega on, et rasedusest räägitakse ainult halba – et muudkui oksendad, kehv on olla, keha igast otsast käriseb, hormoonid möllavad, suhe kannatab ja midagi teha ei jaksa. Ma istusin oma täiesti normaalse rasedusega nagu… okei.
Okei, ma saan aru, miks lõpurasedus on raske. Mul oli raseduse lõpus koroona ja see pani mulle korraliku paugu tervisele kirja, nii et saan aru, et ega see lõpus veeremine just elu parim aeg ole. Samas pole ka mingi suren-ära-aeg, sest sünnituspuhkus on ette nähtud ju nagunii, kus väga tööd teha saagi ja võidki rahus kodus veereda.
Kõige hullemad jutud on sünnitusest, et see on kõige valusam asi maailmas. Minu jaoks, ausalt ei olnud. Megatüütu oli, sest mulle ei meeldinud haiglas olla, aga valus – ei.
Siis hakkavad jutud sellest, kuidas laps üldse ei maga. Mullegi on salapäraselt öeldud, et he-hee, nüüd sa küll magada ei saa! No sorri, mu poeg ärkab korra kell 3, et süüa ja järgmine kord kell 6 ja siis kell 9. See ei käi mulle üle jõu. Viimasel ajal läheb ta üldse kell 22 magama, ärkab kell 4-5 ja siis alles 8 ajal, Okei, öösel ei ole super mõnus ärgata, aga see on nii lühike aeg, et ma küll ei oska mingit elukvaliteedi langust näha, seda enam, et ma olen lapsehoolduspuhkusel ja saan pikemalt magada nagunii.
Võibolla on asi selles, et mul on RPA-laps, aga ma teeme beebiisaga vahetusi. Töönädalal ärkan mina beebiga öösel ja viin beebi talle kell 6-7, nädalavahetusel toidab tema beebit öösel ja mina lähen temaga hommikul alla pannkooke tegema ja mängima. Nii saame põhimõtteliselt mõlemad puhatud. Noh, ilmselgelt me ei saa lõunani magada, aga midagi kohutavat ka selles ei ole, kui sa ärkad korra kell 3 ja magad kaua tahad või ärkad kell 6-7 ja lähed magama, millal tahad.
Päeval on beebi suurem osa ajast jumala rahulik. Esimene päeva pool ta magab. Kuna meil saab vanemahüvitist isa, pean ma nagunii miinimumpalga eest töötama, et mul tervisekindlustus oleks. See pole probleem ja ma enamasti teen rohkem tööd. Olgu, mul on vedanud, et ma saan ise oma koormuse valida.
Nüüd jõudes selle juurde, miks emad kõike negatiivsena presenteerivad. Ma suhtlen nüüd paljude emadega ja näen kõrvalt neid ponnistusi, kui raske on iga päev hakkama saada. Kui raske on rasedus, sünnitus, lapse kasvatamine. Selle kõrval tundub kuidagi… nõme, öelda, et sul on nii lihtne. Kui sa räägid, kui lihtne see on, siis justkui praaliks. Siis oledki pigem vakka. Ja siis tekibki see arusaam, et lastega on jube raske, kuigi tegelikult ei pruugi olla.
Nell
10/09/2022 — 04:31
Paraku ei tea keegi meist, milline laps kellelegi juhtub. Lisaks inimese enda võimekus ja taustsüsteemid on erinevad. Minul oli tundlik ja kehv magaja beebi, rinnalaps. Sõi iga 3 tunni järel ja pikalt. Gaasivalud lõppesid pea aastaselt (ilmselt toidutalumatus ka). Seega oli mitmekuune periood, kus sain magada keskmiselt 6 tundi ööpäevas ja korraga 2 tundi. Ei ole praalimine, et kellel on hullem aga lihtsalt oli nii. Lapse isa tegeles ja oli temaga nii palju kui olemas oli ja mingil hetkel hakkasime pudelit lisaks andma aga üldiselt mul oma lapse esimesest eluaastast eriti mälestusi pole. Magamatus tegi oma töö.
Ilma igasuguse irooniata, naudi seda, et saad müüte ümber lükata ja mõnusalt kulgeda. On olemas probleemideta rasedused ja chillid beebid aga kõigile neid ei jagu 🙂
Kristiina
10/09/2022 — 06:38
Olles nüüd aastake olnud ka ema, siis võin öelda, et lapsed on väga erinevad ja mõned ärkavadki öösel 47229 korda, nii et hommikul tunnevad kõik end nagu oleka rongi alla jäänud. Minul õnneks on vedanud ja laps suht hea magaja olnud koguaeg, aga mõni raske periood tuleb ikka sekka (näiteks tänane öö, kui ärkasime kõik täpselt need 47229 korda). Aga ma olen alati teistele öelnud, et esimesed kolm kuud olid retsilt rasked. Nüüd mõistan, et see oli mu enda suhtumises kinni ja oleks ma ladnamalt asju võtnud ja mitte stressanud, oleks kõik palju parem olnud. Aga no, pole varem ema olnud, ei teadnud, et kõik lähebki paremaks, olukorras sees olles mõtledki, et nüüd päriselt tulebki maailma lõpp.
Rents
10/09/2022 — 07:58
Mul sünnitas üks sõbranna kuus nädalat pärast mind, üks sugulane kuu pärast mind ja üks sugulane neli kuud pärast mind – ja täitsa ausalt, kõigil on täiesti erinevad kogemused. Minu lapsel olid koolikud, mille ametlik definitsioon on vist, et karjub vähemalt neli tundi järjest vähemalt neli korda nädalas vms. Ehk siis kaheksa nädalat järjest ta lihtsalt üürgas igal õhtul, mitte miski teda maha ei rahustanud. Gaase eriti polnud, kui oli, siis kõhumassaaž aitas, kui koolikud mööda said (üldiselt kolme kuu kandis saavad), siis edasi oli elu lill. Sõbranna omal olid jälle metsikud gaasid, selleni välja, et neil olid suisa mingid spetspulgad (nö küsija persepulgad on vist lisaks teise kasutuse leidnud), mida vajadusel sisse torgata, et üleliigseid gaase välja lasta. Ja sugulase oma saab nüüd kohe neljakuuseks, temal ei ole olnud probleeme ei koolikute ega gaasidega.
Unega suht sama teema – minu omal oli elu parim uni kuni neljanda elukuuni, vahel tuli isegi kuus tundi järjest, sealt edasi on vahepeal (arenguhüpete või hammaste tuleku ajal) isegi kahetunniste või tunniste vahedega teinud, tavaline on selline 3-3-3 tundi. Samas sõbranna oma magab just nüüd kuus tundi järjest, varem magas kehvemini. Aga selle koha pealt ma ei kurda, sest minu oma ärkab, keerab ennast vastu tissi, kisub selle ise rinnahoidja seest välja, sööb kõhu täis, ja keerab ennast oma kohale magama tagasi. 😀 Tean ka selliseid emasid, kelle AASTANE ikka veel ärkab ja siis lihtsalt karjub kaks tundi, selle asemel et magama tagasi minna. Nii et teiste kogemustest tean, et see, et titt öösel kohe edasi magab, on juba kulda väärt. See sinu variant tundub muidugi eriti imeline, ajab kadedaks küll. Ja noh, statistiliselt peaks teil elu lill olema, sest üldiselt RPA lapsed magavad ju pärast kuuendat kuud paremini kui RP lapsed, sest ei ole harjunud öösiti tissist emotsionaalset tuge otsima. Kuigi rinnaga toitmine on minu jaoks tegelikult nii armas, et ei raatsiks sellest loobuda (emal ju ka vallanduvad iga kord heaoluhormoonid, nii et tekitab väikest sõltuvust, kui pikalt teed).
No ja üldine aktiivsus ka, minu oma on algusest peale olnud hästi aktiivne, “võimles” isegi öösiti – ärkasin üles selle peale, et kolmekuune titt tegi minu kõrval kõhulihaseharjutusi. Nüüd üritab kaheksakuuselt juba esimesi sammukesi teha, söögitoolis peab jalast kinni hoidma, et kandikule ei roniks, vannis pean hoidma jalga pesukausi serval, sest ta üritab seda ümber ajada, sest kõikumine on huvitav (istub pesukausiga vannis, sest siis saab soovi korral selle servadest kinni rabada, kui libisema peaks vms). Babybjörni vihkab juba kuid, sest seal peaks paigal istuma ju, seda ta küll ei tee – samal põhjusel ei saa teda enam ka potile panna, kuigi alguses panin. Nüüd hoian lihtsalt hommikuti vanni kohal natuke aega. Sugulase enamvähem sama vana istub rõõmuga Babybjörniga köögilaual ja vaatab, kuidas ema nõusid peseb ja süüa teeb. 😀 Minu oma tahab ainult mul asju käest ära kiskuda ja ISE teha. Mu mehel on jalgratas seinale ära pandud, et laps ei ulataks – selgus siin paari nädala eest, et ulatab küll, selleks tuleb ronida lihtsalt diivanile, diivanilt riiulile ja juba ulatabki! Ei mingit probleemi. Teadsin, et see aeg tuleb, sest ma olin ise samasugune laps, aga ei arvanud, et nii vara. Selles mõttes ma ei kurda, et minu jaoks hulga huvitavam aeg, kui need esimesed kuud, mil titt suht kartul oli, aga samas peaksin hakkama just lõputööd kirjutama, nii et eks me näe, mis sellest saab.
Ja noh, kui uskuda, et laps veits ikka vanematesse on, siis sa oled ise ka ju suht rahuliku iseloomuga, sinu oma ehk on ikka laps, mitte rööveldav röögits. Saadki olla üks neist, kes õndsa näoga räägivad, kuidas emadus on kõige ilusam aeg (vs mina, kes ma nende koolikute ajal paar korda väsimusest minestasin). Õnneks isegi kehvemate kogemustega inimestel lähevad need kogemused kähku meelest ära, mulle juba praegu tundub, et polnud see algusaeg ju nii hirmus midagi. Mees ütles ka just, et teoorias teab, et kohutav oli, aga see TUNNE on juba kadunud. Kahjuks või õnneks olen ma andmekoguja, nii et mul on alles see graafik, mis ma tegin, mis näitas, kui mitu tundi ta igapäevaselt karjus ja kuidas trendid muutusid. 😀
Tupsulotu
10/09/2022 — 08:57
Mnjaa. Esimene 4 kuud oli megalebo. Mul kolmekuusena sõi ka u kl 3 ja 7. Magas 22-9 jne. Praegu põnn 1 a 1 k ja no vahepeal lihtsalt nutan sest nii raske on. Mul ka lisaks periood 3 ndl kui lapsega kahekesi. Lapse isa 3 ndl kaupa tööl välismaal.
Grets
11/09/2022 — 08:37
Vastsündinuga ongi lihtsam, suurema osa ööpäevast söövad ja magavad. Tõenäoliselt tulevad sinulgi magamata ööd kuid loodan, et sa ei pea oma sõnu sööma (samas veits loodan, et pead ka:D)
Uued oskused, uneregressioonid ja arenguhüpped mõjutavad und väga palju.
Minu laps ka magas esimesed kuud väga palju ja rahulikult, umbes 17-18h ööpõevas. Nüüd (9kuune) aga on perioode kus ärkan öösel nii tihti, et keset ööd läheb juba uni ära 😉 ehk ära hõiska enne õhtut
Triinu
17/09/2022 — 21:00
Sul ei olnud sünnitus valus, sest sa said epiduraali😃 kui sul läheb nii õnnetult kui mul, et kõigi kolme lapsega olen ma seda küsinud liiga hilja (kui avatus on olnud juba mingi 6-7cm), siis korruta need alguse valud mingi 20x ja siis mõtle, kas ikka ei ole valus:) Lihtsalt sünnituse valu saab adekvaatselt hinnata ikkagi siiis, kui sa oled neid ikka tundnud ka. Ei ole mitte toredad need valud
merjeblogi
17/09/2022 — 21:03
miks nii hilja küsisid siis 😀
Triinu
18/09/2022 — 07:14
Ma ei tea 😃arvasin, et saan ilma ka. Nagu näha, siis saingi😃 esimese puhul ei olnud vajadust küsida tegelikult aga kahe viimasega küll. Läbi kannatuste jäin ikka elama😃
Virge
18/09/2022 — 18:54
Oeh. Mul esimene rasedus oli nii raske, sünnitus oli mega hull ja beebiiga oli mitu korda hullem kui esimesed kaks kokku. Ööpärvas 3-4h und esimesed 3 kuud. Lõpuks olin nii üleväsinud, et unne jäämine oli ka mega raske. Lapsel olid koolikud ja rinnal tahtis ka mega palju olla. Teine rasedus oli enamjaolt see-eest lill (va. lõpp). Sünnitus, ma poleks kunagi arvanud, et ma reaalselt 16 minutiga lapse ära sünnitan (esimesega piinlesin mitu päeva) 😆 Beebiiga oli ka super, piiga lihtsalt magas esimesed 4 kuud. Sünnist alates magas terve öö jutti, nii 9-12h. See kõik oli nii uskumatu. Täielikud vastandid need kogemused. Ma ka eriti midagi teise lapsega öelda ei julgenud, sest muidu nagu uhkustaks aga esimesega hädaldasin küll palju. Jäingi vist ainult sellepärast ellu, et mees oli nii palju abiks 😄
E
26/09/2022 — 14:35
Oojaa, mu laks ka kuni 6 kuuni magas nagu inglikene. Nyyd on 1.5 aastat vana ja ma reaalselt ei saa aru kuidas on voimalik nii vahese unega eksisteerida.
Grete
29/09/2022 — 18:38
Lapsed on jah erinevad. Oleks mul mu teine laps vaid, ma ka imestaks, et mis raskused?! Aga mul on ka mu esimene laps, kes täna 3.5 a on ikka veel paras pähkel – vähese unevajadusega, kange, tundlik, energiline ja väga emotsionaalne. Tema on see beebi, kes mingid kuud ärkaski iga 2 h tagant. Teine laps (samuti rinnalaps) ärkas vaid 1-2 x öösel kogu beebiea jooksul, kiire söök kaisus ja magasime edasi.