“Aeg ikka lendab…” ütlen ma aknast välja kaugustesse vaadates. No eks ta lendabki, juba on 35. nädal käega katsuda ja ma olen nii hästi ette valmistunud, et ma isegi ei tea, mis ma sinna haiglakotti panema pean, kuigi mu äpp eeldab juba ammu, et mul on turvahäll autos, tuba valmis sätitud ja haiglakott koos – mul paraku pole ühtegi neist asjadest tehtud.
Aga mida mul kohe kamaluga on – see on paanika ja hirm sünnituse ees. Ja ma ausalt öeldes süüdistan selles teisi naisi. Kui naised oma sünnituskogemusi kuskil vestluses jagavad, paistab see olevat lausa mingi võistlus, et kelle vajayjay kõige rohkem rebenes. Sealt tuleb selliseid õuduslugusid, et ma ei julge isegi magama jääda, sest kardan seda kõike unes näha.
Ja siis on teine seltskond, kes lihtsalt salapäraselt mokaotsast mainib, et oiii, sa ei kujuta ettegi, mis sind ees ootab!
Nagu ma olen lugenud tarkadest raamatutest (okei-okei, neid raamatuid oli ainult üks ja ma lugesin ainult 20 lehekülge), siis põhjus, miks sünnitused on tihti rasked, on kahe kõrva vahel. Naine läheb hirmust ja kõigest nii pingesse, et tal on palju raskem lõdvestuda ja valusid üle hingata. No ja kujuta nüüd ette, kui sa oled raseduse algusest mingeid õuduslugusid kuulnud…
Ma saan täiesti aru sellest, et hea on teada, mis sind ees ootab. Lihtsalt ma arvan, et kõiki asju on võimalik rääkida kuidagi neutraalsemalt. Samas ma olen ka raseduse algusest kuulnud, et oh issand kui õudne see rasedus on, nii halb on olla, et eluisu kaob. Ma ootasin seda hetke, kus mul halb hakkab ja tegin isegi juba plaane, et äkki pean töökoormust vähendama, aga seda hetke ei tulnudki. Vahepeal ma isegi unustan, et ma rase olen, ainult ühed väiksed jalad seal, mis hoope jagavad, meenutavad mulle seda, muidu on täiesti normaalne olla. Ei ole väsinud, ei ole halb olla, absoluutselt mitte midagi ei ole.
Ma muidugi võin kuu aja pärast oma sõnad tagasi võtta ja tulen teile rääkima, et see oli reaalne piinamine, ma praegu ei tea seda. Aga ma räägin sellise loo, et näiteks kunagi oli mul vaja tõmmata välja tarkusehammas. See oli veel igeme all ehk siis täitsa välja lõigata. Paniköör nagu ma olen, olin ma end erinevatest õuduslugudest üles kütnud. Ma olin arsti juures nii endast väljas, et kogu see protsess oli lihtsalt õudne. Mul polnud tegelikult üldse valus ja pärast eemaldamist oli täiesti lebo paranemine, aga just see närvipinge, sest ma kartsin seda valu. Mida ei tulnudki. Kui teiselt poolt läksin samasugust tarkusehammast eemaldama, keksisin rahuliku südamega kabinetti sisse ja pärast läksin tööle ka kohe – lebo ots. Point on, et inimestel on väga erinev valulävi ja väga erinevad kogemused. Ma saan aru, et ega seda jurakat sealt alt välja ei hinga nagu avanev lilleõis ilmselt, aga see ei pruugi olla nii hull.
Aga noh, on valus või mitte, selles mõttes enam tagasiteed ei ole nagunii.
Mul on ainult üks normaalne sõbranna. Ma küsisin ta käest raseduse alguses, et kas sünnitus on väga valus. Ta ütles täiesti tuima näoga: “See pole üldse nii hull.” Ja kõik, rohkem midagi ei öelnud. Aitäh sulle, Kaisa. Selle peaks kuskile õpikusse kirjutama, et kui su rase sõbranna küsib, et kas oli valus, siis ainuõige vastus on “See pole üldse nii hull”.
Kelly
02/06/2022 — 16:29
Viskan siis juttude sekka et ple hullu midagi, ikka ja valus aga elab üle, päevadega ka valus olla, ebamugav kindlasti 😁 aga lõpuks kui läbi siis läbi ja vsjo.
Isiklikult mingi rebend vist oli nii arst ütles 😅 ei mina tea, nemad askeldasid ja ma üritasin lapsega tutvuda.
Et neid halbu kogemusi kindlasti on aga palju oleneb kuidas ise suhtud ka, lähed teed ära ja tuled beebsuga tagasi.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:06
no eks ära peab tegema igal juhul 😀
Kärol
02/06/2022 — 16:32
Peaaegu kõigil on hirm ja veelgi rohkem on erinevaid kogemusi. Ma võiks ju enda 17.5h ka ära rääkida, aga never ever ei ole sinu kogemus sama, ei pruugi isegi mitte sarnane olla. Ja suuremas osas on täiesti tõsi see, et enamus sünnitusekogemuse negatiivsusest on hetkega pühitud kui beebi käes. Ma mäletan rohkem seda kui ebamugav oli vannis, kui seda valu osa ja rohkem ka seda kuidas ma mingile arstile ütlesin et jah need praktikandid võivad tulla juhul kui ükski neist mulle pihta ei lähe. 😀
merjeblogi
02/06/2022 — 17:06
Just, kõigil on erinevad kogemused nagunii:)
Helena
02/06/2022 — 16:32
Mind häiris ka kohutavalt see lugude jagamine, kus põhifookuseks justkui kui raske see ikka oli. Kuni paar nädalat enne sünnitust kohtusin sõbrannaga, kes oma kogemusest mulle rääkis. Tema läks sünnitama UUDISHIMUGA, tema jaoks oli see nii põnev, mis kõik juhtuma hakkab, kuidas, mismoodi keha märku annab jne. Ta ei rääkinud mulle valust (kuigi tavamõistes oli tal keeruline ja raske sünnitus) ja rebenditest, vaid mida kõike uut ta koges ja õppis ja ma sain aru, et ma saan ka mõelda sellest teisiti.
Ja nii ma läksingi ise sünnitama – uudishimu, põnevuse ja ekstaasiga. Meelestasin end nii positiivselt, et kui haiglasse ema sunnil läksin, oli mul 5cm juba, ise ei arvanud midagi et toimub 😀 läksin pärast seda mäkki jäätist sööma. Paari tunni pärast oli sutsu valusam, läksin haiglasse tagasi ja 9cm 😀 lauale ja pressima. Laps käes.
Eks mul joppas ka, aga paljuski arvan et mind toetas ka see, et ma ei valmistunud selleks hirmuga, mis kõik võib valesti ja valusti minna, aga mida kõike vahvat ma enda kohta õpin ja et see on mu lapse esimene sünnipäev! Ei taha et ta sünniks ju karjudes ja valu täis ruumi, ikka õnne ja armastuse sekka!
Neid lihtsa sünnituse lugusid võiks ka rohkem jagada, mitte võltslootuse andmiseks (kõigil ei joppa et 5-9cmga käib jätsi söömas esiklapse puhul), aga tore ju teada, et mõnikord ON see võimalik! Mulle jäi varem mulje et see pole võimalik, võimalik on vaid 20-30h valutamist ja ebareaalse valu tajumist. Possible, but not a must!
Põnevat meelt selle ülihuvitava ja mälestusrikka kogemuse kogemusel, ükskõik milline ta ka poleks!
merjeblogi
02/06/2022 — 17:05
See uudishimuga sünnitama minek on väga ilus mõte 🙂
Gerli
03/06/2022 — 04:45
Minu jaoks oli samuti kõik sünnitusega seonduv ääretult põnev. Loomulikult ma ei arvanud, et päris ilma valuta hakkama saab, aga ma olin hoopis põnevil, et vahi, mina saan ka lõpuks teada kuidas see sünnituse värk käib. Ärevus oli ikka, aga hirmu mitte. Terve raseduse aeg üritasin endale sisendada kusagilt loetut, et ükskõik kui valus sünnitus on, püüa olla võimalikult lõdvestunud. Ja sünnitusel täpselt nii tegingi. Jah, sain suure rebendi, aga sünnitusel ma seda ei tundnud absoluutselt. Hiljem oli lihtsalt võimatu 2 kuud normaalselt istuda. Egas midagi, istusin siis ebanormaalselt. Kuidagi ikka saab. 😀
Tagant järele võin öelda, et hirmu tunda ei olnudki põhjust.
Soovin sulle kiiret ja kerget sünnitust! ❤
Sillu
02/06/2022 — 16:36
Jep, oli valus ja ebameeldiv, aga kui laps rinnale pannakse, siis on see valu meelest läinud. Minu jaoks kõige ebameeldivam oli hoopis õmbluste valu umbes 2 nädalat peale sünnitust.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:07
mind praegu ei lohuta üldse see, et meelest läheb 😀 sest enne peab selle ära tegema
Nell
02/06/2022 — 16:38
Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et see tõesti ei olnud hull ja miskit ribadeks ei rebenenud. Videoid ja detailseid kirjeldusi ma enne ei vaadanud ja läksin sünnitama mõttega, et ega ta sisse niikuinii ei jää 😀
Haiglakotti pakid pesemisasjad (hambahari ka mehele kui ta teiega jääb), puhta pesu ja sidemeid, endale mugavad riided, titele kojutoomisriided. Haiglas on väga mugav olla sealt antava öösärgi ja hommikumantliga, imetamine nii lihtsam ja plekid küürib keegi teine. Titt las olla haiglas sealsetes riietes, neid antakse vastavalt vajadusele, mähkmeid üldiselt ka.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:08
No seal oli veel mingit kraami vaja, hõbedasprei vms, mul veits pudru ja kapsad see praegu 😀
Kairi
02/06/2022 — 17:53
Ma olen 3x sünnitanud, kahega on ka õmmeldud, aga selle spreiga poleks midagi osanud peale hakata. Kohe sain pm istuda ka. Ka sellega võib jopata 🙂
merjeblogi
02/06/2022 — 17:56
no igaks juhuks ikka võtan 😀
Gerli
03/06/2022 — 04:55
Hõbepihustit soovitan küll. See ei peagi aitama sind kohe istuma vms. Sünnitusel tekivad mikrohaavad nii ehk naa, hõbesprei on põletikuvastase toimega ja annab leevendust kipitustundele. Mööda külge maha ei jookse.
Ise mäletan, et ei julgenud alguses seda väga pihustada et äkki pritsib nii kõva survega, et teeb haiget 😅
Kui sa end samast olukorrast leiad, siis võin lubada, et pihustamine ei tee haiget 😀
merjeblogi
03/06/2022 — 06:29
haha, no tänud, kunagi ei tea, mil mingid imelikud hirmud võivad tekkida 😀
F
02/06/2022 — 16:53
Jaa, ei ole üldse nii hull! Mul oli pikk, intensiivne ja väsitav, nagu mingi räme matk, aga tugimeeskond oli hea (mees & eraämmakas, lõpuks ka valvearst), meeled hoidsin avatud (valmistusin palju, aga olin täiesti valmis kõik “plaanid” minna laskma) ja tegelesin põhiliselt hingamisega, üks tuhu korraga. Ausõna, kõige hirmsam hetk oli siis, kui naaberpalatis keegi naine röökis maailma kõige jubedama häälega. Muidu oli küll võimas kogemus. Eraämmakas muidu läks küll täie raha eest, ilma oleks kindlasti minul olnud halvem kogemus.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:09
Ma eraämmakat ei võtnud. Kaalusin seda pikalt, aga siis mõtlesin, et mulle ilmselt käiks võõras inimene, kes kogu aeg kõrval on, pinda 😀
Rents
02/06/2022 — 17:02
Mees käskis öelda, et väga ebameeldiv oli, nimelt sünnitaja voodi kõrval oleval toolil ei saanud üldse magada, ta pidi selleks kott-tooli ronima.
Aga minu meelest on see kogemus nii individuaalne. Mul näiteks juhtus nii, et ma mõtlesin, et võtan sadat asendit ja seisan pea peal ja ühel käel ja kõik muu, mida rasedajoogas tehtud, aga tegelikult hakkasid jalalihased pea igas asendis nii kontrollimatult värisema, et üldse oli võimalik olla ainult ühte moodi. 😀 Mis ei tähenda, et see ühte moodi ilmtingimata halb oleks olnud, lihtsalt, et plaane võib ju teha, aga see alati rohkem südamerahustuseks, seda, mis tegelikult saab, ja kas su sünnitus on orgastiline või drastiline või midagi vahepealset, saad seal teada.
P.S. Aga seda ütlen ma küll, et ma ei saakski sulle rääkida, kas ja kui valus oli, sest ma täitsa ausalt ei mäleta – blogipostitust sellest kirjutasin kõigest paar päeva pärast sünnitust ja juba siis ei mäletanud, pidin mehele täpsustavaid küsimusi esitama. Nii et tõsi on see, et see valu läheb väga kiiresti meelest ära.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:10
No seda kindlasti, et läheb meelest ära, miks need hullud muidu teist last tahavad, kui selline piin on 😀
Liisa
02/06/2022 — 17:20
See on täiesti uutmoodi rets kogemus aga täiesti siiralt, see ei ole midagi nii hullu, kui inimesed on vabatahtlikult nõus seda uuesti tegema. Sealhulgas ka mina (2 last). Niisama sünnitusvalusid kellelegi proovida ei soovitaks aga kui tita sinna valemisse lisada, siis asja eest punnitamisena täitsa tehtav.
merjeblogi
02/06/2022 — 17:29
Tasu selle eest on tõesti hea 🙂
Mari
02/06/2022 — 17:35
Ma sünnitasin koos abikaasa ja doulaga kes aitasid mul asendeid võtta, masseerisid jne ja ma ütleks, et tuhu on sama tunne kui nt jalg läheb RÄMEDALT krampi ja selle puhul aitas doula poolt juhendatud hingamine ja abikaasa poolt alaselja raputamine/masseerimine. Press oli selline üle kere kramp nagu oksendamisel tekib aga oksendamisel on see tavaliselt keha ülemises osas aga siis on see nii keha ülaosas kui ka alumises pooles 😀 ehmatav tunne kuna see on nii intensiivne 😀 ainus mis päriselt valu tegi oli pea välja tulek… selline kõrvetav ja aitab-ma-tanan-koju emotsioon tekkis aga sellega oli kohe sünnitus läbi ka 😀 mind hirmutas vaid üks inimene sünnitusega aga teised olid lohutavad, toetavad ja julgustavad. Sünnitama läksin põnevuse ja uudishimuga ega loonud mingeid ideaale ja eeldusi 🙂
merjeblogi
02/06/2022 — 17:37
okei, see on päris huvitav võrdlus, sellist polegi kuulnud 😀
K
04/06/2022 — 18:35
Heh, ma pean nôustuma, et pea väljatulek on kõoge valusam ent pm siis on ka kôik. Mul juhtus mõlema lapsega nii, et pool pead tuli vãlja ja siis jäime uut pressi ootama. Krdi valus oli 😀 ma lubasin mõlemal korral asjad pakkida ja minema kôndida
K
02/06/2022 — 17:50
Sünnitada võiks vabalt 10x enne kui uuesti rase olla. 😉🙃 ja mul siis üks tõesti raske sünnitus ja üks õpiku sünnitus selja taga.
Pole üldse nii hull. Ma kartsin hullemat. 😉
Peale sünnitust olev õnnejoovastus on aga mega! Vot seda tunnet tahaks veel ja veel ja veel kogeda! Naudi! Ja no ometigi peale esimest rasket sünnitust, tegin teise lapse suht jutti kohe otsa ka. No ei ole hullu, tegelt ka. Ainuke valu, millel päriselt ka mingi eesmärk on, on sünnitusvalu. See on out of this world kogemus, päriselt!
merjeblogi
02/06/2022 — 17:57
ma võiks vabalt kasvõi terve elu rase olla, no problem sellega 😀
JJ
02/06/2022 — 18:03
Muidugi on valus. Aga mõtestad enda jaoks lahti, mis ja milleks see valu on.
Sünnitused on erinevad, ajad on erinevad. Isegi ühe ja sama (era)ämmaka sünnitused pole ühesugused, sest kõigil on häid ja halbu päevi.
Minu kolmest kaks viimast on sündinud eraämmakaga, ja see oli iga senti väärt. Tean-tean, praegu on selles vallas meeletu hinnaralli toimunud.
Aga minu eraämmakas aitas lahti mõtestada esimesel sünnitusel toimunu. Tema aitas vältida seda järgmistega. Teise lapse sünnitanuna ütlesin talle juba sealsamas, platsenta alles tulekuootel, et kolmanda juurde võtan ta uuesti. Ei, mul ei olnud valu ununenud, ja ei, mul ei olnud juba valmis plaani saada veel üht last. Aga nii läkski.
merjeblogi
03/06/2022 — 06:25
krt oleks pidanud vist eraämmaka ikka võtma :DD
Anni
02/06/2022 — 18:17
Hirmutavate kogemuste vahele midagi positiivset:
esimesel korral algasid valud ca 5 ajal hommikul, (rasedust oli 40+3) olid sellised päevade eelsed valud. Peaegu terve päeva valutasin kodus ära, käisin elukaaslasega ka poes veel, et viimased asjad haiglakotti osta, ise valuhoo ajal vahepeal mõne riiuli najale toetudes 😀 sõitsime tagasi kodu, elukaaslane läks oma ema tolle kodu ära viima, ma otsustasin vanni minna. Peale mõnda aega vannis olekut tundsin, kuidas mingi soe vedelik vanniveele lisandus, tõusin püsti ja sain aru, et et see soe vedelik tuli minu seest- looteveed olid hakanud nirisema. Helistasin elukaaslasele, ta kiirustas kodu, aitas vannitoa põranda ära kuivatada, mind riidesse ja sõitsime haiglasse. Haiglas saadeti esmalt KTG(?) alla, peale seda saadeti meid meie palatisse, kus ma sain endale haiglarüü selga ajada ja edasi läksin juba sünnituspalatisse. Palatis kontrolliti avatust, mida oli alles ca 3cm, küsisin ka epiduraali. Ämmakas aga tahtis süstiga veel oodata, kuna arvas, et mul esmasünnitajana läheb veel korralikult aega ja ei tahetud riskida, et süst sünnitegevust aeglustaks. Selle asemel pakuti mulle võimalust paar h vannis olla, peale mida ma oleksin siis ka süsti saanud. Olin siis natukene rohkem kui poolteist h vannis, kui tundsin, et valud olid juba väga tugevad ja see soe vesi hakkas justkui omaltpoolt veel keha väsitama. Igatahes tulin vannist välja ja küsisin uuesti süsti. Ämmakas kontrollis uuesti avatust, mis oli selle vannisoldud ajaga jõudnud juba täisavatuseni minna, ühesõnaga, süsti enam ei saanud. Läksin hoopis lauale ja pidin ootama presse. Kuna ma olin selleks ajaks juba nii läbi ja väsinud omadega, siis ega ma õieti ei tajunudki, kuna oli press, vaid pressisin, kui tundsin, et mul on selleks jõudu. Alates esimestest valudest kuni lapse sünnini läks aega ca 21h, laps sündis mõõtudega 52cm ja 3,390kg, ühtegi valuvaigistit kasutada ei saanud. Ühe õmbluse sain, kuna ämmakas arvas, et tulemas on suur laps ja seetõttu tegi ta ennetuseks lahkliha lõike, kuid võimalik, et ka seda ei oleks üldse vaja olnud.
Teine laps sündis 1.5 aastat hiljem, samuti 40+3 rasedusnädalal. Nagu esimesel korral, algasid ka see kord valud umbes kella 5 ajal hommikul. Teadlikult otsustasin seekord võimalikult kaua kodus valutada. Minu jaoks kodune keskkond mõjus rahustavalt ja ma tundsin ennast siin mugavamalt, kui haiglas. Kui valud olid juba ca 3-4 minutilise vahega lasin ämmal meie poole tulla, esimese lapse juurde ning ma ise koos elukaaslasega sõitsin haiglasse. Haiglas saadeti jälle esmalt KTG alla ning peale seda saadeti palatisse riideid vahetama. Riided vahetatud kontrolliti avatust, mis oli selleks ajaks juba 9cm, ca pool h hiljem oli täisavatus käes ja jäin presse ootama. Kuna teisel korral läks kõik väheke kiiremalt, lisaks ei olnud ma vannis, siis tundsin, et ma ei olnud nii väsinud ning sellel korral tundsin ka päriselt presse. Alates esimestest valudest kuni teise lapse sünnini läks aega ca 18h. Laps sündis mõõtudega 56cm, 4,590kg. Ühtegi õmblust vaja ei olnud, emaka seinal oli küll väike marrastus, kuid ma ise seda kordagi ei tundnud. Ühesõnaga teine sünnitus oli kiirem, vaja ei olnud ühtegi õmblust, kuigi laps oli eelmisest suurem, ning nagu esimesel korral, ei jõudnud kasutada ühtegi valuvaigistit.
Loomulikult, see kogemus on valus, aga see valu on väga individuaalne. Jah, mõni naine vajabki hiljem mitmeid õmblusi, kuid väga palju on ka neid, kes väljuvad sünnitusttoast ilma ühegi torketa 🙂
merjeblogi
03/06/2022 — 06:26
Mulle see mõte epiduraalist kuidagi ei meeldi ka millegipärast 😀
Isabel
02/06/2022 — 18:18
Selle sünnitusega on nii, et õudne või mitte, see on üldiselt mingid tunnid valu terve elu õnne vastu ja kokku tuleb hea diil!
Ettevalmistusega on nii, et see aitab kõvasti sünnitusele kaasa kui oled ettevalmistanud, tead kuidas hingata, mees teab kuidas toetada jne aga tegelikult (minu arust) tehakse tihti see viga, et 9 kuud valmistutakse täiega sünnituseks mis kestab (tavaliselt) alla ühe ööpäeva ja siis kogu ülejäänud beebinduse info mis PÄRISELT aitaks oluliselt lihtsamini toime tulla kuude pikkuse perioodiga (nt. kuidas aidata beebit gaasidega, une teemad- see on reaalselt teadus ja kui ennast sellega kurssi viia on elu 6miljonit korda kergem!, söögi teemad jms) jäetakse kõik tahaplaanile.
PS! Paljud need õudsjuttude vestjad otsustavad siiski tihti ka veel järgmise lapse saada nii, et ju siis ikka nii kohutav ei ole 😀
merjeblogi
03/06/2022 — 06:27
no õnneks ma rohkem neid lapse kasvatamise teemasid tõesti uurinud kui sünnituse kohta 😀
Mari
02/06/2022 — 18:22
Ma räägin siis positiivsema loo juurde. Minu esimene sünnitus ma panin vaimselt ennast kõigeks hulluks valmis, aga läks paremini. Öösel kella 2 ajal tulid veed lahti (38+5) ja 5 ajal jõudsime haiglasse vist. Avatust oli juba 7 cm ba siis hakkas vaikselt nagu valusamaks minema. Kuna tahtsin vanni sünnitada läksime sünnitustuppa ja pandi vann tööle. Veidi aega tuiasin seal ringi kui vanni vett rohkem voolas ja siis hakkas minema juba valusamaks ja mõtlesin küll et oii mis saab kui valusamaks veel minema peaks. Siis aga sai vanni minna ja lasti mulle duššiga alaseljale vett ja see võttis mul valu pea täitsa ära. Tuhud olid, surve oli aga valu ei olnud. Pressimine oli valulikum aga mitte midagi hullu. 7.45 oli laps käes. Seega iga kogemus on väga individuaalne ja erinev. Minu põhimõte oli et vaimselt pane end valmis kõige hullemaks stsenaariumiks ja üldiselt nii halvasti ikka ei lähe 😀
merjeblogi
03/06/2022 — 06:28
uhh, see oli sul küll siis kiire värk
Kadri
02/06/2022 — 21:15
Sünnituse tasu on jaa vinge. Ainuke asi mida ma kahetsen on see, et ma mõtlesin, et ah lebo ja küll keha teab mida teha, aga pidin kohapeal ikkagi “õppima hingama” presside ajal, oleks võinud enne lugeda või mõnda koolitust vaadata ja oleks kiiremini pressitud saadud 😀
Greete
03/06/2022 — 03:09
Ma ka kartsin sünnitust täiega, õhtuti nutsin mehe kaisus, et ei taha sünnitada ja kujutasin ette kõige hullemaid võimalikke stsenaariumeid.
Kui reaalselt sünnitegevus pihta hakkas sundisin ennast marurahulikuks, keskendusin ainult sügavalt hingamisele ja üritasin palju jalgadel olla…nagu õpikus😀
Olin terve aja nii keskendunud ja omas mullis, et arst muudkui ütles et teeksin ikka natuke häält ka aga minul oli mugavam vaikselt omaette sügavalt hingata, ei tahtnud häälitseda, rääkida, juua ega massaazi. Lihtsalt tegin asja ära ja eesmärk oli võimalikult ruttu ühele poole asjaga saada ja anda endast maksimum.
Valus oli küll aga kuna adrenaliin on nii laes siis minu arvates polnud sugugi nii hull. Kokkuvõttes sünnitasin valuvaigistiteta, lahklihalõikega (kartsin kõige rohkem) ja kaotasin 30% oma verest ja mind õmmeldi narkoosis🤣 Aga ausalt, ise selles sees olles ei tundu asi üldse nii hull. Minu jaoks oli rasedus hullem kui sünnitus🤷♀️
merjeblogi
03/06/2022 — 06:29
mdea, ma seda lahklihalõiget eriti ei kardagi, aga ostsin igaks juhuks mingi õli 😀
Tupsulotu
03/06/2022 — 06:52
Mind ehmatas see, et hoopis seljas oli põrguvalu. Seda ei andnud kuidagi lõdvestada ega tuimestada. Vesi, massaaž ja epiduraal ei aidanud. Ma olin rohkem kõhu poole pealt ette valmistunud.
Merr
03/06/2022 — 07:01
Ma kardan ka sünnitust ja nägin kunagi teismelisena mingit saadet telekas, kus naised rääkisid oma sünnituskogemustest ja need olid eranditult mingid õuduslood ja ma olin sel hetkel kindel, et ma pigem lapsendan kui sünnitan tulevikus 😀
Hetkel olen 22 nädalat rase ja pean ka varsti selle asja ette võtma. Ma ise olen mõelnud kõige äpuma inimese peale, kes on sünnitusega hakkama saanud ning mõtlen, et kui tema sai, küll siis mina ka saan. Lisaks on mul tegelikult väga kõrge valulävi. Nii et see võiks olla heaks eelduseks sünnitus üle elada 😀
Edu sulle ja anna siis teada kuidas oli 🙂
kaamos
03/06/2022 — 09:38
Sünnituslood on naiste analoog meeste “Mul oli pea otsast, võtsin selle kaenlasse ja tegin tööd edasi, üldse ei nutnud”- juttudele. Niimoodi neid võtagi, meie isiklikud sangarilood. Kõigil sünnitanud naistel on oma lugu, kõigil oma armid, seega saab ka sul olema oma unikaane lugu isiklike lahingumärkidega.
Üks on kindel – kui ükskord kogu protsessi juures tunned, et oled surmani väsinud ja enam ei jaksa, siis pole midagi parata, lihtsalt peab lõpuni jõudma. Ja sa jõuad ning tegelikult on alati koledam lugeda mäkkeronimisest kui sinna ise ronida, see on kindel!
Nele
04/06/2022 — 09:34
Mulle oli just suureks abiks negatiivsete kogemuste kuulmine. Sain vaimu kõige hullemaks valmis panna ja kuna läks üsna lihtsasti siis olin rõõmus, et mul hullemini ei läinud. Pärast veel mõtlesin, et küll sai suurt rõhku sünnitamiseks pandud, et oleks võinud rohkem teada, kuidas esimene nädal ja kuu asjad toimuma hakkavad. Milliseks muutub päevakava jne. Aga see esimene pilk, millega beebi mind rinnale pannes vaatas, lihtsalt kirjeldamatu tunne. Juba selle uuesti kogemiseks oleksin valmis seda uuesti läbi tegema. Igal juhul kõike head selleks elumuutvsks kogemuseks!
h.
04/06/2022 — 16:31
Mina läksin sünnitama nii, et polnud mitte üheski beebiloengus käinud, hingamist õppinud, raamatut lugenud ega muud sellist. Sest ega no ta sünnitamata jää eksole.
Valus oli küll, sünnitus kestis 11,5h.
Teist korda sünnitama minnes ei olnud ma ikka käinud kuskil loengus ega hingamist õppimas, aga Malluka kesteabmitmendast sünnitusest lugedes jäi meelde üks mõttetera: mõtle tuhude ja valude ajal, et läheb üle, läheb üle, läheb üle.
Ja seda ma tegingi. Teine sünnitus oli hoopis mõnusam. Eks ta olegi soovmõtlemine ehk see, mida iseendale sisendad. Esimesel korral ma valude ajal mõtlesin endamisi, et nii valus, krdi valus. Ja võimendasin seda iseendale.
Ma tegelt muud ei tahagi öelda, kui et kõik on tehtav, aga ära unusta iseenda mõttejõudu ka enda kasuks pöörata. Ja ei ole vaja midagi ette karta. Kuidas sinu (sünnitus)lugu veerema hakkab, saad ju teada alles protsessi käigus 😉
Rents
05/06/2022 — 10:27
Aga mina lähen igale kogemusele alati vastu vastupidise suhtumisega stiilis “no kui Merje tarkusehamba väljatõmbamise välja kannatas, siis kui hull see ikka olla saab”. Sünnituse kohta mõtlesin ka, et “no Mallukas oli nõus seda kolm korda tegema”. 😀 Ja noh, tegelikult on see ilmselt hea suhtumine, kui ka tuleb välja, et krt, natuke nagu raske on ja pool lõualuud tuli hambaga kaasa, siis vähemalt pole selle pärast ette kannatanud.
HS
07/06/2022 — 13:02
Mina tõsimeeli ei osanud midagi karta. Teadsin, et ära teha tuleb ja et kõikide kogemused on nii erinevad. Leppisin kõhus oleva lapsega aga kokku, et ta sünnib tähtajal ja ilma valuta. Nii ka läks. Sünnitus oli lebo.
Usalda end ja oma keha.
K
07/06/2022 — 17:09
Ma ütleks, et see minu puhul küll kaasa ei aidanud, et ma ei muretsenud üldse sünnituse pärast. Esimene laps tuligi väga lihtsalt ja kiirelt aga see teine… läksin samamoodi rahuliku südamega, et tuleb kindlasti sama lihtsalt. Aga ei. See sünnitus jääb mulle küll eluks ajaks meelde ja tuletab meelde, et never again. Jumal tänatud, et esimene selline polnud muidu oleksin ühe lapsega jäänud :D. Tuli küll kiiresti nagu esimene aga seekord ei suutnud ma absoluutselt ei hingata ega olla mitte kuidagi moodi. Aga mulle tundub, et vahe tulenes sellest, et esimese lapse sain sünnitada vees, kuid teist mitte. Tekkisid vette minnes kohe pressid ja selleks oli liiga vara ning kästi välja tulla ja voodis sünnitada. Aga näiteks mul enda sõbrannat ei kohutanud see üldse mis jutte meie rääkisime talle. Ta oli ikkagi täiesti rahulik ja sai väga hästi aru, et kõigil on see erinev. Minule endale väga meeldis sünnituslugusid lugeda ja kuulda, et oleks aimu mis võib juhtuda või ees oodata, kuid jäin samuti rahulikuks
Grets
08/06/2022 — 04:12
Valus on niikuinii aga oluline on enda häälestatus. Mina mõtlesin “jess, täna on pidupäev, minu laps sünnib.” Ja keskendusingi hoopis sellele, et laps sünnib mitte mina ei sünnita ehk fookus oli koguaeg lapsel.
Miki
16/06/2022 — 07:39
Ma juhiks tähelepanu veel ühele asjale, mida keegi teine vist seni välja toonud pole.
Kõik räägivad alati, et mitu tundi neil sünnitus kestis – aga ei tasu nendesse numbritesse liialt “uskuda”. Esiteks muidugi see, et rohkem tunde ei võrdu tingimata raskema sünnitusega ja vastupidi. Ja teiseks – sünnituse kestvuse arvestamine on täiesti meelevaldne mu meelest.
Tean juhtu, kus sünnituse alguseks loeti regulaarset ämmaka visiiti, kus selgus, et oli 3-4cm avatust, aga reaalselt midagi tunda polnud, aktiivne sünnitegevus algas tükk aega hiljem ja laps sündis a la 15-20h hiljem.
Minu enda esimese sünnituse alguseks arvestati hetke, kus teatud vahedega valud hakkasid käima, kuigi nt 4cm avatus oli juba varem saavutatud ja olin sünnitustoas jne (esilekutsumine). Et sisuliselt oleks sünnituse alguseks võinud lugeda ka esilekutsumise alustamise hetke ja oleks hirmuäratavalt pika sünnituse kestvuse saanud, kuigi “ametlik” oli 5.5h 😛
Teise sünnituse puhul on ka kaks aega – üks, mis arvestatud vete puhkemisest kodus (sünnini kokku 8.5h), teine, nö “ametlik” kestvus haiglasse saabumisest / 3cm avatusest (kokku 2h 45m).
Nii et ära usu numbreid, need valetavad 😀
Aga soovin sulle talutavat sünnitust ja ära liigselt ette muretse ega plaani, sinu sünnitus tuleb nagunii teistsugune ja eriline 🙂
Anne-Mai
17/06/2022 — 12:14
Minul oli väga kerge sünnitus, olin end põhjalikult ette valmistanud: mis mu kehaga mingis etapis juhtub, kuidas laps ise kaasa aitab jne. Kõik see on nii põnev ja ilus. Teadlikult ei tutvunud ühegi negatiivse sunnituslooga, vaid ainult positiivsetega, harjutasin iga päev hingamist ja lõdvestumist, kuulasin loenguid, kus öeldi, et on selge korrelatsioon: lihtsam sünnitus on nendel naistel, kes on end ette valmistanud ja teavad, mida keha millalgi teeb.
Soovitaks sünnitusplaan teha, muidugi arvestades oma peas, et kõik võib ka teistmoodi minna ning see on täitsa okei. Lihtsalt et ideaalses maailmas kuidas sa sooviksid oma lapse siia ilma tuua? Minul oli kirjas naturaalne vettesünnitus ilma valuvaigistiteta, andsin selle parajasti tööl olnud ammakale ning ta taiega arvestas seda. Sain kohe vanni, mingeid valuvaigisteid mulle ei pakutud ning seal vannis avanesin 2 tunniga ning sünnitasin vette.
Sel hetkel kui tekkis tunne et enam ei suuda, ning ikka proovisin midagi valu vastu küsida, oligi juba täisavatus käes ning laps hakkas tulema:) Pidigi olema, et kui naine ütleb, et kõik, tema enam ei suuda, siis ämmakad teavad avatust kontrollida, sest tihti siis 10cm käes ja kõige hullem ongi möödas.
Lähene jah asjale põnevusega. See valu on su sõber ja kui sa lased tal tulla ning samal ajal lõdvestud, on esiteks valu lühem ja kergem ning teiseks aitab see ilusti emakakaelal avaneda.
Tiina
17/06/2022 — 19:15
Iga sünnitus on niiiii erinev, et need teiste kogemused on toredad kuulata, aga reaalset kasu ettevalmistumise mõttes neist ei ole. Igaühel oma kogemus, oma vaatenurk asjale, oma triggerid, millest mingi positiivne lugu või trauma kerima hakkab.
Tegelikult on see lihtsalt elu loomulik osa.
Nagu mõni selline koht või üritus, kuhu nagu väga ei taha minna, aga natuke nagu uudishimu on ka – ja siis ikkagi lähed, on natuke nõme, aga tegelikult on lõpuks väga tore ka.
Vaja on lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis saama hakkab. Ja pärast on sul oma lugu rääkida.