Kui ma alles rasedaks jäin, siis üks naine rääkis mulle, et tead – 3. trimester on parim aeg, nii palju energiat on kodus toimetada ja lapse sünniks valmistuda, maruhea aeg on!
Loomulikult ma uskusin seda, sest ma olen enne ka kuulnud, kuidas tuleb see pesapunumine peale, et kodus sätid ja mööbeldad.
Või noh, Mul oli kõik tegelikult kõik jumala korras, kuni vahepeal haige olin. Pärast seda on mul reaalselt tunne, et ma olen mingi surev mauk, kes hommikul ärgates juba hakkab ootama õhtut, millal uuesti magama võiks minna.
Siis ma käisin arsti juures, kus mul pandi paika esilekutsumiskuupäev ja ma võin teile vanduda, et pärast seda ma jäin veel hädisemaks. Ma reaalselt ei suuda teha midagi peale lamamise.
Kõige hullem on see, et meil on niiii vähe aega. Meil saab kohe teise korruse remont valmis, esmaspäeval tuleb uus mööbel ja ma peaksin asju sorteerima ja koristama, aga reaalselt ma ei suuda.
Eile ma mõtlesin, et pesen aknad ära. Ma pesin ära ÜHE akna ja siis pidin juba pikali heitma. Mul on kodus 13 akent.
Täna ma mõtlesin, et tühja neist akendest, hakkan kööki koristama, sest ma tahaks enne lapse kojutoomist teha ära suurpuhastuse, et oleks tükk aega mureta. Tundub kuidagi paslik, et kui uus inimene koju tuleb, peab kodu korras olema. Ma koristasin ära ühe sahtli ja nüüd ma istun siin ja blogin ja mõtlen, et mis mu elu on.
Päisepilt: Karen Härms
Moona
18/06/2022 — 17:26
Tavaline elu 😀
Mul oli esimese lapsega nii, et ärkasin ja hakkasin ootama õhtut. Päris paar kuud. Suht raske oli kõike seda nautida, sest ikkagi väga suur muutus, teise lapsega läks juba lapemalt.