See lasteaiavärk on keerulisem kui ma arvasin

Ma viimasel ajal rohkem toimetan Instagramis, aga siin nii pikk jutt, et tundus paslik blogilt tolm maha pühkida ja siia dokumenteerida.

Teate, kuidas kõik ohivad, kui 1,5-aastane laps lasteaeda läheb? Umbes nagu oleksid ta saatnud vähemalt Gulagi. Mina vähemasti tundsin end nii, sest Oskar läks täpipealt 1,5-aastasena hoidu. Silm ka ei pilkunud. Nüüd tänase kogemuse pealt saan aru, et see oli ikkagi teistmoodi ja heade asjade kokkulangemine. Nimelt kui Oskar oli 6-kuune, hakkasime käima Montessori mänguringis. Vahepeal avati seal lastehoid ja kui Oskaril vanus täis sai, läkski hoidu. Kuna ta oli aasta aega seal juba käinud iga nädal, juhendajat ja ruume nii hästi tundis, siis oli sisseelamine erakordselt lihtne. Tähendab polnudki mingit sisseelamist, ta lihtsalt läks rõõmsalt. Mul oli ka väga chill, sest ma olin seda juhendajat aastajagu kõrvalt näinud ja teadsin, et ta on imeline inimene ja Oskar on seal parimates kätes.
Kui saan aru, et tihti tehakse lastele puhkepäevi hoiust, siis meil oli vastupidi, et mina tahtsin vahel teha puhkepäevi, sest ei viitsinud viia teda :D, tema aga nii tahtis minna, et pidin ka kargu alla ajama.

Kuna see oli 0-3 vanusegrupi hoid, siis 3-aastaselt oleks pidanud nagunii sealt lahkuma. Montessoris on nii, et koos õpivad 0-3-aastased, 3-6-aastased ja 6-12-aastased. Ehk oli tal varsti minek nagunii 3-6 rühma. Harku vallas on üks selline rühm munitsipaallasteaias olemas, aga sinna kohti ei ole. Räägiti, et avatakse uus rühm, aga siis toimus vallas võimuvahetus ja ma saan aru, et seda rühma 99% kindlusega ei tule. Ma siis hakkasin muretsema, et kuhu Oskar edasi läheb. Ainsad variandid on Tallinnas ja ega neid palju ei ole.
Vahepeal kirun küll, et oli vaja seda kuramuse Montessorit avastada, sest kui sa näed, kuidas seal on, siis tavarühm tundub täiega võõras ja ebaloogiline. Ma olen muidugi nii helikoptervanem ka, et kui ma näiteks kaks korda kodulähedasest lasteaiast mööda jalutan ja mõlemad korrad lastele käratatakse hoovis, siis ma ei saa usaldada oma last viia sellisesse kohta. Saan aru, et lapsed ajavadki vahel närvi ja Richard võibki olla üks väike sitapea, aga lastega töötavatel inimestel võiks olla kannatust viisakalt rääkida lastega. Lasteaiad on ka nii kõikuva kvaliteediga ja ma ei tunne neid inimesi. Montessori puhul ma vähemasti tean, et baasväärtused on samad, mis meil kodus. Ma saan ikka suht kindel olla, et ükski Montessori juhendaja lapse peale ei kärata, sest see oleks kõigi põhimõtetega vastuolus.

Igatahes. Ühel kaunil päeval avati ühes Tallinna 3-6 hoius mängurühm. Selline tavaaia lastele suunatud, et kui on Montessorihuvi, siis saab ühel õhtul nädalas käia.
Ma kohe mõtlesin, et issand, ei saaks ju nii vedada teist korda, et laps saaks mängurühmas harjuda rühma ja juhendajaga ja siis liituda. Tuli välja, et just oli üks koht vabanenud, nii haarasime sellest võimalusest kinni. Oskar käis kuu mängurühmas ja siis liitusime pärisrühmaga. Kui varem käis ta ainult kella 12-ni, see oligi poole päeva rühm, siis see on ka täispäev. Mis on igati sobilik, sest eks mul on ka aeg normaalselt tööd tegema hakata, ega sa selle kolme-nelja tunniga midagi ei tee, kui 1,5 tundi kulub ka sõidule – varem viisin ta 20 minutit hoidu, 20 minutit sõitsin koju tagasi, lõunal 20 minutit hoidu ja 20 minutit koju tagasi.

Meil on linna küll pikk sõit, 45 minutit ots. Aga mõtlesime, et ehk saaksime hakkama nii, et asume kolmekesi hommikul teele. Mees viib meid Oskariga lasteaeda ja sõidab edasi tööle. Mina viin ta rühma ja sõidan trammiga kontorisse. Õhtul tuleme kõik koos tagasi. Et proovime alguses nii, aga üldiselt veeretame mõtteid ikkagi linna tagasi kolimisest, sest linnas on ka parem koolivalik, huviringid. Täielik õudukas on lugeda Eveliisi jutte näiteks sellest, kuidas ta last teatriringi sõidutab ja passib seal. Ega maal neid võimalusi nii palju ju ei ole. Linnas hüppad hops trammile või taksosse ja olemas.

Igatahes sellel esmaspäeval läks Oskar lasteaeda. Ta oli väga positiivselt meelestatud, kohe läks rõõmsalt toimetama. Leppisime kokku, et ma ei hakka esikus istuma, et vaatame jooksvalt, kuidas tal läheb. Päev läks tal väga kenasti, ta jäi isegi magama. Kui kardinad ette pandi, hakkas nutma, sest talle ei meeldi pime, aga kui assistent sutike eest ära võttis, jäi kohe magama. Ärkas kehvapoolses tujus, nii et kutsuti mind talle järele kell 15.45. Rõõmustasime, et esimene päev läks väga hästi.
Eile ehk teisel päeval midagi teada ei antud, nii et ju kõik hästi. Nii kui hakkasin köögi poole minema, et endale lõunat soojendada, tuli sõnum, et Oskar ei taha magama minna, assistent on kõike proovinud ja et kas saan järele tulla. Tellisin kohe takso ja sain kätte ikka väga kurva lapse. Silmad olid ära nutetud. Ütles, et ta ei taha lasteaeda minna enam. Juhendaja küll ütles, et päeva esimene pool oli super, ainult magamisega tekkis tõrge, aga ta oli nii õnnetu, et ma mõtlesin, et mis nüüd siis saab, et ei saa nii enam minna. Õhtul tulid fotod, mis rühmas tehtud olid ja siis sealt oli kergendus näha, et ta tõesti oli heas tujus ja rõõmus. Tundus väga toimekas päev, toimetas seal kriidiga tahvlil, tassis veeämbrit, pesi lauda ja tahvlit, tegi teaduskatseid magnetite ja erinevate esemetega ja veega, et mis püsib vee peal ja mis mitte, tegi käevõru, voolis plastiliini, uuris Euroopa lippe.
Täna ehk kolmandal päeval ei tahtnud üldse minna, aga sain kuidagi ära räägitud, et tulen enne lõunaund järele. Kui järele läksin, oli ta juba täitsa õnnetu ja nutetud. Oli juhendaja sõnul olnud hea päev, aga väsis enne õue minekut. Samas üks ema, kellega suhtlen veidi, ütles, et nägi hommikul, et Oskar nuttis ja assistent lohutas teda.

Ma ei saa aru, milles asi on. Et kas talle ei meeldi see konkreetne lasteaed või ta vajab lihtsalt harjumisaega. Oleks seda aimanud, oleks vaikselt alustanud poole päeva kaupa käimisega, aga nüüd selle esimese magamisega saigi ilmselt see trots tekitatud. Samas täna ta väsis juba enne õueminekut. Tõsi, me ka ärkame nüüd varem. Enne me magasime temaga praktiliselt kaheksani ja otse voodist hüppasime autosse, aga nüüd kuna ma lähen ikkagi tööle, pean varem tõusma, et kulmud pähe joonistada ja ega ta üksi ei maga enam, kui meil äratuskell käib. Seega loogiline, et ta ka väsib varem.

Homme on nüüd nädala viimane päev. Proovin siis enne õueminekut minna järele ja olla temaga seal mänguväljakul kui ta soovib. Ma ei tea nüüd, kas kogu see lasteaiavärk oli nüüd üks suur viga ja ta on liiga väike, et suurte rühma minna ja pikka päeva olla. Ja mis ma vastama peaksin, kui laps ütleb, et ei taha üldse minna. Ma pean sinna sünnitusmajja helistama ja uurima, kas nad unustasid mulle kasutusjuhendi kaasa pakkida.