Rännak

Jälle not sponsored, aga tahan teile rääkida ühest oma kogemusest. Panen lingid postituse sisse, võibolla keegi tahab ka selle kohta lähemalt uurida. Ma enne ka rääkinud, et meil on tööl enesearenguaasta ja saame iga kuu valida endale preemiaks mõne koolituse-teraapia või midagi sellist (kas reaalselt saaks kellelgi olla parem tööandja?). Ma sedapuhku valisin Rännaku teraapia, mis mulle huvitav tundus.

Mis on Rännak?

Rännaku kodulehelt: Rännak on erakordne ja võimas meetod lahendamaks kõikvõimalikke probleeme, millega elus silmitsi seisame – nii füüsilisi, vaimseid kui ka emotsionaalseid.​ See on teekond iseendasse – juhendatud sisevaatlus, mis aitab sul korrastada oma sisemaailma varjukülgi. Luues otseühenduse alateadvuse peidetud programmidega, jõuame probleemide algpõhjusteni, ning tervendame need keha teadvuse tasandil, et teha ruumi uuele, vitaalsele eluenergiale.

Ma ei teadnud reaalselt, mis mind ees ootab või milline see teraapia üldse välja näeb, sest ma pole kunagi teraapias käinud. Mul oli küll üks küsimus või ütleme probleem seoses minu tervisega ja kuna Rännaku looja Brandon Bays suutis endal selle meetodiga korvpallisuuruse kasvaja välja ravida, siis minu mureke peaks talle küll kukepea olema.
Ma saan aru, et Rännaku teooria alusel on kõik füüsilised haigused või probleemid seotud allasurutud tunnete või traumadega ja mul on tegelt juba ammu olnud kahtlus, et mul on väga palju halbu tundeid seoses oma emaga. Või noh, mis kahtlus, Carmen ütleb mulle kogu aeg, et ma ema ei salli. 😀 Aga ma olen kogu aeg mõelnud, et loomulikult ei salli – kes salliks ema, kes ta imikuna maha jättis?

See teraapia ise ei olnud nagu mingi hüpnoos, vaid olid ikka täiesti ärkvel, aga alguses oli täiega hirmus. Ta nagu juhendas, et mine trepist alla ja siis ava seal all uks ja seal seisab inimene, kes on rännakul sinu kaaslane. Seda ust lahti teha oli täiega hirmus – mul reaalselt süda puperdas ja ei tahtnud sinna minna ja ukse taga oli minu vanaisa, kellega me koos hüppasime tema vanasse valgesse Opelisse ja panime ajama.
Kõik need kujutluspildid, erksad värvid olid niiiii reaalsed ja värvikad, et ma poleks üldse arvanud, et see kogemus saaks üldse nii intensiivne olla.
Selline umbes nägi välja mu ärevus, mida me hakkasime lahustama ja lõpuks see muutus pastelseks roosaks ja ma lausa tundsin seda rahulainet.

Ma sain aru, kui suur probleem on mul kontrolli käest andmisega ja need vastused, mida ma andsin, olid nii imelikud ja mitte-minulikud, mida ma tavaliselt ei ütleks. Näiteks “Miks sa kardad kontrolli käest anda?” – “Sest ma ei saa kedagi usaldada.” – “Aga mis juhtub, kui sa annaksid?” – “Keegi võib liiga saada.” – Aga mis siis juhtuks?” – “Keegi võib niimoodi surma saada.”
Nagu… mis reaalsuses ma ütleks kõva häälega võõrale inimesele välja, et ma ei saa kedagi usaldada, sest muidu võib keegi surma saada? Täiesti arulage jutt.

Ja pauhh, ma olin täpselt selles punktis enda lapsepõlves, kus see tekkis. Mul tuli nagu silme ette, kuidas ma olin emakodus ja ta tülitses oma mingi järjekordse peigmehega, see mees vehkis seal noaga. Ma peitsin end ära, aga mu vend läks emale appi. Ma nägin seda ruumi alt ja ülevalt ja iga nurga pealt ja läbi iga olukorras osaleja silmade ja see muutis päris tõsiselt kõike, kuidas ma näen oma ema.

Terapeut rääkis ka, et me oleme kõik tulnud siia maailma üksteisele pakkuma mingit kogemust ja see on hingede vahel kokku lepitud (okei, see kõlab praegu nagu ma paneks turbani pähe ja koliks Indiasse), aga ma nagu mõistsin seda sel hetkel, mis rolle me mängime ja mul oli selline rahutunne ja mõistmine lihtsalt sees ema vastu, et ma isegi ei uskunud seda ja mõtlesin, et ah see on lihtsalt ajutine ja küll ta suudab jälle mu nuppudele vajutada.

Eile pani ema mu proovile nii nagu ta tavaliselt teeb. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga tavaliselt ma oleks sellise olukorra peale megakettasse läinud, aga mu reaktsioon oli täielik rahu. Ma sain aru tema käitumise tagamaadest ja miks ta käitub nii nagu ta käitub, millised ebakindlused ja probleemid temas endas on. See on täiega hull, sest tavaliselt ma lähen närvi või käratan talle, aga seekord ma polnud üldse häiritud, pahane, ei võtnud midagi isiklikult ja nägin nagu asju läbi tema silmade ja mul hakkas teisest suisa kahju.

Igatahes, see oli täiega lahe kogemus. Ja mul on tunne, et see muutis midagi mu vaatevinklis mitte ainult seoses emaga, vaid teistega ka. Et kui on mingi olukord, siis mul justkui… ma ei tea, peas midagi pöörduks ja ma näeks korra seda olukorda läbi teise inimese silmade ja saaksin temast aru. Järgmisena ma tahaks regressiooniteraapiasse minna, kus sa saad vaadata oma eelmistesse eludesse – midaaaa helli, kuidas see veel võimalik on.

Mina käisin teraapias Gerly Sepa juures. Kes tahab rohkem teada, siis tema FB leht on siin: https://www.facebook.com/GerlySepp

Laigi ja jaga: