Millised titeasjad meil juba olemas on?

Mina istusin ka maha ja tegin ikka hullu moodi eeltööd – mida võtta, mida jätta. Meie põhimõte oli, et asju olgu täpselt nii palju kui vaja ja mitte ehku peale igaks juhuks rohkem. Ma tavaelus niigi võitlen selle tänapäevase asjade otsas elamisega ja üritan kogu aeg optimeerida ja mitte kasutust leidvaid asju elamisest likvideerida ja seega ei tahtnud ma majapidamisse ühtki liigset beebiasja, ilma milleta ka hakkama saaks. Beebitüdruk sai just viiekuuseks ja võin vist öelda, et laias laastus õnnestus ka – ei tule eriti ühtki (mõne väikese ja minu jaoks üsna põhjendatud erandiga) otseselt mõttetut või kasutamata jäänud asja ette praegu mõeldes, kui mõni apteegitoode välja arvata, aga need olidki pigem sellised asjad, mis igaks juhuks kodus olemas võiks olla juhuks kui beebi haigestub, paracetamoli küünlad nt. Kingituste kohta kahjuks päris sama väita ei saa, aga need üldiselt on piirdunud mänguasjade-riietega ja on seega likviidsemad. Kui lugesin netist erinevaid n-ö soovitusnimekirju, siis võin julgelt öelda, et seal on ikka kuhjaga neid asju, mida otseselt vaja ei lähe (või mida vähemalt esialgu osta ei ole mõtet), kui siis vajadus tekib, saab asju hõlpsalt juurde muretseda ja vähemalt ei jää tunnet, et miski on mõttetu nodi lõpuks. Eks muidugi igaühel ole omad asjad, mis tunduvad vajalikud ja mis mõttetud, aga võin siin laias laastus ette lugeda, mis meie muretsesime:
Vanker (tahtsin väga konkreetset mudelit ja see oligi suurim väljaminek)
Vann (võtsime kasutusse mehe väikese õe kunagise vanni, esialgu mõtlesime vannitada köögilaual, kuid hiljem ostsime siiski vannijalad juurde (mis algul tundus mulle suht selline faa-faa asi, aga kasutame pidevalt ja teeb elu palju lihtsamaks), väga lihtsa vannitermomeetri ostsime ka.
Madrats, millele abikaasa ise väikese kavatsus alla ehitas, et see meie põrandal asetseva madratsiga samakõrge oleks – vaieldamatult kõige lihtsam magamiskorraldus öisteks söötmisteks!
Kandekott – meil sama mark, mis teil ja üks mu lemmikuid beebiasju üldse, iga kell lähen enne laps kotis õue kui mingi kiire käik või kuskile otseselt minna vaja kui vankriga. Hiljem ostsime juurde ka soojakatte, et saaks ka külmema ilmaga last õues kanda ja ei peaks selleks eraldi jopesid ostma hakkama.
Turvahäll (lisaks lasime kinkida sinna soojakoti, talvisel ajal mugav, aga saaks ilmselt ka sooja tekiga või õhema, mitte puhvis kombekaga hakkama, kui poleks kingitud, siis ise poleks vast soojakotti osta raatsinud)
Lambanahk vankrisse
Riidest mähkmed 10 tk (mõttega juurde osta kui asja käppa saame) – see on nüüd selline so-so ost. Tahtsin jälle olla hirmus kuluefektiivne ja osta sellised, mida saaks juba sünnist kuni üsna suure lapseni kanda (arvestades nende hindu, mis ei ole mitte väikesed), leidsingi kena Eesti firma, mis selliseid pakub, aga ei arvestanud, et kõige väiksema suuruse peale sätituna on need lapse jalas ikka hirmus pussakad. Kui tegu oleks vaid esteetilise küsimusega, kannataks ära, aga kuna minu beebil ei ulatunud kõhuli olles reied-põlved mahagi ja püsiski alakehaga mähkme peal sisuliselt õhus leidsin, et nii võib mähe ikkagi lapse kehalist arengut takistama hakata ja väga palju me seega neid kasutanud ei ole, vaid siis kui poemähkmed otsakorral, pepul lööve vms. Lootus jääb, et kui laps suurem, istuvad ka need one-size mähkmed paremini, aga kuna meie beebi on üsna kleenuke (viiekuusena kannab endiselt tavamähkmete suurust nr 2), siis ei tea, millal see juhtuma saab.
Kolm suurt musliinist “kaltsu” piima tagasiheite ära pühkimiseks jms – need head ja ilusad kuhugi kaasa võtta, muidu tõi mu ema mulle mingi portsu vanu marlimähkmeid ja algul kasutasime söötmise ajal pea all jm kodus pigem neid vanu.
Põrandale maha hankisime tulevikuperspektiivile mõeldes lihtsalt ühe lahtirullitava paksemad sorti võimlemismati, kus siis laps oma põhilise mänguaja veedab (tegelustekke jm meil ei ole, mängukaart ka mitte, kui see periood oli, et laps tahtis rippuvaid asju vaadata, siis monteeris mees harjavarrest sellise koha, kuhu saime saapapaelaga mänguasja rippuma panna)
Mähkimisaluse ja vana võrevoodi tõi ämm (ja just täpselt “mähkimisjaamana” see combo meil lapse toas seisabki, alus voodi peal risti ja voodi sisse ja servadele rippuma hea panna selliseid parasjagu poolkäibel asju – õueriideid, vannirätikut, kuskile kaasa võtmiseks kasutatavat vana põrandale laotamise tekikest, mähkmeid jne, ise ilmselt poleks ekstra enne sellist jaama tekitanud ja vaadanud, kuidas kujuneb see mähkmevahetusasi)
Imetamispadja ostsin pärast juurde, aga usun, et saab ka ilma selleta, eriti kui kodus on nt hulgim tavalisi diivanipatju, mida vajadusel üht või teistmoodi sättida, meil diivanipatju pole, seega tundsin kohe täitsa puudust imetamispadjast kui beebiga kodus juba olime.
Ja vist ongi kõik suurematest asjadest, praegu tundub nagu oleks hirmus palju, aga mulle endale tundub igalt poolt lugedes ja beebiga sõpru külastades küll nagu me oleks ikka väga minimalistlikud. Ka üks parimaid sõbrannasid, kes minust aasta varem lapse sai ohhetas ikka nii mitme asja juures, mida meie ei pidanud majanduslikult arukas osta, et “ilma selleta ei saa” (isofix alus autosse, mis oleks lisanud turvahälli hinnale ligi 250 eurot, see sama babybjörn tool ligi 200 eurot, mitmed elektroonilised meditsiiniseadmed nagu distantsilt mõõtev termomeeter, tatiimur, inhalatsiooniaparaat igaüks u 100 eurot tükk jne).
Aga mida me siis veel ei hankinud, mis tavaliselt nimekirjades on: lutipudeleid-rinnapumpa pole kasutama pidanud ja seega olen päris rõõmus, et neid ette ei varunud, lutti samuti ei ole vaja läinud. Tegelikult lutid on küll nüüd üks neist eranditest, mille mõttetult koju seisma ostsin – tellisin ka kahese paki bibse ja siis saime veel kaks lutti siit-sealt pakkidest kingiks, aga kuna ma esimesel kuul kindlasti lutti kasutada ei tahtnud (pidada soodustama vale imemisvõtet kui liiga vara anda) ja nibud olid hellad ka veel teisel kuul, mistõttu arvasin, et äkki pole ikka veel võte päris õige ja ei tasu anda (kuigi hiljem kuulsin, et see täiesti tavaline, kui nibud ka kaks kuud valusad on), jäigi lutt andmata. Laps on kogu aeg kõhu ilusti täis söönud ja siis tissi lahti lasknud ning kuna ma inimlutina end kordagi tundnud ei ole ega otseselt näinud, et lapsel mingi meeletu imemisvajadus oleks, siis nii need lutid kapis seisavad. Kuidagi varasemast on ka jäänud mulje, et üks jant nende luttidega ole – algul surutakse suhu, pärast peab võõrutama, öösiti pimedas otsima… ja siis ta kukub maha ja siis ta läheb mustaks ja… Muidugi oma pere vanemalt generatsioonilt olen ikka üsna palju kõõrdpilke selle eest saanud, et KUIDAS lapsel ei ole lutti?! Lõpuks olin juba lausa trotsi täis ja kui muidu olin suhtumisega, et “vaatan õunte pealt” seda lutiasja, siis see survestamine pani kohe nimme tahtma lutita last kasvatada (õnneks “õunad” seda võimaldasid või noh, senimaani on tundunud, et pole lutti tarvis olnud, vaevalt, et pooleaastaselt äkki see vajadus tekib). Veel ei ostnud me vankrisse soojakotti – uhutud villase
ja meriinovoodriga kombekate ja meriinoalusriiete kombod erinevate tekkidega ajavad kenasti asja ära.
Riiete osas – varu pigem vähem kui rohkem. N-ö toariideid oli meil (augustis sündivale beebile) vist 5 üle keha katvat kinniste jalaotstega tudukombet (ja esimesed kuud ta kandiski 90% ajast neid), kaks pikkade varrukatega bodi, üks dressipluusi moodi asi, kahed kinniste jalaotstega poolsipupüksid, kaks õhukest paeltega mütsi ja üks viiene komplekt sokke. Kõik. Lõpuks ostsin kuumalaine laineharjal kiiresti hirmuga kaks lühikeste varrukatega bodi ka veel muidugi igaks juhuks, aga selgus, et vastsündinutele üldiselt soovitatakse ikkagi olenemata temperatuurist esialgu pikki riideid, seega neid sai alles hiljem toas kandma. Igasugu nimekirjadega võrreldes oli neid riideid küll üsna vähe ent see-eest on kõik korralikult kantud saanud (mitte nii, et kuna riideid on nii palju, siis mõni asi saab enne väikseks jäämist vaid korra selga kui sedagi, mida olen kuulnud, et juhtub tihti paljudel), otseselt puudu jäämist pole samuti kordagi tunnetanud. Pluusid sisuliselt välistasin – ei ole mugav kui selg paljaks läheb beebil, samuti välistasin igasugused lipsude-nööride-taskute-volangidega asjad, sest kuigi võib ju olla nunnu, siis katsu sa nööride ja taskutega dressipükstega nt kõhuli lamada – no ei tundu mugav minu meelest beebile. Ka ekstra “pidulikke” riideid ei ostnud, sest reaalselt, võib-olla ei tulegi selle suurusenumbri kandmise jooksul ühtki pidulikku sündmust ette… ja kui tulebki, siis sobib beebitüdrukul peole minna minu hinnangul ilusa lillelise bodi ja sipukatega sama hästi kui mingisuguse beebikleidiga, mis tal seljas nagunii eriti mugav ei ole. Kusjuures näiteks kõik bodid, mis said enne sündi suurustes 56 ja 62 ostetud, lähevad praegu 65 cm beebile endiselt selga, seega pole päris täielikku garderoobi uuendust tegema pidanudki veel, aga üldiselt olen ka riideid juurde muretsedes samast põhimõttest lähtunud, mis alguses – et oleks funktsionaalne, sobiks kõigega kokku ja saaks palju kanda. Absoluutselt ei salli mõtet, kui lapsel on nii palju riideid, et ma mõttes neid enam ära ei halda, beebil olgu moodsalt nn “kapselgarderoob” (kuigi ma kahjuks endale seda luua kohe kuidagi ei suuda 😀🤦‍♀️).
Ja bodid olgu tõesti nii palju kui võimalik eest hõlmikuga. Meil beebi küll juba suurem, aga alles hiljaaegu tellisin talle kolm uut bodi ja just hõlmikbodid. Kui üle pea riiete panemine iseenesest väga problemaatiline ei ole, siis nende väikeste käekeste (pikkadesse) varrukatesse udjamisega hakkama saada on üle pea käivate asjadega üsna keeruline. Isegi mees nüüd ekstra palus, et oleks hõlmikud, kuna neid nii palju lihtsam lapsele selga saada. Aga noh, eks muidugi lõpuks on igaühel omad eelistused, mida mugavam selga panna on ja mis lapsele meeldivam ja mugavam tundub. Minul nähtavasti on üsna ranged need kriteeriumid (ja oi, seal on veel spetsiifikat nt selleks, et kõik kõigega kokku sobiks peaksid minu hinnangul püksid olema kindlasti ühevärvilised, sest siis võivad bodid olla mustriga ja veel ei meeldi mulle rinna peal oleva pildi või tekstiga asjad jne), et asjad moodustaksid selle minu jaoks “kapselgarderoobi”. Eriti ajavad mul beebiriiete kohapealt juuksed halliks sugulased, kes tihti igasugu riideid kingivad, mis enamasti absoluutselt minu nägemuse järgi sellesse süsteemi oma funktsionaalsuselt ei sobitu ja seetõttu ka eriti lapsele selga ei saa, aga mida ka nagu ära anda ei tihka, sest on ju kingitud ja mis ma siis ütlen, kui vanavanaema küsib, et miks tema kingitud kombekaga ei käida 😕 Umbes samal põhjusel ei taha ma kelleltki ka n-ö kotiga vanu riideid – võivad küll olla väga korralikud, aga sealt seda reha teha, et mis sobib, mis mitte, et endal ülevaade säiliks ja kummutisisu (“kummutisisu”… Meil parasjagu käibel olevad riided mahutavad kenasti ühte väiksesse sahtlisse) funktsionaalne ja kokkusobituv oleks, on minu meelest nii raske ja kuidagi vastik on siis pärast neid üle jäävaid riideid utiliseerima hakata, et keegi ju heast südamest andis ja mina nüüd “pirtsutan”… Mul on hoopis lihtsam otsida ja osta vastavalt vajadusele konkreetse eseme põhiselt asju (ja ei pea tingimata olema uued, lihtsalt… minu kriteeriumitele vastama). Igatahes jah, siinkohal sattusin nüüd rantimise lainele veidi 😀 Aga beebiriietest kokkuvõttes – hõlmikud ja pigem vähem kui rohkem.
Kui veel enne sündi vajaminevatest asjadest rääkida, siis lisandub siia veel apteegikraam, aga ka seal soovitan võtta asja mõistusega ja esialgu osta nt kreemi, mis sobib nii nibudele kui beebi pepule määrimiseks, et ühele kahest või kahepeale kokku kulub vast ikka ära ja vajadusel saab spetsiifilisemalt siis mida vaja juurde varuda. Mina läksin ka sünnitusmaja emaduspoest enne koju sõitma hakkamist läbi minnes “hulluks” imetamistoodetega (kompressid, nibukaitsmed, piimakogujad jne), aga kuna mul oli lihtsalt nii valus esialgu, siis mõtlesin, et parem kui see kõik mul kodus olemas on ja vaja ei lähe kui see, et hakkan alateadlikult nt söögiaegu beebil edasi lükkama, sest ei taha piinelda. Nibukaitsmed seisavad senimaani kinnises pakendis sahtlis (õnneks), ja mingeid külmkappi pandavaid jahutuskompresse pole kordagi kasutanud, aga see teadmine, et need mul vajaduse korral kohe võtta on, andis palju juurde.

Igatahes olen nüüd eepose kokku kirjutanud, aga ehk on abi pisut 🙂 Eks see eeltöö ole paras bitch, aga kui tahad natuke ülevaadet ja mitte kodu mõttetut träni täis kuhjata, siis päris ilma ka vist ei saa. Õnneks sul veel üsna palju aega, jõuad küll 😉

No minul on üks aasta alguse laps, üks märtsi ja üks juulikuu laps. Ja nende märtsi-juuli lastega oli mul tavaline BB. Nägin neid higiseid selgasid küll ja veel, kuigi ei jäta ju last keegi tooli tundideks. Ütleme siis sedapidi – võrgust kangas annab võimaluse kasutada tooli mugavalt aastaringi, tavakangas muudab tooli kasutamise soojal ajal ebamugavaks.

Ma ei kujuta ettegi, et ma oma viienädalase kõrvalt praegu kaubanduskeskusesse läheksin (ja temaga koos ei läheks ka siis, kui poleks pandeemiat – nii pisikesega sinna rahvarohkesse lärmakasse kohta, milleks), hetkel on titeasjade šoppamine ainult veebis. Nii et esimeseks kaheks-kolmeks kuuks on mõistlik ette ära valida.

Käru oli ka mul kõige olulisem valik, sest tahan jalutada ka metsaradadel, tahan, et raam sobiks turvahälliga (oleks adapterid), ja et käiks nii nss kui ka sss.