MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Mida ma arvan suurperetoetusest

Viimasel ajal on hullult kirgiküttev teema suurperetoetus, mida saab, kui peres on vähemalt kolm last. Vähemalt ülepäeviti mõni Karin kirjutab, et kas tema väike Oliver on väärt vähem kui teised lapsed.

Reaalselt – kas päriselt on veel mõni inimene, kes ei saa aru, et alates 3+ lapsest on suurem toetus, et tõsta iivet. See ei tähenda, et sinu väike Oliver on vähem väärt. See tähendab, et kui peres on üks laps, on iive -1, kui peres on kaks last, on iive 0 ja kui peres on kolm last, on iive +1. See on motiveerimiseks, et Olivere oleks kolm, mitte üks või kaks. Kui sul on kaks väikest Oliveri ja sa mõtled, et krt kolme Oliveriga jääks kodu kitsaks ja autosse ei mahuks ja… siis äkki stabiilne igakuine toetus motiveerib sind kolmandat Oliveri saama.

Samas on mul küsimus – kes pagana päralt saab kolm last? Miljonärid olete või?

Räägitakse küll, et kui toetused tõusevad, siis hakkavad “igasugused” raha eest sigima. Ma ei eita, et mõningates peredes võib see tõepoolest nii olla, aga ma olen keskklassi inimene, kes omab keskklassi tutvusringkonda ja ma ei tea reaalselt mitte kedagi, kes suurperetoetuse pärast saaks kolmanda lapse.

Nii et ma saan aru, miks üritatakse inimesi motiveerida saama kolmandat last. Kes leiab, et toetused on suuremad kui laste peale kulub, siis ma ei tea, ju te oskate väga osavalt prügikottidest talvemütse õmmelda või midagi.

Nagu ma ütlesin, ma olen tavaline keskklassi inimene – ma pole rikas, et ma raha üldse ei loeks ja samas pole ma ka nii vaene, et ei saaks endale lubada seda, mida soovin.

Ja minu jaoks olid lapsega seotud kulud ikka väga hull üllatus. Ma saan aru, et esmakordse ema stardipakett on üsnagi kulukas. Samas – muidugi saab iga asja osta ka soodsamalt. Ma sain alguses rabanduse, et keskmine lapsevanker maksab 1000 eurot. Muidugi saab osta ka kasutatud vankri, aga ma elan maal ja see seab mõningad piirangud, et mulle päris mingi näkats ka ei sobi, vaja on ikka korralikumat tanki. Alla 500 euro sellist ausalt öeldes ei saaks isegi kasutatuna. Nii et Oskari vanker maksis rohkem kui mu esimene auto.
Muidugi olin ma ka klassikaline esmakordne ema, kelle lapsel oli tingimata vaja 40 euroseid kombesid, mida laps kaks korda kanda saab, enne kui välja kasvab, nii et mitmest kohast oleks saanud kokku hoida, aga igal juhul on stardipakett ikka jõhker laks rahakotile.

Kui laps sündis, siis ma sinisilmselt arvasin, et kõik vajalik on nüüd tükiks ajaks olemas.

Esiteks Oskar rinnapiimast suurt ei pidanud ja eelistab rinnapiimaasendajat. Samuti eelistab ta oma toitu tarbida lonksukaupa, nii et suur osa tehtud piimast läheb raisku. Nädalas kulub tal kaks pakki RPA-d, mis teeb kuus umbes 150 eurot. Masin, mis tema piima teeb, maksab 300 eurot. Ma ei raatsiks endale 300 eurost kohvimasinat osta, aga piimamasin lapse jaoks – muidugi.

Mähkmeid, niiskeid salfakaid ja hügieeniasju ma isegi kokku arvutada ei jaksa. Pakun, et ma sinna saja euro lähedusse lähevad need hügieeniasjad kuus.

Trennid maksavad Oskaril 100 eurot kuus. Pluss kütus ja mu viimne närviraas.

Nii kui ilm külmaks keeras, oli vaja soojasid asju. Jahedama ilma kombekat, külmema ilma kombekat… Villafliisist kombekas koos papude ja kinnastega – 150 eurot. Tõsi, mu enda jope maksab ka umbes nii palju, aga mina saan seda kanda vähemalt viis aastat, kui tema ainult üheainsa sügise.
Kui veel päris külm ei olnud, oli vaja ka sügisest soojakotti, 100 eurot. Ja soojakotti turvahälli, mille ma õnneks sain hästi soodsalt.

Nüüd läks õige krõbedaks, nii et oli vaja jälle uut soojakotti – järelturult 100 eurot, päristurult ilmselt gaziljon eurot. Ja soojemat mütsi oleks ka vaja – 50 eurot. Kusjuures see müts sobib ainult soojemaks talveks, kui on külmem talv, siis veelkord 50 eurot. Mu enda talvemüts maksis 12 eurot ja nagu ennegi, ma saan seda kanda vähemasti viis aastat, kui laps ainult ühe hooaja.

Ja need kõik asjad on max üheks hooajaks, kui sedagi! Ma ei taha mõeldagi, kui see laps jalad alla võtab ja tal on vaja iga aasta uut kombekat, saapaid, kindaid, mütsi… Sügiseks, talveks…

Iga kuu on seni olnud vaja mõni suurem asi osta. Varsti turvahälli asemel turvatool ja ilmselt sada muud asja, millele ma ei oska praegu mõelda.

Nii et vähemalt 500 eurot kuus kulub selle putuka peale ära nii et silm ka ei pilgu. Ja mu laps on alles 4-kuune. Ma ei näe, et need kulud vähenema hakkaksid, pigem ikka tõusevad. Ja kui neid lapsi oleks kolm… Jah, muidugi saab siit-sealt kokku hoida, aga ikkagi on laste kasvatamine meeletult kallis. Ma suudan üleval pidada oma ühte last kohe kindlasti, teist ka suudaks, aga kolmas paneks mind juba kahtlema.

Nii et mul pole midagi selle vastu, kui paljulapselised perekonnad saavad rohkem toetust. Jumala eest, müts maha (kõik need kolm 50 eurost talvemütsi), te väärite seda.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.