MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Meie pojakese sünnilugu

Kuna see oli mu esimene sünnitus, siis ma ei osanud oodata seda, milline see tuleb. Teadsin ainult, et iga sünnitus on omamoodi ja pole mõtet kellegi teise kogemust karta. Kuigi loomulikult ma kartsin teiste kogemusi, sest ma olen ikka igasuguseid hirmulugusid kuulnud ja lugenud. 😀 Siiski hetk pärast sünnitust ma mõtlesin, et kas ma sünnitaks uuesti? Vastus oli jah – vabalt. Seega on minu sünnituslugu positiivne. Mu enda arvates vähemalt.

Kuna mul oli rasedusdiabeet, teatati juuni keskel, et 30. juunil on minek esilekutsumisele. Asi on selles, et kui emal on veresuhkur liiga kõrge, võib lapsel see vatupidi langeda liiga madalale, nii et turvalisem on sünnitus esile kutsuda varem, see oli siis 38. nädalal.

Mul oli nädal enne esilekutsumist hästi tihedalt täis planeeritud erinevaid toimetusi ja ka päev enne minekut ehk 29. juunil oli igasuguseid plaane, mis lendasid vastu taevast, sest mul hakkasid hommikust käima valud. Ma olin 100 protsenti kindel, et see poiss otsustas juba tulema hakata ja kui need valud läksid tihedamaks, otsustasime sõita linna mehe vanemate juurde, kes ITK juures elavad – nagunii on hommikul esilekutsumisele minek ja nii on kindlam, kui siiski enne seda midagi toimub.
Nii need valud kestsid terve päeva, aga minna polnud veel mõtet (ämmaemandate nõuandeliinilt öeldi, et minna kui valude vahed on 2 tundi olnud 5-7 minutit), aga mul kiskusid need vahepeal üsna ebaregulaarselt, et vahepeal littis kolm valu järjest, siis pool tundi ei toimunud jälle midagi. Ööseks läksid need praktiliselt üle, nii et sain magada.

Hommikul kui ma duši alla läksin, oli mul selline tunne, et mul on üks konstantne valukramp. Ma ei jõudnud ära oodata, kuni me haiglasse jõuame – haigla tundus nagu turvaline koht, kus mind aidatakse. Ja tõsi ta oli, nii kui mees mu vastuvõttu saatis, olid valud kadunud.

Mind võeti sünnituseelsesse osakonda sisse, tehti KTG ja kontrolliti avatust. Kusjuures ma täiega kartsin avatuse kontrollimist, sest ma olen kuulnud, et see on täiega valus. Mul polnud absoluutselt valus, nagu tavaline naistearsti juures käik. Ma lootsin, et ehk need eilsed valud on vähemasti progressi selles suhtes teinud, aga avatus oli ainult 1. Kartsin, et äkki poiss on ennast uperkuuti keeranud – no millest veel see valu olla sai? Vaadati ultraheliga, chillis seal pea alaspidi ja tundis end hästi. Arst arvas, et samal päeval ta vast ei sünni.

Mind paigutati kahesesse palatisse ja mul oli selle üle ilmatuma hea meel, sest neljases ei oleks küll tahtnud olla nagu paljud pidid olema. Mulle toodi hiljem küll palatikaaslane, aga suurema osa ajast ma olin seal ikkagi üksi.

Siis ma hakkasin saama iga kahe tunni tagant pulbrit, millega sünnitust esile kutsutakse ja iga kahe tunni tagant vaadati KTG-s, kas on mingit progressi olnud. Pärast esimest doosi tekkisid emaka kokkutõmbed ja natuke valud ka. Pärast teist veel rohkem. Ma juba lootsin, et saabki ühe päevaga hakkama, aga õhtuks oli kõik läinud jälle.

Teisel hommikul ütles arst KTG all, et avatust pole mõtet kontrollida – seda tehakse homme ja jätkame pulbriga. No jätkasime. Päev oli suhteliselt rahulik, mingid väiksed ebaregulaarsed tuhud olid ainult. Palatikaaslane läks ka juba hommikul sünnitama, nii et sain terve päeva ja öö üksinda rahus chillida.

Kolmandal päeval sain siis arsti juurde, kes avatust kontrollis. Ma lootsin, et midagi peab ju ometi olema. Avatus oli 2, aga emakakael pehmenenud. Arst arvas, et jätkame ikka pulbriga ja kui midagi enne ei juhtu, avame homme veed.
Varahommikul oli mul tulnud uus palatikaaslane, kes oli ka õnneks vaikne nagu eelmine ja ta oli juba lõunaks läinud ka, nii et sain jälle üksi hängida. Mis oli väga tore, sest vastu ööd tuli ära limakork ja hakkasid päris korralikud valud. Mõõtsin äpiga, et lausa regulaarselt mõnda aega käisid iga 3,5 minuti tagant. Käisin KTG all ka ja ämmaemand kontrollis avatust – ikka 2 ja ütles, et oota veel 2 tundi ja anna teada, kuidas on. 2 tunni pärast ehk kell 4 öösel oli seis ikka endine. Ämmaemand soovitas, et kui valude vahel magada saan, laseksin silma looja. Ärkasin 2 tundi hiljem valudeta väga pettunult üles. 😀

Jõudsin isegi pisara maha panna, sest mul oli palat parkla poole ja ma parajasti nägin, kuidas üks mees parkis ära, võttis tagant koti, aitas oma naise autost välja ja mõtlesin, et miks ma juba kolmandat ööd pean üksi haiglas olema ja miks ei võiks minul olla normaalne sünnitus, kus ma saan otse haiglasse minna koos mehega.

Siis tuli juba arst kutsuma ülevaatusele. Avatus oli vist 3 (ma pole kindel) ja ütles, et pulbrit enam ei saa ja me võime nüüd veed avada. Enne kui ma jõudsin kippu ega kõppu kosta, olid tal veed juba avatud ja see oli nii haige tunne, need olid lausa kuumad. Ma olen selline pikaldane inimene, et mulle on vaja ette teatada, mida tehakse, nii et ma olin veits šokis, kui ta mind KTG alla talutas ja selgitas, et ma lähen nüüd sünnitustuppa ja tuhud algavad ilmselt umbes 3-4 tunni pärast. Ma õnneks jõudsin sõnasabast kinni, et ma lähen võtan ruttu telefoni ja kutsun mehe. Arst oli nagu – ah siin läheb aega veel, jõuab rahulikult habeme ära ajada ja asju pakkida. Tutkit brat, hea, et ma talle kohe helistasin ta end sättima hakkas, sest sõit on ka ju veel pikk.

Kohe KTG all tuli selline hull valu, et see ämmaemand, kes seal oli, õpetas mind hingama. Ma arvasin, et need asjad, mis mul enne olid, olid tuhud. Aga ei, need olid mingid amatööride tuhud. See mis üle käis oli nii valus ja ootamatu, et ma mõtlesin, et mul läheb pilt eest ära.

Kui ma sünnitustuppa jõudsin, olid mul juba korralikud valud. Kui mind tuli vaatama ämmaemand, kes sünnituse vastu võttis, olid vahed umbes 15 minutit, nii et ma olin päris reibas. Kui ta pool tundi hiljem tuli, olid mul 3,5 minuti vahedega valud ja ma olin reaalselt käpuli, näost valge ja värisesin. Ma kujutan ette, et kui need valud tulevad ajapikku, võibolla on need talutavad, aga need tulid lihtsalt kohe ja ma ei osanud neid oodata ega midagi ette võtta. Kui mu mees oli juba vastuvõtus ja ütles telefonis, et peab 10 minutit koroonatesti vastust ootama, tundus see nii pikk aeg, et ma mõtlesin, et ma ei ela seda üle.

Küllap see ämmaemand nägi kohe ära ka, et kui see kajaka sitt juba alguses selline on, siis lõpuni ta seda nagunii üle ei ela ja pakkus kohe, kas ma soovin epiduraali. Nali, ta oli tegelikult reaalselt parim ämmaemand, keda ma oleks kunagi võinud ette kujutada. Ma olin oma ilusates unistustes mõelnud, et mina küll mingit epiduraali ei tee ja ma lähen hoopiski vanni, siis ma ütlen ausalt – muud varianti ei oleks lihtsalt olnud, see oli liiga haige.

Siis tuli kohe anestesioloog ka, kes epiduraali ära tegi. Ma kartsin täiega, sest olen kuulnud, et mõnel see ei mõjugi ja mõnel mõjub nii, et pool keha ei valuta ja pool valutab. Pärast seda käis üle veel üks valuhoog ja ma olin täiesti ahastuses, et see on veel hullem ju. Aga siis see hakkas mõjuma ja ma olin nagu ümbervahetatud.

Kui mu mees oli mu juurde jõudnud, olin ma juba täiesti normaalne. Ämmaemand pani mu KTG külge pikali ja nii ma seal pikutasin mõnusalt, sõin väheke kodujuustu ja vaatasime sarju. Valusid polnud üldse enam, KTG näitas tuhusid, aga tundes olid need ainult õrnad päevadelaadsed valud. Siis tuli ämmaemand avatust kontrollima ja ma mõtlesin, et loodetavasti 4-5 ikka on. Avatus oli 8. Ämmaemand ütles, et no võid teha viimase doosi epiduraali ja ilmselt hakkab varsti beebi sündima. Ma olin nagu whattt – kuidas see võimalik on? Ma arvasin, et me oleme siin ööni, kell on mingi 3. Kuidas saab avatus nii suur olla? Kuidas? Ma pole jõudnud süüagi ja ma oleks pidanud magama.

Siis nats aja pärast mul oli selline tunne, et mu olek nagu muutus. Mingid veits suuremad valud tekkisid, aga samas polnud need midagi hullu ka – sai üle hingata ja siis tekkisid nagu… ma ei oska isegi öelda, tõmblused nagu et ma võibolla tahaks pressida ja samas nagu ei ka. Mees läks igaks juhuks ämmaemandat kutsuma, kes vaatas üle, et jep, täisavatus, aga beebi pea ei ole veel langenud, nii et läheb veel natuke aega.

Ma ei tea, palju mööda läks, äkki mingi 10 minutit, kus ma tundsin, et no kui see polnud beebi pea, siis… mees jooksis uuesti ämmaemandat kutsuma, kes vaatas, et on tõesti beebi pea ja tundub, et ta on valmis sündima. Ma olin endiselt nii segaduses, et mida, kuidas see nüüd niimoodi käis ja ma ei tea, mida teha. Siis läks see pressitunne üle ja mul tekkis nagu mingi piinlikkus, et vist ikka ei sünni, et ilmaasjata kutsusime sind ja… no siis oli kaks pressi ja beebi väljas. Mõned õmblused olid, aga mitte väga palju.

Kuigi need valud seal alguses olid nii jubedad, et ma pole elus sellist asja tundnud, siis üldiselt ma olin siiralt üllatunud, et oodake, see ongi kõik või? See oli kuidagi liiga lihtne ju.

Veed avati kell 9.40. Poeg sündis kell 17.11 ilunumbritega 3180 g ja 50 cm, Apgar 9/9.

Laigi ja jaga:
« »

© 2022 MER. Theme by Anders Norén.