Ma olen loonud koletise. Tolmuimejakoletise

Et alustada lugu algusest, pean teile tutvustama oma perekonda. Me nimelt abikaasaga oleme väga erinevad koristajad.
Mind ajab hulluks, kui asjad ei ole oma kohtadel ja pinnad pole lagedad. Samas on mul üsna suva jalge all krudisevast purust või tolmukübemest riiulil. Asjade sorteerimine ja korrastamine – see on minu rida. Viimati ma olin täiesti ekstaasis, kui ostsin sildistaja ja sildistasin ära kõik majapidamiskapi karbid – jõuluasjad ühes kastis, kruvid teises, lambipirnid kolmandas…
Mu abikaasal on aga suva laadijatest söögilaual, pottidest tasapinnal ja autovõtmetest raamaturiiulis, samas kui teda ajab hulluks pudi liistu ääres ja veeplekid kraanikausi ümber.
Nii meil ongi jaotatud kodutööd nii, et mina teen seda, mis on minu jaoks oluline ja tema seda, mis on tema jaoks oluline. Tiimitöö meil toimib ja tulemus kahe peale kokku hea, nii et oleme mõlemad rahul.

Robottolmuimejat meil ei ole. Noh, oli vahepeal, aga see ei täitnud mu abikaasa nõudmisi piisavalt, nii et ta soetas endale võimsa suure tolmuimeja, milllega lausa põrandalauad küljest imeb. Väike Miller tal muidugi alati usinalt kannul jälgimas ja kui võimalus tekib, nuppe vajutamas ja tolmuimeja voolikut vedades.

Ma juba ammu mänguasjapoes tiiru tehes märkasin, et müüakse laste tolmuimejaid. 70 eurot. Eks ma olen ennegi sellega alt läinud, et olen ostnud talle kalli asja, mille vastu tal üsna leige huvi on olnud – no puusalt, pallimeri näiteks. Nii jäi see tollal ostmata. Lastemõõdus põrandahari tal on. Me toas harja ei kasuta, aga näiteks terrassi pühime harjaga ja seal ta on seda tegevust jäljendanud küll, aga mitte midagi märkimisväärset, et ta harjata elada ei suduals.

Täna läksin korra külapoodi hommikusöögiks mune tooma. Meil on siin selline külapood, kus müüakse igasuguseid huvitavaid asju. Päris sööki-sööki ma sealt ostmas ei käi regulaarselt, sest see pole nagu… klassikaline toidupood, kus oleks kõik vajalik olemas, aga vahel ikka astun läbi, kui mingi väike asi osta vaja on ja uudistan riiulite vahel, mida seal põnevat on. Nii kui poeuksest sisse astusin, seal see oli – riiulil ilutses karp laste tolmuimejaga. Küljes hinnasilt 16.20 ja karpi katmas paks tolmukiht, mis andis aimu, et masin oli kaua oodanud väikest koristamishuvilist.
Sellise raha eest ma muidugi krabasin selle kaasa ja küsisin lisaks patareid, sest masinal pidavat olema küljes tuled ja päriselt imama väikseid kergeid pallikesi, mis pakis kaasas olid.

Ootasin kodus kannatamatult, kuni Oskar õhtusöögi lõpetab, et talle tutvustada. Arvasin, et ta hakkab seda tolmuimeja häält pelgama, sest ta viimasel ajal kardab valjusid helisid. Süüdistame selles vanemat, kes võttis ta kaasa pressiüritusele, kus maandus mõnekümne meetri kaugusele Black Hawk helikopter. Ütleme nii, et selle lapsevanema nimetus algas e-ga ja lõppes –ma‘ga, aga mina ei tea sellest midagi. Kahjuks me elame ka hävitajate tiheda trajektoori all, nii et new trauma unlocked.

Natuke kahtlustavalt ta seda vaatas, aga sai pea kohe aru, millega tegu ja kuidas seda kasutada ja hakkas usinalt puhastama lauaaluseid, diivanit ja jubedalt pahandas, kui me talle jalgu jäime.
Selle üle, et talle tolmuimeja meeldis, ma üldse ei imestanud. Ma isegi naeran tema isa üle kogu aeg, kui too hilisõhtul hakkab põrandaid tõmbama. Seda, et laps on kodu peegel, oleme ammu aru saanud. Nimelt hakkas Oskar mingiaeg kassi peale karjuma. Nii kui kassi nägi, siis karjus ja vehkis kätega. Siis saime aru, et meil on suvel terrassiuks kogu aeg lahti, sest laps käib edasi-tagasi, aga kass ei tohi terrassilt maha minna, ainult terrassil võib jalutada, nii me kogu aeg õiendame kassiga: “Tuppa! Mis see olgu! Ei tohi maha mnna!” ja seda ta järele teeb iga kord, kui kass õue läheb.

Möödus tund… möödus kaks… Olgu öeldud, et tema keskendumisaeg ei ole üldiselt väga pikk, no üle 15 minuti ta ühe asjaga üldiselt hõivatud üksinda tavaliselt ei ole. Nii et see oli üüratu aeg, mis ta selle masinaga tegeles.
Laps oli juba täiesti higine tolmuimejaga askeldamisest ja näost näha, et uneaeg juba peal. Üritasime talle siis selgitada, et aitab nüüd küll, lähme peseme hambad ja sätime tuttu. Ei, hoiab kramplikult tolmuimejast kinni.
Olgu, võtsime siis tolmuimeja vannituppa kaasa. Hambaharja vastu oli tal 0 huvi, kuigi ta tavaliselt meeleldi peseb hambaid, riiete vahetamise ajal lausa karjus, nii väga tahtis oma tolmuimejaga edasi tegeleda.

Mõtlesin, et võtan siis selle tolmuimeja tema tuppa üles kaasa. Tavaliselt me lähme tema tuppa, loeme natuke raamatuid lamamistoolil ja siis lähme voodisse. Tolmuimeja tuli lamamistoolile ja ta “puhastas” sellega raamatuid. Istusime seal tükk-tükk aega, kui suunasin teda voodisse. Ei, tolmuimejata ei lähe. Hea küll, las tolmuimeja tuleb voodisse kaasa, mõtlesin, et väheke möllab sellega ja keerab magama. Ei, endal silmad ei püsi lahti, aga muudkui “puhastas” voodit.
Tavaliselt tal voodis on üks mu töökaaslase kingitud mängupingviin, mis teeb merehääli ja seda ta vajutab ja hoiab, kuni magama jääb, aga seekord ei huvitanud teda miski peale tolmuimeja.

Ma lootsin, et ta leebelt jääb magama lõpuks, aga viimaks polnudki muud varianti kui see jumalast hüljatud tolmuimeja lihtsalt ära võtta, sest laps oli täiesti sooda, aga ei suutnud lihtsalt lõpetada. Mul on ülihalb tunne temalt asju ära võtta, ta nii kramplikult hoidis seda kinni.

Ma ei eita, kui oleks tööpäeval selle talle kätte andnud ja ta oleks päev otsa ametis, poleks mul selle vastu midagi. Aga selline koristamismaania tekitas küll pisut muret homse päeva ees.

Laigi ja jaga: