Hei-hei-hei, sõbrad! Teie, kes te olete mind tagasi oodanud ja teie, kes te olete arvanud, et ma olen rase, sest keegi Perekoolist olevat mind ühel üritusel rasedana näinud ja teie, kellel olen suva… siin ma olen!
Ega mu eemalolekul suurt põhjust ei olegi, ei ole ma rase ega surnud. Lihtsalt mingi hetk tekkis tunne, et peaks natuke aja maha võtma ja elu üle järele mõtlema. Eks igaühe elus on selliseid hetki olnud. Hämmastav on see, et hetkest kui ma blogi kinni panin (vist 3 kuud tagasi?) on nii palju muutunud, et pean teile kibekähku nüüd kõik ära rääkima!
Esimene uudis… PÕMPÕMPÕM! Ma ostsin autoooooooooo! Ilmselt enamik autoomanikke kergitab siin kulmu, et kah mul auto, aga auto ikkagi! Ja minu esimene!
Tegelikult oli lugu niimoodi… Ma hakkasin autojuhilube tegema detsembrikuust, sest ähvardati, et asi läheb kallimaks ja tundus üks õige hetk, mil see jama ära teha. Aga tundub, et praegu polegi see kallimaks minemise seadus läbi läinud? Aga no mis seal ikka, tore ju, kui asi tehtud saab.
Kui ma veel töötasin Pealinnas (kus ma enam ei tööta, aga sellest mõni teine kord), siis ma printisin välja dream-boardi… Okei, ma tegin seda ainult selleks, et töötades kogu aeg vaadata, mida ma palgarah eest ostaks, sest muidu ma ei oleks suutnud seal päeva vastu pidada… aga üks unistustest oli oma auto. Olgu, seal oli see küll Kia Sportage, mille tasemele minu auto küll ei küündi, aga…
Lugu oli nii. Mina olin töötu, mingid rahalised säästud mul küll olid, sest ma aimasin, et töötuks ma kord jään, kas enda või teiste käe läbi. Autokoolis olin just saanud läbi kohustuslikud tunnid ja mõtlesin, et kuramus, see asi ikka ei toimi. Võimatu on 1,5 tunni jooksul nädalas midagi selgeks õppida. Kuidas üldse keegi saab kohustuslike tundidega eksamid läbi?! Võimatu!
Igatahes, võtsin siis lahti auto24 ja hakkasin vaatama, et ehk saaks osta mingi vana auto. Probleem on nimelt selles, et ma teen automaadi lube, aga enamikel, keda ma tunnen, on manuaal. See tähendab, et ma ei saa kedagi paluda ka enda juhendajaks, kui mul just automaati pakkuda ei ole. Seega tundus mõistlik osta automaatkäiguskastiga auto ja sõita sellega juhendajaga koos. AGA see ei ole nii lihtne. Ma olin nagu täiesti retakas – mida ma ostan, kuidas?? Leidsin siis mingi mattmusta bemmi, mis tundus ülinaiss ja palusin tal tulla enda maja ette näitama. Oli juba õhtupimedus, auto nägi ülinice välja, proovisõit läks ka hästi (hind 2400.-). Niisama aga osta ma ei julgenud. Tahtsin enne viia töökotta kontrolli, et alt vaadatakse jne. Üks asi on see, et omanik ütleb, et ainult käsipidur on katki, teine asi on see, mida tegelt välja tuleb.
Saime siis töökojas kokku ja omajooooooooooooooo. Ma juba visuaalselt nägin päevavalguses, et mattmusta värvi all oli täielik rooste. Seepärast oligi kere üle värvitud. Kui auto üles tõsteti, olid udutuled MUNAKARPIDEGA kinni kleebitud! Jah, te lugesite õigesti. Munakarpidega.
Töökojas öeldi mulle kohe ära, et sul ei ole mõtet seda autot lihtsalt osta. Sa paned tonni alla, et üldse ülevaatusest läbi saaks ja siis ilmselt paar tuhat veel lisaks, et edasi sõita. Ja noh, töötu nagu ma olen, mul seda raha ei ole.
Ma olin siis megakurb ja rääkisin töökoja peremehega, et kuidas ma siis autot ostan, noh… mis ma vaatama pean? Kuidas ma valin? Ma ei oska ju! Tükk aega vaatasime kuulutusi, kui ma ütlesin, et bemm oleks äge, aga tegelt mu vanaemal oli Nissan Micra ja see oli ka lahe pill. Siis töömees oli nagu – kuule, mu abikaasa tahab oma Micra müüa! Meil sündis just kolmas laps ja kolmas lapsetool ei mahu sinna enam!
Ma olin nagu… anna see auto siia! Ja lõpuks oli see poole odavam ka kui mu plaanitud auto. Bemm oli 2400, Micra 1200.
Ma ei tea, mis värk on sellega, et varjatakse numbrimärgid ära, aga mu meelest on ainus info auto ajalugu. Mu micrakese ajalugu on see, et ta pani matsu mahakandmisele. Siis ostis selle ära töökoja omanik oma abikaasale. Tegi selle korda ja nüüd nurrub nagu loom!
Vahepeal on mul selline tunne, et jube mark on 😀 Ma ei teagi, miks. Ju mu sõpradel on kõigil uhked kärud! Aga samas on uhke tunne ka, et oma auto ja… Samas kaugele ei julge sellega küll minna, vahepeal teeb imelikku häält ja… kes teab 🙂
Millised teie esimesed autod olid? Ja mis on teie unistuste auto?
R
30/04/2019 — 12:40
Miks automaadi lube teed?:O
merjeblogi
30/04/2019 — 12:44
lihtsam. manuaal jube raske ju 😀
Morgie
03/05/2019 — 10:08
Manuaal ei ole raske, liiklus on raske… Ok, automaat võimaldab liiklusele natuke rohkem tähelepanu pöörata.
Mul on Peugeot 307, vanakene. Tal on ka huvitav ajalugu.
merjeblogi
03/05/2019 — 11:35
Just. Ma pole väga hea autojuht, nii et mida vähem kõrvalisi tegevusi, seda parem 🙂
Kristina
30/04/2019 — 12:44
Mul on ka hetkel auto valimine käsil. Ja relaten täiega, tahan ka mattmusta bemmi, aga mees ei ole sellest mõttest üldse vaimustuses. No et mõttetult kallis üleval pidada ja nii edasi. Siis kui autokooli sõidueksamil sain toyota aurist proovida, lasin oma lati “madalamale”, sest see auto oli täiesti ideaalne. Hetkel veel ostuga kiiret pole, sest arki sõidueksam alles 10. juuni, aga samas see on juba niiiii varsti ja ma ei ole nõus meie praeguse vana opeliga ringi rallima siis 😀
merjeblogi
30/04/2019 — 12:51
mul autokoolis kia cee’d vist, see on ikka megasuur minu autoga võrreldes :’D
Krr.
30/04/2019 — 12:57
Mul saab kohekohe kaks aastat lubade saamisest, aga esimest autot ei ole mul ikka veel. Üheks põhjuseks on see, et igapäevaselt tööle-koju-poodi viib mind ema (töötame samas kohas, elame samas majas, tundub nagu jabur kahe autoga minna ja ega ma unisena nagunii sõita ei viitsi. Seitse kilomeetrit sirget maanteed, aga ikkagi). Pikemad sõidud teeme elukaaslasega koos või kui mul vaja mingid sutsakad teha, siis võtan elukaaslase auto (või ema oma. Oleneb, kumb parasjagu vaba on). Ja siit ka teine põhjus, miks mul oma autot pole – elukaaslasel on Lexus. Minem*nni kui mugav ja suurepäraste sõiduomadustega. Alla selle käsi ostma ei tõuse, aga mul veel nii palju raha ei ole, et isiklikku Lexust maja ette seisma osta, et siis sellega paar korda kuus 10km sõita. 😀
merjeblogi
30/04/2019 — 12:59
hahah lexus võib tõesti päris mugav olla :’D
Liina
30/04/2019 — 13:03
Su autoostu lugu on päris sarnane minu kunagisele autoostule. Leidsin enda silmis ideaalse auto, aga hind oli vist 2000€ liiga kallis. Tahtsin nii hullult seda autot, et lausa nutsin südamevalust. 😀 kurtsin tuttavale jutu sees, et näed siuke lugu ja tuli välja, et tuttava sugulane tahtis just täpselt sama auto müüki panna, aga kuulutust ei olnud veel üles pannud. Muidugi oli hind ka minu klassis ja siiamaani sõidan selle autoga. Küsi ja sulle antakse!
Ja megatore, et tagasi oled 🙂
merjeblogi
30/04/2019 — 13:06
ses suhtes jah, et iga asi jõuab meie juurde siis kui peab 🙂 jumal tänatud, et ma seda bemmi ei ostnud, siiamaani ilmselt parandaks ja neaks 😀
Riina
30/04/2019 — 13:28
Minu unistuste auto oli kunagi Micra. No lihtsalt über nunnukas 😊 Aga…minu esimene auto oli Ford Escort cabrio 87 aasta, kui ma ei eksi. Kui laps sündis, siis pidime veidi suurema soetama. Süda tilkus verd, kuid maha ta müüsime. Järmiseks oli juba nelha uksega isend Mazda 323f, 92 v 97 aasta. Sellega paarutasin mitu head aega ringi, kuid riisippsside tüüpviga, kere mädaneb mootori ümbert ning vanarauda ta viimane sõit oli. “Ärandasin” ema laeva 😁 järgmiseks. Hyndai Sonata. Olen sellega nüüd paar aastat ringi sõitnud, emal ta pm seisis, hakkab väsima. Vaatasime uut masinat, aga ennem jõuame mehega 7x lahutada, kui üksmeelele saame, mida võtta 🤣
merjeblogi
30/04/2019 — 13:31
haha ma vaatasin videot youtube’ist nissan micra kohta. et see on auto, mida su vanemad sulle ostavad, et sa nende hinge rahule jätaks 😀
Anu
30/04/2019 — 18:39
Heh, kui ma omale esimest autot vaatasin siis meeldis ka Nissan Micra, aga kuna mees polnud nõus sellega sõitma siis valituks jäi punane mitsubishi colt, mis mulle väga meeldis 😀
Aga kuna ta oli vaid 2 uksega ja me saime lapse, siis pidime suurema vastu välja vahetama, nüüd sõidan mitsubishi grandisega või mehe oma hyundai santa fe’ga 😀
merjeblogi
30/04/2019 — 18:40
hahah pole jah päris meheauto 😀
Ritsik
30/04/2019 — 18:48
Mu esimene oli 16 aastat vana Opel Vectra, aga minu jaoks väga armas käru, sest sõitis väga truult ja suht probleemitult veel palju aastaid, enne kui roostekollile lõplikult alla vandus.
merjeblogi
02/05/2019 — 08:08
Opelitel pidi roosteprobleem olema, nii et päris hästi pidas ju vastu
Meryt
30/04/2019 — 21:07
Minu esimene auto oli tasuta saadud 1997. aasta Fiat Brava (guugelda, kui julged 😂), no suht peletis, aga muidu täitsa ergas loom. Oma vanuse kohta megaväikese läbisõiduga, aga peale lapse sündi enam ei julge sõita sellega ja andsin ära sõbrale. Novembris ostsin uue auto 2014. aasta universaalkerega Chevrolet Cruze, ruumi on rohkem ja kuidagi turvalisem tunne on ka, ma ikka hullult kardan avariisid.
Fifi (jah, tal on nimi) oli vahva pill, aga no aeg-ajalt näen teda ikka ringi vuramas, aga tagasi ei tahaks 😂
Ja manuaal pole üldse nii hull, läheb alguses kauem aega, et selgeks saada, aga hiljem tuleb automaatselt juba käiguvahetus ja kui mingi jama käigukastiga, ei kulu pool auto hinda remondiks 😂
merjeblogi
02/05/2019 — 08:07
Mu auto nimi on Rainer Makra… 😀
Mh
01/05/2019 — 09:13
Merje, sry aga uus blogikujundus on väga veider 😀
merjeblogi
01/05/2019 — 11:30
Miks?
mh
01/05/2019 — 18:03
ei teagi, aga ei tundu eriti kompaktne ja mugav.
võibolla lohtsalt pole harjunud…
Trints
01/05/2019 — 21:20
Nii imelik, kui see ka ei ole – ka mina tegin automaadiload. Ja olin väga uhke, kui kõik vajalikud asjad lubade kättesaamiseks esimeste kordadega tehtud sain.
Ning 2017 aasta mai kuust on mul load 😊 minu esimene (ja ka praegune) auto on alates eelmise aasta augustist 2017 a MB c200 AMG 🙈 enne seda sõitsin Härra Mitsubishi L200’ga, kah 2017 aasta oma. Peab ikka Härral usku minusse olema 😀
merjeblogi
02/05/2019 — 08:06
wow nii tubli. ma ei kujutaks ette, kui nutikas peaks olema, et esimese korraga läbi saada. mission impossible 😀
Trints
03/05/2019 — 04:37
Mina ja eriline ajuhiiglus või suur nutikus ei käi just käsikäes 😀 ei saanud paljudest asjadest seal teooriaraamatus aru. Samuti oli mul raskusi täpselt parkimisega. Aga hakkama ma sain. Tegin lõppastme koolituse ka kohe otsa ära, et siis ei oleks hiljem jamamist. Suutsin vahtralehtede kohustusliku perioodi ajal 40€ udutulede kasutamise eest (maanteel, ei viitsinud politseiga vaielda, et seal oli kohati soistel alal udu, kuskohast tulin) trahvi saada. Seepärast pidin MNTA teooriaeksami enne “päris lubade” saamist uuesti tegema 😀
merjeblogi
03/05/2019 — 06:59
Oota mida, et kui trahvi saad, pead teooria uuesti tegema? Ma ei teadnudki seda. See on ju õudne! 😀
Trints
03/05/2019 — 22:47
Jaaa! Ja oleneb veel, et mille eest vahtralehtede ajal trahvi saad. Kui ikka väga hullu paned, pead psühholoogi juures käima või nii autokooli eksamid, kui ka MNTA omad kõik uuesti tegema.
Niiet soovitan viisakas liikleja siis olla 😀
Agnes Kullap
05/05/2019 — 11:33
Pole manuaali häda midagi, mulle täitsa meeldib. Mul on juba pea 3x kohustuslikke tunde täis sõidetud. Lõpuks tunnen, et hakkab selgeks ka saama ja peaaegu julgeks end ise ka liiklusesse lasta. Mina ei kujuta ette, kuidas Tallinnas kohustusliku 20 tunniga juhiload saab. Mul on muidugi rõõm, et mõni juhikandidaat nii andekas on. Mina ei ole ja juhendajaga sõita mul ei ole ka võimalik, sest vastupidiselt sinule on kõikidel minu tuttavatel automaatkastidega autod. Igasugu olukordi on selle õppimise ajaga läbi elatud ja oskus nagu öeldakse tulebki praktikaga.
Autosid on nii palju, et ma pole veel valikut teinud, väikesed autod välistasin kohe. Eks kui eksamid tehtud, läheb suuremaks proovimiseks. 🙂
P
10/05/2019 — 15:59
Minu esimene oli Mini Cooper. Ülimõnus väike auto,aga samas mitte mingi röster,millega ennast äärekivisse sõites surma saab. Peale seda sain esimese lapse ja ostsin laenuga BMW 1 seeria. See oli ainult 3 aastat vana,nii et väga usaldusväärne ja mugav. Kolm aastat hiljem müüsin selle maha ja ostsin BMW X5-e ja 3-seeria X5 on mugav auto,kõrge ja ruumikas (mul on ka mingi bemmi fetiš). Selle auto pidamine on üpris kulukas,aga minu oma on ka juba 15 aastat vana,nii et peab igast osasid vahetama. Hiljuti maksin 500€ ÜHE õhkvedrustuse eest 😀 See ajas veidi nutma,aga originaalosad ja tööjõud maksab. Kui teha odavate juppidega,siis ei ole nende hooldus palju kallim,kui teistel autodel. Minu autod on Inglismaalt ja siin on hinnad PALJU odavamad,võrreldes Eestiga. Minu auto Eestis maksab pea 3x rohkem nt. Minule isiklikult BMW-D meeldivad ja ei usu,et millegi Muuga lähiajal sõita tahan,kui just uuemat autot ei saa lubada.