Kolm on kohtuseadus

Ma Pärnu sõidueksamist ei jõudnudki kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan, aga siis kõik need jõuluasjad ja aastavahetus ja värgid ja jube kiire oli ühesõnaga, et blogisse ei jõudnudki. Aga Pärnus kukkusin ma suht kohe läbi. Sõitsin rahuliku südamega, teel oli mitu stoppmärki, kus ma siis viisakalt seisma jäin. Ju ma mõtlesin nii pingsalt stoppmärkide peale, et kui ma nägin sissesõidukeelumärki (mis on ka punane nagu stoppmärk), läks mu aju tanki, pidasin seda stoppmärgiks, peatusin ja panin aga suure valleraaga sisse.
Kusjuures mul oli megatore eksamineerija, hästi rahulik ja sõbralik, oli Tallinnast.

Täna ma tegin sõidueksami Tallinnas ja ma olin juba eos käega löönud – jumala saangi läbi ju. Sõitsin veel eelmine nädal mehega ringi, tema kunagise eksamiteekonna läbi ja selle tulemuste järgi ma oleksin esimese viie minutiga läbi kukkunud, tal oli ikka väga raske trajektoor.

Kohe kui eksamineerijad välja tulid, siis ma nägin seda Pärnu onu ja palvetasin, et ta võiks minul olla. Ja OLIGI!

Auto oli mingisugune Opel Astra, mis oli täiega ebamugav. Ma panin veel oma istme ka kuidagi halvasti, et mul oli terve sõit hästi halb asend, aga ma seda timmima ka ei hakka ju sõidu pealt.

Sõitsime siis aga maanteeametist välja mööda mingeid väiksemaid tänavaid Mustamäele, trollide lõpppeatusest välja. Siis Akadeemia tee ringile, siis ringiga uuesti Akadeemia tee ringile ja teisest väljasõidust välja. Siis võtsime suuna Õismäe poole. Paluti Maxima parklasse sisse pöörata ja seal enda valitud kohta enda valitud moodusel parkida. Nali teie kulul, sest ma käisin just aastavahetusel seal Maximas, nii et mul on peas, et seal on parklasse sõidul kaks rida ja vasakule tohib pöörata vasakult. Tean seda, sest juba tegin selle vea. 😀
Parkimine tuli väga hästi välja. Parklast välja ja tegime ühe väikse Õika ringi ja sõitsime Harku järvest vasakule linnast välja.

Olime juba kena pool tunnikest sõitnud ja midagi hullu polnud, nii et mul juba sigines hinge lootus, et äkki… äkki…

Siis pöörasime M.V. Wooli juurest vasakule jaaaaaaaa ma keerasin rõõmsalt vastassuunavööndisse.

Reaalselt see krdi koht. Ma olen seal sada korda samamoodi valesti sõitnud. Seal läheb nagu üks rida paremalt ja teine vasakult (mõlemad siis kahe reaga). Ma ei oska hästi selgitada, aga mulle jääb mulje, et üks on siis üks suund ja teine on teine suund. Aga neil mõlemal on mõlemad suunad. Loogiline selgitus, eks? Te ei saa nagunii ilmselt aru. Aga jah, ühesõnaga – nõme koht ja ma oleks pidanud seda teadma, sest ma olen sealt sada korda sõitnud.

Õnneks ma sain kohe aru, et siin on küll midagi mäda, aga õnneks ühtegi autot ei tulnud. Arvasin, et nojah, nii kauaks seda eksamit jagus. Eksamineerija küsis, et kas ma sain aru, mis valesti läks ja ma siis kurvalt rääkisin olukorra lahti.
Ootasin juba, et võtame aga suuna tagasi maanteeametisse, mis seal ikka, aga siis ta käskis mul teha ümber nurga tagurdamist. Ma olin nagu… okei, siis vist pole eksam läbi? Küsida ka ei julgenud, sest mulle see sobis. 😀 Ma olin nats häiritud sest veast ja targurdasin nagu mingi iibakas. Esimene katse ei tulnud eriti välja ja proovisin teist korda veel, siis tuli veeeeiits paremini välja, aga not really. Suht haige, sest mul tuleb see harjutus reaalselt alati hästi välja. Küsis veel, et mis ma arvan, kuidas mul välja tuli. Ma ütlesin, et noh, mitte eriti ja olin kindel, et kui selle eelmise värgiga läbi ei kukkunud, siis nüüd on küll kõik.
Aga ei, ta lasi mul siis sirgjoonelist tagurdamist teha ja seda ma oskasin.
Siis oli juba aeg sealmaal, et võtsime suuna tagasi linna poole. Pidin pöörama maanteelt maha paremale. Hakkasin aga rida vahetama ilusti ja saate aru, mingi tont, kes mu taga oli paremal, hakkas kiirendama, kui ma olin pooleldi juba paremas reas. Eksamineerija võpatas ja ma ei tea, mis pedaali ta vajutada tahtis, pidurit poleks vist mõtet, gaasi ka poleks mõtet… 😀 aga ma reageerisin kiirelt ja sain vasakusse ritta tagasi. Siis oli mul küll tunne, et kui ma nüüd varem läbi ei kukkunud, siis selle olukorraga kohe kindlasti.

Sõitsime siis maanteeametisse tagasi, mina jumala kindel, et head nahka siit ei tule, nii paljude vigadega ei lase keegi elusees läbi. Jäime seisma, siis ta küsis mult, et mis ma arvan, kuidas mul läks. Ma siis loetlesin ette need vead, mis ma tegin ja rääkisin, kuidas oleks ikka pidanud tegema. Ootasin juba, et ta ütleb, et no tegelt polnud hullu ja better luck next time, aga ta ütles mulle lihtsalt, et load tulevad postiga ja homsest võin sõitma hakata. Ma olin nagu…

Siis ma hakkasin minema kõndima ja mõtlesin, et äkki ma sain valesti aru. Et kuidas… mida…?! Vaatasin veel maanteeameti lehelt järele ja kae perra, minu load on trükis.

Nüüd ma kardan siia ka seda teksti kirjutada, pärast te kaebate ja mu load tühistatakse. 😀
Aga holy shit, mul on autojuhiload!!! Ma võin sõita siis kui ise tahan! Täitsa haige värk ikka, uskumatu.

Laigi ja jaga: