MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Kodujutud: köök läbi kolme aasta

Köök oli esimene asi, millega me suvilas tegelema hakkasime. Probleem selles, et põrandal oli vedelikukahjustus ja see oli sisse vajunud, nii et muud valikut polnud. Kuna meil erilisi teadmisi polnud, sai uus põrand kehvasti soojustatud, nii et praegu on köögipõrand suhteliselt külm ja mingiaeg peaks selle korralikult ette võtma.

Tavaline laudpõrand sai sinna, mis ajas mõnda aega asja täitsa ära. Nagu nurgast näha mõnel ülemisel pildil, oli meil vanasti veepump, mis pumpas kaevust vett. Sellega oli igavene häda, küll see ei pumbanud, kord tuli toru lahti ja ujutas terve köögi üle, kord veel midagi… Nüüd on meil tavaline kullahinnaga vesi.

Köök sai endale tumehalli kuue ja umbes nii see 2017. aasta suveke möödus. Küllaltki ebamugav oli kogu see köögimajandus, aga peas küpses helesinine unistus ilusast köögimööblist.

2018. väga-väga külmal veebruaripäeval läks see unistus lõpuks täide ja paigaldati imekaunis köögimööbel. Mulle endiselt väga-väga-väga meeldib see mööbel, ma ainult kirun end puidust köögitasapinna valimise ees, sest kööki, kus igapäev askeldatakse, on see küll viimane valik.

Siis sai köök hoopis valge kuue ja siin pildil me elame juba sees. Ikka tükk aega vana hea kaheraudse pliidiga. Kusjuures meil seisis mingi aasta aega karbis uus gaasipliit, aga me kuidagi ei jõudnud selle ühendamiseni. 😀

Üksvahe ma värvisin köögi hoopis punaseks, mis oli päris äge, aga kuidagi häiris mind, sest mul on niigi paras segasummasuvila, minimalism ei ole just mu keskmine nimi ja erk värv mõjus kuidagi ärritavalt.

Siis sai aga köök väikse rohekassinise aktsendi ja nüüd mulle täitsa meeldib see. Need pildid on tehtud täna.

See vitriinkapp meeldib mulle täiega ja ostsin selle kasutatuna ühe tuttava käest.

Riiul oli enne kord vannitoas, kord Carmeni toas, nüüd leidis see tee kööki hoidma igasuguseid purke. Ma pean kõiki asju hoidma purkides, sest kunagi ei tea, mil mõni väike hiir tuleb ja makarone minema vedama hakkab.

Seinal on Ave Nahkuri maal, mille ma sain oma vanaemalt.

Pritsmeseina (või kuidas iganes seda nimetatakse) ma tegin ise plaatidest, mis vannitoast üle jäid.

Veel ühed olulised asjad mu köögis peale maali on need Norma karbid. Ma leidsin need oma vanaema kapist täiesti uutena. Ülemised karbid saime kingituseks.

Köögis mind häirib kõige rohkem see, et see on megakitsas ja kõrvalasuv vannituba on ülisuureks jäetud. Oleks võinud pigem rohkem köögipinda olla ja väiksem vannituba. Kapipinda on vähe ja ma ei tea, kas oleks üldse võimalik ülemised kapid panna, sest see on kipsist sein ja ma pole kindel, kus on karkass, kuhu kapid riputada saaks.

Alati on teretulnud igasugused ideed ka, mida te teistmoodi teeks – ühesõnaga konstruktiivne kriitika.

Laigi ja jaga:
« »

© 2021 MER. Theme by Anders Norén.