Kuidas teil hästi läheb? Ma üldiselt ei ole väga selline, kes hullult teiste inimestega hängiks ja kuskil mööda ilma ringi käiks, aga juba see kolm nädalat on minulegi mõjunud raskelt. Ei taha kodus olla, tahaks suhelda kellegagi peale oma abikaasa. Tahaks oma õdesid-vendi näha, vanaema ja ema, sõpru.
Täna me käisimegi õe ja vanaemaga hängimas Paldiskis, otsimas karulauku. Ma ütlen teile, ma olen seda karulauku reaalselt nii palju otsinud, et paha hakkab. Netis on mitmeid juhendeid, et mine näiteks Muraste piirivalvekolledži juurde ja seal on. Olge normaalsed – seal on nii suur maa läbi käia, et on võimatu seda leida! Ma läksin kohale ja käisin ringi seal ja polnud mingit karulauku.
Rääkimata muidugi sellest, kui palju rahvast praegu looduses käib, et võimatu on kuskile minnagi. Meil siin metsad on autosid täis, et isegi seeneajal pole nii palju inimesi metsas.
Niisiis me sõitsime hoopis Paldiskisse, kus mu vanaema töökaaslane oli karulauku korjamas käinud. Ja seal oli reaalselt terve metsaalune seda täis! Pane ainult sihtpunktiks Leetse mõis ja korja terviseks.
Alguses me jäime kuskil suvakohas seisma ja teiste järgi hakkasimegi korjama. Siis tuli mingi mees põõsa tagant välja: “Excuse me, this is private property! There is a sign! Please leave!”
Nii hüppas välja mingi austraallane, kes sinna maa ostnud oli. Kujutan ette, et tüüp iga päev peab päev läbi valvet seal, et karulaugukorjajaid minema ajada. Me siis küsisime, et kas raha eest tohib korjata. Vastus, ei. Minge edasi, sealt korjake palju tahate. Sõitsime siis edasi ja korjasime. Olime juba lõpetamas, kui sama tüüp ilmub jälle põõsa tagant välja, et see on endiselt tema maa ja sealt ei tohi korjata.
Saan aru, et jube tüütu võib olla, kui inimesed pidevalt sinu “hoovis” käivad, aga pangu siis mingid piirded või ma ei tea…
Aga ma ei ole ilmaski näinud nii palju karulauku. Ma olen alati ostnud tädidelt ja ise korjanud ei ole kunagi. Ma isegi lasin oma blenderi nii peeneks pesto tegemisega, et see ei lähegi enam tööle.
Kui kellelgi veel KitchenAidi kannmikser on, siis kus seda parandada saab? Ma üritasin teda tööle panna, et karulauguvõid ka teha, aga hakkavad lihtsalt kõik tuled vilkuma ja tööle ei hakka.
Muust sotsiaalsest elust rääkides, eile meil oli täiega tore videopidu. Me oleme ikka harjunud ühe seltskonnaga kokku saama regulaarselt, aga kus sa nüüd siis saad. Ja saime videokõne vahendusel, see oli täiega tore. 🙂
Milline teie sotsiaalne elu isolatsiooni ajal on? Kuidas te suhtlete enda pere ja sõpradega?
Nell
06/04/2020 — 04:14
Sotsiaalsus on ikka palju-palju langenud. Mõned korrad olema käinud külas ja õues juttu ajanud, 2 meetri kauguselt. Telefonikõnede hulk on kasvanud. Õues veedetud aeg on kasvanud, keset kodukontoripäeva tahab pea tuulutamist ja lapsuke vaja ka värske õhu kätte viia. Ja nagu tiimikoosolekutel on selgunud siis kontorisse ja inimeste sekka ei igatse ainult ekstraverdid vaid ka kõige paadunumad introverdid ja sotsiofoobid.
merjeblogi
06/04/2020 — 05:15
hehe see töö kohta on täitsa tõsi
M.
06/04/2020 — 06:42
Sõbrannadega jutustan chatis ikka ja teeme kõnesid. Ühe korra käisin sõbrannaga distantsi hoides ratastega sõitmas ka, sai kõik jutud räägitud ja korraliku trenni. Ema juures olen ka paar korda käinud ja siis kaugelt juttu rääkinud. Aga igatsen ka kontoris käimist ja inimestega suhtlemist ja lauamänguõhtuid. Olen suhteliselt introvert ehk ka varem tegelikult vahel ei näinud ca 3 nädalat sõpru jne, aga nüüd tuleb igatsus küll rohkem peale. Just eile vaatasin pilte, et täpselt aasta tagasi oli sõpradega esimene grillimine õues. Õnneks on mehega ka kahekesi tore ja lõbus. 🙂
Katrina
06/04/2020 — 08:16
Tere, mina elan selles metsas koos selle austraallasega, mitte ei oma maad, vaid elan…igal ajal ka väljaspool karulaugu aega. Ja temal oli kuni selle kriisi tulekuni oma firma, millega tegemist oli rohkem kui küll, nii et tema jaoks oli see päris esimene päev karulauku valvata. Mina, kes ma olen päevad läbi oma kahekuusega kodus, aga pean neid samu vestlusi küll päevad läbi. Naljakas on see eesti inimese mõtlemine, mis lubab eirata igat eramaa silti ja siis veel maaomanikuga võidelda teemal, et tal on seal sama suur õigus olla kui minul. Siinkohal soovitan metsalistel kiirelt üle vaadata ka igaüheõigus! Kui kõik karulaugu sõbrad oleksid valmis appi tulema mu seitset hektarit metsa tarastama, siis võiksime alustada homme! Igaüks paraku arvab, et ta on ainuke ja võtab ainult pisut, et kas meil kahju on. Ei ole, karulauku on palju. Õigem on öelda ei olnud, sest praegusel hetkel käib nädalavahetusel sadu noppijaid(ilma liialtusteta) ja kui nad 2/3 populatsioonist suudavad hävitada, siis varsti enam ei ole seda karulauku seal. Ja see maalapp, kus seda nii lopsakalt kasvas on selline just nende karulauguvalvurite usina töö tõttu. Varem suunasime inimesi edasi pelgalt oma privaatsuse kaitseks. Ikka mõtlesin, et küll ma olen elus häid valikuid teinud, et isegi kriisi ajal on lahe, kodus on palju teha ja hea olla ja üldse ei tunne vangistuse tunnet ja kellegagi pikivahe hoidmise pärast muret tundma ei pea, sest elan täiesti üksi Paldiski metsas. Ja siis tulite teie ja kümned ja kümned perekonnad, kellele ei meeldi enda eluvalikud enam, nüüd kus kinod ja kohvikud kinni on. Miks te selle üheainsa maja ette, mis selles metsas on kogunema peate, ma ei mõista, ega hakkagi mõistma, sest kuskil mujal austraallased puude taga ei varitse, luban. Omaltpoolt saan vaid lubada, et kiiremas korras hakkame metsadele aedu ümber rajama, kahjuks peate küll siis uue karulauguparadiisi leidma, sest enamik jääb aia taha ja selle osa peale, mis ei jää hakkab võidujooks. Väga loodan, et sellel blogil on palju jälgijaid, mis vähendaks märgatavalt minu seletustööd eramaa mõiste osas. Panen inimestele südamele, et mina teie aeda porgandeid noppima ei tule, isegi kui värava lahti jätate, palun austage teie minu ruumi ka.
Siiralt teie karulaugu valvur Leetse metsast,
Katrina
merjeblogi
06/04/2020 — 08:59
Saan sinust täiesti aru, aga ma olen suht kindel, et inimesed käivad seal, sest teil pole enda eramaa korralikult märgitud. Oleks seal sildid normaalselt väljas ja ümber piiratud, poleks seda probleemi. Ma enda kaitseks ütlengi, et mina ei näinud ühtegi silti, enne kui su mees osutas kaugemal asuva sildi poole. Me omast arust jäime seisma suvalise metsa ääres, ei teadnud, et see on kellegi maa või hoov.
Katrina
06/04/2020 — 09:42
Ma olen isegi üllatunud kui jultunud inimesed on. Pargivad mulle värvaauku ja jalutavad eravalduse sildi alt sisse samal ajal kui ma hoovis toimetan. Iga puu külge ju ei jõua neid silte panna, aga tuleb, midagi ei ole teha.
Kõige kurvem selle juures on see, et teie seltskond on minulgi meeles, sest mu elukaaslane tuli tagasi ja ütles, et toredad inimesed olid, kohe kahju oli ära ajada, aga erandeid ei saa teha sest see on järjekordne asi, mis inimeste õigustunnet riivab. Ja siis saan ma lingi sellele blogile, kus mõnitatakse seda austraallast oma maalapiga, kes päevad läbi oma karulauku valvab. Kaalun talle mitte rääkimist, et talle jääks alles natukenegi usku heade inimeste olemasollu.
merjeblogi
06/04/2020 — 10:06
Mu eesmärk polnud kindlasti kedagi mõnitada ja väga kahju, kui selline mulje jäi. Lihtsalt on natuke naljakas, et te seal nõnda valvate, lihtsam oleks ju tõmmata mingid lindid või traadid ümber, siis ei tekiks segadust ka… : )
Liisa
07/04/2020 — 09:23
Mõnitust kusagilt välja ei lugenud, lihtsalt värvikalt kirjeldatud. Tundub, et hetkel maaomanikuna reageerite ikka pisut üle. Frustrastioonist saan aru, endal on samasugune kogemus seenelistega, sest meie maal on hea seenemets ja inimesed tulevad, pargivad auto teeserva ja JALUTAVAD LÄBI MEIE AIA metsa, sest pole ju piirdeid ja silte väljas.
AGA kui nad satuksid meie maale metsas uidates seeni korjama, siis ma küll ei leiaks, et mul on õigust midagi kobiseda, kui inimene ei tea, et ta on eramaal. Kui tahan kobiseda, tuleb maa piirata, nii lihtne ongi. Kui pole piiramiseks aega või vahendeid, pole ka midagi öelda. Ja täpselt selle järgi oleme ka maal toiminud. Ei ole mõtet tänitada inimeste kallal, kes täiesti pahaaimamatult ja kogemata on sattunud eramaale.
Rents
06/04/2020 — 09:08
Mina õnneliku korterielanikuna lepin sellega, et seaduse järgi tähendab see seda, et ma pean päeval kuulma, kuidas üks naaber remonti teeb ja teine naaber vahepeal klaveri- ja kitarrimängu harjutab (olgu öeldud, et minu õnneks mängib ta mõlemat pilli üsna hästi). Ka maainimene võiks leppida sellega, et kuni ta korrektselt oma eramaad märgistanud ei ole, ongi inimestel õigus kas või keset ööd seal jalutada. Ja selleks märgistamiseks ei ole vaja ju kõrget tara ehitada, märgistus peab lihtsalt olema selline, et sellest kogemata mööda ei saaks jalutada.
Katrina
06/04/2020 — 10:05
Head inimesed, ei saagi neid märkamata metsa siseneda. Siia metsa toob ainult üks tee ja linnast tulles on just selle metsa teeservas kolm eravalduse silti, neist ei ole võimalik mööduda neid märkamata….on tegelikult, kui ei ole soovi märgata. Ma eelmises kommentaaris kirjutasin, kuidas inimesed minu nähes sildi alt sisse jalutavad, aga seda kommentaari vist ei avaldata.
merjeblogi
06/04/2020 — 10:29
Ma ei jõua kõiki kommentaare reaalajas avaldada. Mis me siin ikka vaidleme. Kui ma sind solvasin, siis ma siiralt palun vabandust. See ei olnud mu eesmärk.
Ja mina ütlen, et me ei märganud teie silte. Kindlasti ei taha tungida kellegi maale mingisuguse karulaugu pärast. Me enda arvates jäime seisma suvalise metsa ääres ja ei näinud mitte ühtegi silti. Mulle lihtsalt tundus natuke tobe, et milleks niimoodi valvata, kui on ka efektiivsemaid meetodeid, sest seal oli ju jube rahvamass, annab ikka kõikidele ju selgitada.
Katrina
06/04/2020 — 10:10
Ma pean tagasi oma maainimese asju ajama minema, aga veel kommentaariks, et see igaüheõigus, millest ma kirjutasin ütleb nii: Piiramata ja tähistamata eramaal võib liikuda igal ajal ja korjata marju, seeni, ravimtaimi ja mahalangenud või kuivanud oksi, kui omanik seda suuliselt ei keela.
Mis tähendab, et lisaks märgistusele, mille oleme üles seadnud kehtib ka suuline keeld maale sisenemise osas. Aga las ta jääb, saab karulaugu hooaeg ja eriolukord läbi ja saan ka mina oma kodurahu tagasi, sest muidu ei tiku Paldiskisse mitte keegi.
Liina
06/04/2020 — 08:37
Videokõned on elu praegu. Ikka tunde võiks lobiseda, sest no mis sa muud ikka teed. Eile käisin ühele väikese sõbrale õnne soovimas, ikka terrassil ja kontaktivabalt. Igaüks seisis oma aianurgas ja saime 20 minutit lobiseda. Nädala tipphetk mul! 😁
merjeblogi
06/04/2020 — 09:02
videokõnega oli ainult see, et heli oli päris kehv
Anonüümne
06/04/2020 — 12:34
Kitchenaidi puhul äkki leiad siit abi ja ei pea remonti kohe tormama: https://producthelp.kitchenaid.com/Countertop_Appliances/Blenders/Blender_Tips_and_Tricks/Blender_Lights_Flashing
merjeblogi
06/04/2020 — 12:56
Mhm, tänud. Ma eile vaatasin seda lehte juba ja miski ei toiminud.
Nipitiri
10/04/2020 — 08:42
Eramaaga on lihtne, kas aed valdusele ümber või iga 10 meetri tagant silt eramaa aia asemel.
Eestis on nii, et maa on alati kellegi omand, kas riigi või eraomaniku, ilma omanikuta maalappe pole. Kellegi tee läbib kellegi teise maad, keegi liigub alati läbi teise inimese või riigi maa. Kui oma metsa ja selle all kasvavaid marju, seeni ja karulauku tahta endale hoida või isiklikku parki omada, tuleb oma maa konkreetselt ka piiritleda.
Nii 50 kuni 100 meetrit majast on loomulikult mõistetav territoorium, kuhu ei ole viisakas minna. Muu on traditsioonide ja väärtushinnangute küsimus. Ei keela oma metsas käimist, pole kunagi kedagi keelanud, vastutasuks võin teiste metsas käia, siinkandis ongi pigem selline tava olnud. Ka nõuka ajal teati, mis maajupp kelle perekonnale oli kuulunud.
Lihtsalt tuleb kinni pidada vaikivast kokkuleppest maja lähedale ja õuealale mitte minna, mitte rüüstada metsaalust ja prahti visata või põllule kõndima minna. Paar põlvkonda linnas elanud inimesed on muidugi teistmoodi, nii võõras valduses liikumise kui ka vastse maaomanikuna eramaa silti pannes.
Kuid teate, kõigest kõige õudsem on näha metsas konisid. Vot see tekitab küll soovi aiaga tarastada. Ainult et ega see aed ka kõiki ei peataks…