Ich flippe…

Nii ütleb Carmeni saksa keele õpetaja, kui nende peale pahandab. Ma ka flipin kümme korda päevas. Ma ei tea, kas mu teele satuvad erakordselt lollid inimesed või ma olen ise närvihaige. Pakun viimast, et olen närvihaige.

Igatahes me otsustasime lõpuks, et kolime maale ära ja kuna üürikorter oli juba oma pool aastat kurvalt üksinda seisnud, siis tundus mõistlik see ära anda (ja ühtlasi saaks üürile kuluva raha mõistlikumalt ära kasutada ja selle eest normaalse auto liisida, sest meil on kaks autot, mis mõlemad töötavad ausõna peal. Mul on näiteks kesklukustus pees, mis tähendab, et kui sõidu lõpetad, pead aku lahti ühendama, et see tühjaks ei läheks, sest lukustus klõpsub terve öö. Ja abikaasal hakkas lampi auto rappuma keset teed, et vaevu viimaste hingetõmbega remonditöökoja ette jõudis – ich flippe, ausõna).

 

Ega see kolimine ka meelakkumine ole, aga mis sa ära teed. Kuna meil on jube vana diivan, mida uude koju nagunii ei tahaks, sest kass on seda korralikult rappinud ja prügimäele viia… ei viitsi, sest too much effort seda viiendalt alla vedada, tulin ma geniaalsele mõttele see ära anda. Ja noh, leidsin veel nipet-näpet, mida endal vaja pole, aga kellelgi ehk läheb tarvis – soolalamp, veekeetja jne.

Panin aga üles tasuta asjade gruppi, et tulge ja võtke… ja mul reaalselt nende asjade äraandmisega tuli pähe vähemalt kümme halli karva juurde.

Esiteks – diivan. Pildi all küsiti pidevalt “alles?”, mille peale ma vastasin iga kord: “jah, alles.” Aga saate aru, mitte ükski nendest küsijatest ei kirjutanud mulle postkasti! Nagu miks sa küsid, kas on alles? Lihtsalt huvi pärast? Miks? Kui seda oli juba oma neli korda juhtunud, siis ma kirjutasin pildi alla, et jah, see diivan on alles, kuni see postitus on üleval, soovija võib mulle kenasti postkasti kirjutada ja diivanile järele tulla.

Ja mis sellele järgnes? Üks naine kirjutas pildi alla ühe sõna “soovin”. Ma juba flippisin, aga sundisin end rahulikuks ja kirjutasin talle vastu, et tulgu siis järele. Küsimus: “kuhu?”. Olgu öeldud, et linnaosa oli postituses kirjas, aga oma aadressit ma eriti kuskile suvalise postituse alla väga ei tahaks panna, et kümme vasjat korraga diivanile järele tuleks.
Jumalauda, kui raske on kirjutada postkasti inimesele ja kokku leppida aeg, millal sa järele tuled. Kui raske see on. Palun öelge mulle. Aga ma ei hakanud flippima, sest võibolla tõesti on inimesel haruldane haigus, kus saab korraga öelda välja ainult ühe sõna. Sundisin end rahulikuks ja palusin kirjutada postkasti. Mida ta ei teinud.

Lõpuks üks mees siiski tuli järele, kes oli semi-normaalne. Leppisime aja kokku, ta kirjutas mulle sel ajal kui korterisse läksin, et ta sõber ei saa tulla õigeks ajaks, et kas ma saaks oodata pool tundi. Ma ütlesin, et ega väga ikka ei saa küll, et teeme siis mõni teine päev. Ta ütles, et no olgu, ta tuleb siis üksi, et veab ära küll. Ma ütlesin talle, et kulla mees, sa ei vea seda diivanit küll üksinda kuidagi ära, see on väga raske. Ta ütles, et veab ikka. Ma ütlesin, et no ei vea ikka küll, sest see on füüsiliselt võimatu, et teeme mõni teine päev ja hakkasin juba ära minema, kui ta saatis screeni Waze’ist, et ta juba sõidab. No olgu, vähemalt sai diivanist lahti.

Siis ühel hommikul läksin nagu koormaeesel tööle, vedasin seda suurt soolalampi ja veetkeetjaid ja kardinaid ja värke, sest pidid inimesed mulle töö juurde tulema neile järele.

Ütlen ma siis selge sõnaga, et palun tulge sellele ja sellele aadressile parklapoolse ukse juurde, uksel on kirjas see ja see.
On inimene kohal – kirjutab mulle Facebooki, et ma ukse ees. Ma ei hakanud telefoni võtma, sest ta on ju ilmselgelt siinsamas ukse ees. Ja keda seal ukse ees ei ole? Ootasin külmas viis minutit, läksin tagasi üles ja kirjutasin, et ei olnud mitte kedagi ukse ees. Tema vastus: oih, ma vist vale ukse juures. Väga tore. Ma juba flippisin oma peas – kui raske on krt tulla õige ukse ette, kui ma sulle nii põhjalikult selgitan?! Siis lõpuks jõudis… lõpurase naine väikese lapsega paterdas ust otsides ümber maja… siis mul hakkas jube kahju, et ma oma peas teda sõimasin.

See, kes soolalambi võtma pidi, üldse ei tulnud kohalegi. Järgmisel päeval kõmpis kohale… ma muidugi ei õppinud oma vigadest ja jooksin jälle telefoni kaasa võtmata alla. Muidugi ei olnud ukse ees kedagi, läks jälle mingi täiesti suvalise ukse juurde.

Igatahes jah, pole lihtne olla närvihaige.