MER

“Troonil oskab iga teine istuda, aga mängida kojanarri, selleks on aru vaja" - Anton Hansen Tammsaare

Arvamus on nagu p*rse

Internetiajastu fenomen on see, et kõik on suured arvamusliidrid ja kujutavad endale ette, et kui nemad midagi kindlasti ei teeks, siis ei tohiks keegi teine ka seda teha.

Hiljuti tuli turule selline teenus nagu Gratitude Services. Eks ta, nagu paljudelegi, jäi minulegi silma reklaamipärlite grupis oma reklaampildiga, mida paljud tobedaks pidasid. Ma millegipärast arvasin alguses, et see on mingi IKEA reklaam, millegipärast meenutas.

Paar päeva enne hingedepäeva sattus aga see mul jälle ette ja uurisin, millega tegu on. Põhimõtteliselt saad saata enda lähedase hauale küünla. 3.99 oli piisavalt väike hind, et seda proovida.

Kuna ma teadsin, et hingedepäeval mul pole plaanis linna tulla ja mul on sugulased maetud nii siselinna kalmistul kui ka Pärnamäel, siis oli hea mugav lahendus. Pärast hingedepäeva saingi kätte pildid.

No vaadake – lausa kukkunud lillepoti ilusti püsti pannud. Tõsi, ma küll käisin hingedepäeval ikkagi kesklinnas kalmistul ära vanaisa-vanaema haual, sest ma pidin niikuinii linna sõitma. Ma läksin juba pimedas ja imeilus oli näha seda küünalde merd pimedas.

See selleks. Mis mind veits närvi ajab on see, kuidas sellest teenusest kirjutati. Kuidas mõne peene proua arvates on see lausa hoolimatuse tipp saata kulleriga küünal hauale. Nagu halloo, Maie, kui mul oleks oma lähedastest täiesti savi, siis vabandust väljenduse eest, aga nahhui ma üldse peaks küünla saatma. See on umbes sama hea kui öelda, et kui sulle mees saadab lilled kulleriga, siis sa üldse teda ei huvita, sest ta ei viitsinud neid ise tuua. Selline tunne on nagu see teenus oleks üleriigiliselt kohustuslikuks muudetud, et kõik aina nurisevad.

Ma ei hakka isegi kaitsema ennast nagu paljud kommentaarides, et oi mina tellisin sellepärast, et ma olen nii kaugel. Ma ütlen ausalt, ma ei viitsinud minna sel päeval. Mul oli palju tööd teha. See ei tähenda, et ma ei hooliks oma vanaisast ja vanaemast ja et ma muul ajal nende haual ei käiks. Lihtsalt sellel päeval ei olnud see kõige mugavam ja ma tahtsin, et hingedepäeval põleks neil haual küünal. Ma armastan neid kuuni ja tagasi, aga igaüks mälestab enda lahkunud lähedasi nii nagu heaks arvab ja see pole kellegi teise asi kobiseda.

Siis oli veel seltskond, kes ohkisid, et nii loll on üleüldse hingedepäeval viia küünlaid surnuaeda, et õige on ikka panna aknalauale ja nemad ei käi kunagi surnuaias. Tead, see pole sinu asi, mida mina hingedepäeval teen. Panen endale kasvõi küünla lagipähe ja teen sellega kukerpalle, see on minu enda asi.

Ma arvan, et see, et see teenus nii populaarne oli, näitab seda, et seda on vaja. Mis põhjusel kellelegi seda vaja on, on nende enda asi. Kui inimesed näevad vaevaks saata küünla, järelikult neid huvitab piisavalt, et seda teha. Ja pole kellegi asi öelda, et sa ei hooli piisavalt.

Laigi ja jaga:
fb-share-icon
« »