Allahindlused: võit või kaotus?

Pärast Musta Reedet olid kõik, et oo skoorisin selle odavalt ja tolle odavalt ja sellise suure sooduka sain ja säästsin nii palju. Ja et miks Eestis on nii väiksed allahindlused, kui mujal antakse asju ära praktiliselt tasuta. Minu ainus mõte on suuri soodukaid vaadates see, et KUI SUUR on juurdehindlus, et sul on võimalik teha -50%, -70% soodukaid. Palju ma tavaajal siis peale maksan?

Ma ei pea siin silmas mingeid suuri kaubamajasid, vaid pigem väiksemaid tootjaid. Näiteks mina ei saaks eluilmas oma küünaldele -50% soodukat teha, sest siis ma maksaksin teie tellimustele lihtsalt peale.

Teisalt ettevõtted, kes teevad kogu aeg allahindlusi, panevad mind näiteks mõtlema, et miks ma üldse peaks seda täishinnaga ostma. Näiteks üks rulootootja, keda ma Facebookis jälgin, pühalikult vannub, et no nüüd on viimane allahindlus üle pika-pika aja ja viimane/ainus võimalus osta nii soodsa hinnaga! Ma muidugi ei vaata ta lehte iga päev, et teaksin täpset statistikat, kui tihti tal allahindlused on, aga need on reaalselt kogu aeg. Ma olen juba mitu korda ostukorvi rulood tõstnud, aga siis pole viitsinud mõõta või midagi… ja no ma ei näegi mingit põhjust neid täishinnaga osta, sest kohevarsti tuleb nagunii järgmine soodukas. Nagu troll – üks läks ära, varsti tuleb nagunii järgmine.

Teine näide on ehituspoed, kus suurema osa ajast on -30% soodukas. Ülejäänud päevadel puhub kaupluses tuul, sest miks peaks keegi üldse täishinnaga ostma. Nendega on muidugi paras petukas, aga ikkagi.

Mulle väga meeldis ühe nahast toodete müüja slogan, et ta ei tee allahindlusi, sest tal pole lihtsalt nii palju hinda peale kruvitud, et sealt maha võtta. Mind inimesena kutsub pigem neid tooteid ostma, millel ongi juba õiglane hind.

Laigi ja jaga: