Isolatsioon, 8. päev

On vist kaheksas päev? Või seitsmes? Ma enam nii teraselt uudiseid ei jälgi, väsitav on lihtsalt pisut. Meie eludes igatahes suurt midagi muutunud ei ole. Kui paljud räägivad imelisest vabast ajast, et raamatuid lugeda ja sarju vaadata, siis… me peame siiski 9-17 vahemikus ikkagi kodukontoris tööd tegema. Säästab vaid aja pealt, mis kuluks tööle ja tagasi sõitmisele.

Ma ise olen elus harjunud palju kodus töötama ja olema, nii et minu jaoks pole kodus olemine midagi uut. Küll aga olen väga teravalt hakanud tundma seda, et kui sa midagi teha ei saa, siis sa just seda teha tahad. Et kui sa ei saa minna kinno, hakkavad silme ees kohe jooksma need filmid, mida jubedalt oleks tahtnud näha.
Kui ei saa toidupoodi minna, siis tekivad kohe isud nende asjade järele, mida kodus ei ole.
Mul täna meenus, et kunagi matkal oli sama asi. Et vesi sai otsa ja kohe tekkis räige janu. No nii hull janu lihtsalt, kuigi füüsiliselt ei tohiks see nii hull olla. Lihtsalt sa teadsid, et ei saa vett ja ei saa seda niipea ja siis niiiii hullult tahtsid.

Aga ega hullu ole. Eile käisime Keila-Joal jalutamas. Ma kuulsin, et karulauk peaks juba kasvama, aga ei leidnud küll. Kui kellelgi mingi salakoht kuskil Tallinna läheduses on, võib kirjutada, luban, et võtan ainult pesto jagu.

Dokumenteerisin niisama pulli pärast tänase päeva üles ka, et mida me tegime.

Mõte pilte teha tuli alles lõunal, nii et siin on pasta spinati ja feta juustuga, mida me lõunaks sõime. Ma üritan lihaga natuke kokkuhoidlikum olla ja rohkem taimetoite vahele teha, sest kui liha saab otsa, siis võib tekkida selline “toit on otsas” tunne ja surve poodi minna. Meil vähemalt.

Minu kodukontor on kaaperdatud abikaasa poolt, aga õnneks jagub meil mõlemal tööd praegu, erinevalt paljudest mu lähedastest, sõpradest või tuttavatest, kes on töö kaotanud. Selge see, et lähedasi aidatakse nagunii, aga kuidas teie aitate inimesi? Ehk on kellelgi mõni tore idee, mida teiste heaks teha, kes on kehvemas olukorras?
Mure pea kohal vasardab ikka – mis saab reklaamivaldkonnast, kui ettevõtted lähevad pankrotti, ja millest minu sissetulek sõltub?

Kassi elus ei ole midagi muutunud. Tema naudib aga ilusamaid kevadilmu ja päikest. Eriti meeldib talle see, et me oleme terrassile pannud lindudele toitu ja neid on tore vaadata. Meil on mingid mustad linnud tekkinud siia, kes reaalselt JOOKSEVAD ringi. Päriselt, nad ei lenda, vaid jooksevad mööda maad ja ajavad üksteist taga.

Suur õnn on muidugi see, et kohvi saab juua minna terrassile. Uskuge mind, ma tean, ma olen pool elu elanud korteris. Ma reaalselt käin mitu korda päevas mööda aeda jalutamas, vaatamas oma kevadlilli ja tärkavaid tulpe ja…

Rohkem soosides tubaseid tegevusi, on isolatsioon mind pannud ka tegema igast värke, mida ma olen ammu edasi lükanud. Näiteks taimede kasvatamine. Ma võin kihla vedada, et neist taimedest ei tule midagi, aga kes teab.

Samuti pole mul vabandusi, kui mu abikaasa soovitab mul aknad ära pesta, sest hommikuvalguses tunduvad need jube räpased.

Isolatsioon paneb ka nutikamalt kodus olevale toidule mõtlema. Kui me muidu tellime toidu koju kord nädalas ja praktiliselt iga päev käime ka nipet-näpet ostmas, mille järele isu on, siis nüüd… kui tuleb Nizza salati isu ja Türgi ube pole, siis pole. Tuleb salat ilma nendeta.

On arusaadav, et paljudel inimestel on praegu raske aeg ja võibolla tundub, et mul on siin trillalaa-trullalaa, siis tegelikult on mul ka murepilved pea kohal. Näiteks jäi tööst ilma just minu ema ja jumal teab, mis meid kõiki ees ootab. Aga püsides kodus aitame me olukorral kiiremini laheneda ja saame seda kiiremini kõik tööle tagasi minna.

Laigi ja jaga: