Ma ei tea, kas ma olen mingis imelikus infokeskkonnas, aga minu ümber liigub kogu aeg jutt, et julge küsida abi, ära jää üksi, jaga muresid, sa ei pea üksi hakkama saama. Ma arvan, et abi palumiseks ei pea olema kõige suurem hädaline. Igaüks vajab mingil hetkel oma elus abi. Ka rahalist abi on vahel inimestel vaja. Nii hea oleks, kui maailm oleks selline, et me julgeks öelda, et teate, mul on veits sitasti, kas keegi saaks palun aidata.
Nüüd Erely teemaga sattusin ma hoopis infokeskkonda, kus inimesed arvavad, et mida sa palud abi, peaksid ise hakkama saama. Ma olen reaalselt šokis, et tõsimeeli aastal 2022 on väga suur hulk inimesi, kes arvavad, et ema, kelle väike imik just suri, peaks ise hakkama saama. Või noh, äärmisel juhul paluma abi sugulastelt. Kindlasti ei tohiks ta “kerjata” avalikult ja teisi tülitada. Ja miks tal sääste ei ole? Miks tal tööle ei lähe? Kas tegi lapsed raha pärast?
Ma ei ütle, et ma olen mingi sajandi heategija. Ma ei jõua ka iga kärnast kassi ära aidata, kes kärnaravi vajab. Mis ma teen, kui mu teele satub abipalve, mida ma ei soovi/saa/taha täita? Ma ei tea, scrollin edasi näiteks. Rohkem kui julgeksin avalikult tunnistada scrollin edasi mõttega, et nojah sitt lugu, aga… lähen nüüd oma päevaga edasi. Aga ma ei hakka jaurama, et ise see kass sai kärnad, vaadaku nüüd ise, kuidas saab. Küsigu oma sugulastelt. Ja miks ta üldse oma kärnadega mu feedil on, ma saan sellest ärevushäired, sest ma tahan, et minu maailmas oleks ainult ilusad kassid.
Siis veel suures beebigrupis, kus ta jagas, et ta laps suri, said pooled naised ärevushäired ja ütlesid, et ta üks kord juba ütles, et ta laps suri, nad ei taha sellist asja siin grupis näha. Jesus. Fucking. Christ. Mulle ei mahu pähe, ma ei saa aru. Sinu sitased emotsioonid on praegu see, mis on oluline? Mis sind veel häirib? Äkki sind häirivad oma soojas mugavas kodus istudes need nõmedad ukrainlased, kes seal surevad? No las surevad omaette, pole vaja seda näidata ja minu ilusat elu häirida, eks? Mis inimene sa oled, ma ei saa aru.
Aga tagasi raha palumise juurde. See pahakspanu, et elab toetuste ja vanemahüvitise najal. Vabandust, me räägime 5-kuuse lapse emast. Ma elan ka vanemahüvitise eest. Mille kuradi eest ma veel peaks elama, oma krüptomiljonite eest või?
Miks pole sääste? Ma ei tea, mis dimensioonis te elate, aga tõsiasi on, et suuremal osal eestlastest ei ole sääste üle ühe-kahe kuu elamiseks. Fancy-pancy kolmas sammas ja meelerahufond ja rahapuhver on enamikele inimestele võõrsõnad. Ma ise hakkasin alles 30-aastaselt mõtlema selle peale, et ma peaksin raha kõrvale panema, investeerima. Tegelikult väga tõsiselt hakkasin sellega tegelema just siis, kui jäin Oskarit ootama. Mingi klikk käis peas, et mul peab olema tugev tagala. Ja veel tõsisemalt pärast Oskari sündi, kui käis peas klikk, et tahan, et ta elu oleks parem kui minu oma. Aga ma olen ka 32-aastane. 24-aastaselt mul polnud mitte mingeid sääste. Või noh, muidugi midagi siin-seal tekkis, aga kindlasti mitte sellised säästud, et saaksin pikema aja ära elatud sissetulekuteta. Kui oleksin nii noorelt lapsed saanud, kas oleks olnud? Pigem vist mitte.
Tore kui sul on säästud, sa oled mõistlik inimene. Aga tule oma kõrge hobuse seljast alla ja saa aru, et kõigil ei ole sääste. Suurem osa inimesi elavadki kuu algusest kuu alguseni, ehk mõnisada eurot hoiusel on, juhuks kui pesumasin katki läheb. Põhjuseid on erinevaid – ei saa, ei oska, ei mõtle selle peale, mida iganes. Ja kui pauk ära käib, on veits hilja öelda, et nojaa aga sa oleksid pidanud sellele enne mõtlema.
See on nagu see, kui kellelgi maja maha põleb. Siis mingi seltskond lendab peale, et oma süü, oleks pidanud kindlustuse tegema. Ahah, eks see vaene perekond lageda taeva all, kes kodust ilma jäi, istub oma ajamasinasse ja teeb kindlustuse.
Muidugi nad oleks pidanud kindlustuse tegema, aga nüüd on nagu veits hilja seda öelda, mis? Kui sa ei taha aidata, keri edasi. Kui aitad, siis aitäh.
Ma jälgin juba pikalt ühte Uus-Meremaa naist, kelle laps suri ka hällisurma. Esimene aasta ta oli täielik inimvare, tööle tagasi minekust ta ei suutnud mõeldagi. Õnneks tal oli mees toeks, kes pidi töötama. Ja kui hiljem läks, siis lihtsalt nuttis oma kabinetis terve aeg ja ootas, et saaks lapse hauale sõita pärast tööd. Sellepärast on mulle mõistusevastane, kuidas keegi saab üldse arvata, et no mis ta kerjab, ta peab nüüd tööle ikka ise minema. Mis kuradi tööle? Haige oled peast või? Oma lapse matustelt Selveri kassasse klientidele naeratama või, kui vaevu ise elus püsid? Inimesel peaks olema võimalus taastuda. Ja kui tal seda pole, ta võib abi paluda. Ja peakski abi paluma. Millal veel abi paluda, kui mitte sellises olukorras?
Praegu on olukord selline, et Erely on saanud nii palju annetusi, et maksis ära aasta lõpuni ette üüri, tal on söögiraha ja raha korraldada lapsele matused. Ta sai riided, milles laps matta. Ta ütles, et loodab selle rahaga aasta lõpuni kodus olla, et lastele toeks olla. Ta lubas ka lastele täna mänguasja osta. Need lapsed väärivad praegu kõiki maailma mänguasju, aga kujutan ette, et on mõni tropp, kes praegu mõtleb, et ahah – käib annetuste eest poodlemas. Aasta alguses plaanib ta minna tööle.
Minu maailmapilti see ei mahu. Aasta lõpuni on kaks kuud. Seda on nii-nii vähe. Ma nii tahaks, et Erely saaks olla kodus poole rohkem kui kaks kuud.
Kui sa saad kinkida Erelyle aega, palun tee oma annetus:
EE712200221016784526
ERELY JOHANSON
Mis järelduse sellest kõigest teha võib? Kogu raha, loo turvavõrk. Kui sul pole sugulasi, kes sind aitaks, ürita luua sõprussuhted, millele saad hädaolukorras toetuda ja keda ise toetad. Ja seda kõike kohe praegu. Sa pead kindlustama oma tagala nii, et saaksid rahaliselt vähemalt pool aastat sissetulekuta hakkama. Parem üks aasta. Eriti kui sul on lapsed. Ma tean, et see on raske, aga kui sa pole sellega alustanud, siis alusta kohe ja nüüd. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda ja kui juhtub ja vajad abi, on väga palju halbu inimesi, kes maaslamajale veel enda poolt hoobi annavad. Parem on ise hakkama saada. Häid inimesi on maailmas vähe, halbu inimesi on palju rohkem.
Sandra
08/10/2022 — 16:20
Ma olen mõtetega samas kus Merje. Olin samamoodi shokis neist kommentaaridest. Toetan mõtet et nii kaua kui vaja, tuleb taastuda tal kodus, ise asi kui just ei vaja edasiminekuks välja minemist … aitan ka, sest see on vähim mida ma teha saan.
M
08/10/2022 — 18:57
Jah mul samad mõtted, ühes beebichatis kommenteeriti ka seda palvet, mul vajus karp lahti lihtsalt.. kes oled sina, et kommenteerida kuidas ja mis viisil inimene abi vajab.
Seda enam, et kommenteerijal pea sama vana laps.. kas mingit empaatia võimet inimesel pole :/
Mina just arvan, et beebigrupp on see koht, kus nendest asjadest rääkida ja kus on inimesi, kes aitaks.
Loodan, et ema nendest kommentaaridest välja ei tee, tal niigi raske. Erely, tea, et enamik hoolivad ning neile ei tule mõttessegi arutleda, kuidas ja kui palju keegi sellises olukorras end väljendama peaks. Omaltpoolt saatsin ka väikese abi teele. Minu kaastunne!
L
09/10/2022 — 08:18
Kui ma selle beebigrupi osani jõudsin..ausalt öeldes oleks vihast ja vastikusest maha sülitanud, kui ei istuks kohvikus. Taevas hoia! Häbi peaks olema!
Vaike
09/10/2022 — 09:29
Ma arvan, et häid inimesi on tegelikult rohkem kui neid mittehäid (ma ei taha igaks juhuks öelda halbu, sest kurat teab kellel mis parasjagu endal toimumas). Viimased kipuvad lihtsalt olema kõvahäälsed ja jääb mulje, et nad domineerivad.
Elgita
23/10/2022 — 09:47
Ükski terve mõistusega inimene ei süüdista leinavat ema raha kerjamises, ise mitte hakkama saamises, lapse taga nutmise asemel toetuste taga nutmises! Neil kommenteerijatel peab ajus ikka mingi rike olema…