Teate, vahel on lihtsalt elus niimoodi, et asjad juhtuvad ise ja ei jää muud üle, kui lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see viib. See aasta on olnud täpselt seesugune. Tavaliselt on ikka niimoodi, et ise mõtled plaane ja kust-mida tegema peaks või kuhu jõuda võiks, aga see aasta teeb maja ise plaane ja meie, noh, laseme tal meid vooluga kaasa viia ja üritame mitte üle paadiääre kukkuda.
Algas kõik sellest, kui ma ühel kaunil talvepäeval sammusin mööda krigisevat ja kohati vajuvat suvila põrandat ja mõtlesin, et talv on üks hea aeg, siis on tore töid ette võtta. Saavad suveks valmis. Kuna meil oli keset elutuba hiiiiiiiiiiiglaslik tellistest kamin-ahi-pliit, mis nagunii eriti soojust ei andnud ja võttis no julgelt väikese toa jagu ruumi ära, siis esimene asi oli see ära lammutada. Leidsin sellise lehe nagu hange.ee ja panin aga kuulutuse üles. Täiega hea koht on muide – ettevõtted ise pakuvad sulle, mis hinnaga töö ära teeksid ja nende peale klikkides näeb arvustusi nende eelnevate tööde eest ka, et kas on ikka asjalikud olnud.
Leidsime kohe töömehe, kes igati tore ja usin tundus. Lammutas tolle ahju ära paari päevaga ja mõtlesime, et kui juba, siis juba. Vahetaks selle vajuva-kriuksuva põranda ka ära. Mis seal ikka teha on – alt paar tala, uus soojustus ja OSB peale.
Aga elu nii ei arvanud. See, mis sealt põranda alt välja tuli, oli alguses ikka pääääris ehmatav. Arvasime, et ilmselt vamm, sest kõik talad pudisesid käe all puruks ja mingisugune seen vohas korralikult. Saatsime siis kohe proovid laborisse, et sotti saada, millega tegu ja mida edasi teha. Kes ei tea vammi kohta, siis kui sul on vamm, siis võid põhimõtteliselt kohe oma maja põlema panna. ÕNNEKS oli meil hoopis majamädanik ja mingi puitusööv putukas, mis tähendas, et pidi lihtsalt kõik kahjustatud osad ära võtma ja asendama.
Kuna me ei teadnud, kui kaugele kahjustus ulatub, siis igaks juhuks võtsime maha ka seinad. Kus ei olnud kahjustusi, aga oh well. Nii et lõpuks me seisime lihtsalt keset tühja tuba ja olukord tundus üüüüüsna lootusetu. Kui ma vaatan seda pilti, siis tuleb kerge võdin peale küll. Polnudki muud parata kui prügikotid kätte võtta ja kogu seda sodi välja vinnama hakata. Ikka talvel ja külmas, sest jube hea idee oli talvel remonti tegema hakata, siis ju suveks valmis… 😀 Kogu hoov oli reaalselt prügi täis, see oli vastik ja külm ja paha ja must. Aga mis parata, eks.
Samas vaadates asja positiivset külge – nüüd sai lõpuks selle vana koleda põranda, kust külma tuult puhus, uueks ja soojaks.
Kui kõik tühjaks veetud, siis igaks juhuks tuli palgata firma, kes põranda korda tegid.
Agaaaaaa ma vist kirjutan nüüd järgmine kord edasi, muidu venib jube pikaks kroonikaks ära.
Liivi
16/05/2019 — 11:36
Kust sinul algas kroonika, läks minul alles põnevaks… Mis seal ikka, jään järge ootama. 😀
merjeblogi
16/05/2019 — 11:46
siis tule homme tagasi… 😀
Geidi
16/05/2019 — 13:00
Mulle õudselt meeldivad suvila postitused! Nii huvitav on lugeda, kuidas enne oli ja mis nüüd on, kust said, miks just sellised jne. Nii et kirjuta aga edasi. 😉
merjeblogi
16/05/2019 — 13:27
Seda on tore kuulda. 🙂 Mulle ka meeldib lugeda sellistest asjadest, aga seda ainult sellepärast, et mul ka remont 😀
Kristin
16/05/2019 — 20:40
Miks sa nii lühikesi postitusi teed?
merjeblogi
17/05/2019 — 06:47
Sest mulle endale meeldib lühemaid postitusi lugeda. 🙂
Minna
17/05/2019 — 08:15
Võid julgelt 3x sama palju ühes postituses kirjutada! Et hakkad nagu just lugema ja siis saab otsa.. 🙂
merjeblogi
17/05/2019 — 08:22
Eks ma ürita… 🙂