Mäletate, ma rääkisin mingiaeg, et sain töölt koolituse “Kiirtee eduni” Kai Ojaga. Not sponsored, aga see on mingi reaalne nõidus. Ma pole isegi sinna ausalt öeldes piisavalt aega ja energiatki panustanud, mida oleks pidanud tegema, aga mul just littis, kuidas ma olen reaalselt oma eesmärkide suunas liikumas rohkem kui varem.
Ühesõnaga – seal oli vaja panna paika oma 5 aasta visioon elust ja 1 aasta eesmärk. Eesmärk peab olema nii kättesaamatu, et lausa piinlik hakkab ja sa ei tea, kuidas seda võiks üldse saavutada. Minu eesmärk on näiteks osta endale korter väljaüürimiseks. Aastaga. No hakkab veits piinlik ju ja tundub täiega kättesaamatu.
Aga… mul iga päevaga kohe päriselt selgineb peas plaan, kuidas ma saaksin endale osta korteri. Ja ma mõtlen iga päevaga üha enam, et krt see on kõik minu enda kätes ju ja see on täiesti reaalne.
Samm nr 1 – ettevõtluse arendamine
Nagu te teate, ma teen neid küünlaid. Ütlen ausalt, et ega ma sellele oluliselt aega ja vaeva panustanud ei ole. Ei viitsi ma instat teha, ei viitsi FB-sse postitada… ei viitsi kogu aeg küünlaid teha, olen teinud ainult a’la jõuludeks ja sõbrapäevaks. Samas võiks see ju kogu aeg taustal tiksuda, lihtsalt peaks olema mingi süsteem ja plaan, sest küünlad on täiega ägedad ja tegelt mulle meeldib neid väga teha.
Ma ise tunnen, et selle üks miinuseid on nõrk visuaal. Kui sa müüd küünlaid nii kallilt (ja ma müün, sest ma ei taha kvaliteedilt-suuruselt jne järeleandmisi teha), siis sa pead ostjaid veenma, miks nad peaksid sinu toodet ostma. Minu peas on need küünlad väga vinged, aga ma pole suutnud oma kujutluspilti edasi anda, sest ma ei oska luua sellele väärilist visuaali – edasi anda seda pointi või tunnet.
Nädalavahetusel sai selle puuduse kõrvaldamisega algust tehtud ja fotograaf loodetavasti suutis tabada selle “miski”, mis minu peas nendel küünaldel on.
Ma tahaksin rohkem kaasata Carmenit ka. Noor inimene tahab juba ise taskuraha teenida ja no milleks minna kuskile tööle, kui saad oma asja ise ajada. Ehk on tulemas ägedaid laatasid, kus küünlaid müüa.
Ühesõnaga… tegutseme. Vaja on panna paika punkt punkti haaval tegevusplaan.
Samm nr 2 – saada raha raha järele
Teate, ma kunagi käisin ühel investeerimiskursusel. Pärast seda ma olin täiega äksi täis, et oh see tundub nii äge ja nii lihtne! Rääkisin seda siis ühele tuttavale ja ta hakkas kohe rääkima, et oi tema mees investeerib ja see pole lihtsalt niisama, et muudkui investeerid, et see on väga keeruline asi, peab päevad läbi lugema mingeid majandusaruandeid ja prognoose. Sellest piisas, et mu ind vaibuks. Mõtlesin, et nojah, võibolla tõesti on see minu jaoks liiga keeruline.
Me kipume liiga palju kuulama teisi inimesi. Seepärast tasuks end ümbritseda inimestega, kes su ideid julgustavad. Ma osalesin hiljuti Starfish Academy koolitusel “Kapitali kiirendi” ja pärast seda otsustasin kohe, et tavai, hakkan tegutsema. Ma olen päris palju lugenud aktsiatesse investeerimise kohta, aga pole sammu teinud. Ma olen loomult ka rohkem selline teoreetik ja mitte väga praktik. Aktsiatesse investeerimine tundub praegu minu jaoks loogiline samm, sest mul ei ole väga palju kapitali, seega ma pean ka alustama väikselt. Mis siin ikka kummi venitada – praegu on teadagi ju turul “soodusmüük”, seega suurem lootus, et rahapuu kasvab. Mul pole aimugi, mida ma teen, aga eks tegemise käigus õpibki.
Disclaimer – ärge jumala eest investeerige raha, mida te kardate kaotada. Ma olen juba eos võtnud suhtumise, et kui ma kõik või suure osa kaotan, võtan seda koolirahana.
Minu eesmärk on proovida oma väikse peakesega välja mõelda, kus rahapuu kiiremini kasvada võiks, et korteriosturahale lähemale jõuda. Nii ma ostsin portsu Finnairi, mis praegu on üsna kehvake, aga mu loogiline mõtlemine ütleb mulle, et vast varsti hakkame jälle mööda ilma ringi lendama ja küll siis sööb end jälle paksuks.
Baltikat ostsin ka väheke. Jaa-jaa, ma tean, kes ostab Baltikat. Aga teate, ma usun Baltikasse. Mitte nii palju, et kogu raha mängu panna, aga veits ikka. 😀 Näpuotsaga Coopi ostsin ka, see on täna täitsa hulluks läinud.
Kõige hullem selle aktsiamajanduse juures on see, et tahaks kogu aeg jälgida, et mis toimub, see ju ajas pidevalt muutub. Aga ehk see vaimustus vaibub ja siis ei viitsi enam üldse vaadata, kuidas mu pankadel ja lennukitel läheb ka.
Samm 3 – võta kogu see papp välja ja osta korter
Nii lihtne see ongi. Ma selguse mõttes mainin, et see pole mingi sajatuhandeeurone uusarenduskorter, vaid vääääga tagasihoidlik värk.
Dividendipiraat
09/02/2021 — 10:17
Teretulemast pisiinvestorite hulka! 🙂
Ma alustasin 2015, kui hakkasin igakuisest sissetulekust körvale panema, nö meelerahu fondi, siis 2017 löpus löpuks julgesin börsile minna, ja 2019.a vötsin 70% börsilt välja, et kodu osta. Aga kohe hakkasin igakuiselt uuesti säästma ja börsile saatma, praeguseks pole veel sama seis taastunud, aga – tasa söuad, kaugele jöuad 🙂
Tegelikult, eksperdid ütlevad, et börsil ei tohiks hoida raha, mida lähema paari aasta jooksul vaja on. Ainult nii 5-10 a perspektiiviga. Minul vedas, sain selle 2 aastaga ikka kasumit ka, ja mis ei olnud kasumis, seda ei müünud vaid hoidsin edasi. Pigem olingi suhtumisega, et “kodu ostan siis, kui saan piisavalt sissemakseks, kui see tähendab ka 5-10a, siis olgu nii”. Ja ma muidugi hajutasin ka, pisikeste summade kaupa hoidsin meelerahu fondi näiteks tähtajalisel hoiusel, iga kuu vabanes sealt x eurot, mille puhul siis hindasin, kas panen järgmisele tähtajalisele hoiusele, vöi on seda vaja jne.
Jaksu! Ettevötlus, investeerimine ja säästmine on nii tore! Ja kuidas ma soovin, et oleksin ka sellises vanuses vöi veel nooremalt aru saanud, et EI, tegelikult ei pea köik inimesed 9-18ni tööandja heaks orjama.
merjeblogi
09/02/2021 — 10:27
Aitäh, et jagasid oma lugu! Ei muidugi, ega see korter pole kits, kes eest ära jookseb – võibolla lõpuks ei tahagi üldse korterit osta ja hakkab hoopis aktsiaralli meeldima.