Ma sõitsin täna poega lastehoidu viima. Muidugi 15 minutit tagasi ärganuna ja jumala rääbakas. Ma näen, kuidas teised tulevad lapsi viima, seal majas on mitmeid lapsehoide ja ma ausalt kogu aeg mõtlen, et peaksin varem ärkama ja käima duši all ja end korda tegema, aga minu jaoks on füüsiliselt võimatu olla valmis enne kella kahtteist. Vahel juhtub, et keegi tahab ootamatult tööasjus teha videokõne, ma kargan toolilt püsti ja hakkan sahmima, et mis tal mõttes on, ma pole veel pesemaski käinud! Mees kõrvalt, kuule lõunaaeg on tegelikult. Jah, aga ma pole kohvigi veel lõpuni joonud! Jah, see on sul ammu jahtunud ilmselt. Teiseks I sleep when the baby sleeps. Ma olen äsja nagu Vietnami sõjast tulnud magamatusest, pagana pihta ei, ma ei hakka ärkama vabatahtlikult varem kui mu laps, kui mul on võimalik magada kaheksani.
Igatahes kirusin ma end, et unustasin päikeseprillid koju ja mu poeg ei luba mul päikesesirmi (nimetatakse seda üldse nii?) lahti teha, hakkab kohe nõudma: “Emme, kinni! Kinni!” Ei tea, mis teema tal sellega on. Ja kuulasin raadiot.
Teate, kuidas paljude asjadega on nii, et oleme need endale kuskile mälusoppide tahariiulitele kinnistesse kastidesse ära peitnud ja enam neile ei mõtle. Aga kui keegi midagi mainib või miskit näed, kukuvad need kastid otse pähe ja mäletad kõike kui eilset päeva. Mul oli viimati vabaõhumuseumis nii. Käisime taasiseseisvumispäeval lõpuks kolhoosimajas, kuhu oleme ammu tahtnud minna, aga kuidagi pole jõudnud. Mul oli saunas kõige suurem äratundmine – kõik need vanad šampoonidki lapsepõlvest, mis on detailselt meeles, aga pole nii ammu näinud ega neile mõelnud.
Raadios räägiti siis infotelefoninumbrist 1182, mis kunagi oli. Mul polnud meeleski, et selline asi kunagi eksisteeris. Oi, ma helistasin sinna kogu aeg. Ja ma mõtlen KOGU AEG. Kujutate ette väikest mind tähtsa näoga helistamast, et küsida – mis kell läheb välja järgmine number 17 buss? Kui kaugel on Maa päikesest? Kes leiutas nätsukummi? Mis mu perearsti telefoninumber on?
Ma mäletan eriti hästi üht korda, kui ma sinna helistasin. Arvan, et see oli arusaadavatel põhjustel viimane.
Kuulsin mina telesaatest üht lugu. Ma tegelikult ei mäleta, mis lugu see oli, aga eks see midagi sinnakanti võis olla.
See vestlus läks umbes nii.
“Jah, 1182 kuuleb, kuidas saan aidata?”
“Tere! Kas te saaksite palun mulle öelda ühe laulu pealkirja?”
Vaikus… “Ee… noh, ma võin proovida.”
Mina köhatan hääle puhtaks ja üritan püüdlikult inglise keeles laulda. Ma pakun, et ma ei osanud tol ajal eriti inglise keelt, nii et ilmselt ei meenutanud see ka kurdile silbimääralgi inglise keelt. “Baby, can’t you see I’m calling? A guy like you should wear a warning. It’s dangerous, I’m falling.”
Vaikus.
Mina: “Kas oskate öelda? Ma võin edasi ka laulda.”
“Eem… ma kahjuks tõesti ei tea.”
Tramaivõi, ma olin lapsena ikka täielik idioot. No ikka tõsine lammas. Üks kord ma oleksin äärepealt ära lämbunud, kui katsetasin, mis saaks, kui ma paneks ujumismütsi üleni pähe. Aga see on ikka next level.
