Võtame 2020. aasta kokku

Lugesin Eveliisi aasta kokkuvõtet ja mõtlesin, et teen siis ka ära. On ju see aastalõpp kohe käes. Üldiselt ma ütleks, et 2020 polnud küll just elu parim aasta, et oleks juhtunud midagi suurt ja erilist, pigem oli selline mõnus kodune olemine.

Kuigi ma üritan ikka vähemalt aastas korra kuskil väljamaal reisil käia, siis sel aastal ei jõudnud kuskile ilmselgetel põhjustel. Ausalt öeldes eriti kahju pole ka, sest ka Eestis on palju lahedaid kohti. Eredaim oli neist Palace’i presidendisviidis puhkamine, mis oli ikka top-notch värk. Vanalinn oli mõnusalt unine, rahvast vähe, jõulukuusk imeilus ja pärast kaasaga kaminavalgel sushit süüa, saunatada ja vannis liguneda ja lihtsalt… puhata. Ma ei tea, mis häda on üldse mul alati olnud kuskile kaugele sõita, kui siin Tallinnas on tegelikult palju puhkevõimalusi.

Suvel käisime veel ka Saka mõisas, mis oli nii üle ootuste, et ma ütlen, et ma ei tahagi väga Eestist ära puhkama minna. Mulle ei meeldi nagunii lennata. Okei-okei, ma tegelt juba mõttes planeerin Brüsseli reisi. 😀

Uue asjana tõi uus aasta uue töö. Aasta esimeses pooles ma alustasin tööd ühes meediagentuuris, kust ma sain endale ellu nii lahked, ilusad ja head inimesed, et ma tunnen ka ise, et olen inimesena muutunud palju soojemaks.

Muidugi käib töö alla ka see, et ma lõin oma ettevõtte, mis on praegu alles beebi, aga järgmisel aastal on mul temaga suuremad plaanid. Või noh, tegelikult juba käib töö selle nimel ja ma lõpetan praegu ühte suurt toimetamistööd ja see saab olema vinge.

Töö mõttes on mul 2021. aastaks üks salasoov – ma tahan kirjutada raamatu. Ei, mitte enda oma, vaid kellegi teise oma. Ma arvan, et see juhtub ka, aga ma ootan, kuni see inimene mulle ise ettepaneku teeb. Võibolla juhtub isegi mitu sellist võimalust olema, sest ühe suhtes on läbirääkimised juba käimas.

Sel aastal tuli mul endalegi üllatuseks taimekasvatus päris kenasti välja. Ma ei tea, kas hakkab käppa saama või… sest varem mul reaalselt ei kasvanud isegi till. Sel aastal sai ikka kõvasti kraami – igasugust maitserohelist, rediseid, porgandeid, tšillisid, kurke, suvikõrvitsaid.
2021. aastal on üks eesmärkidest kasvuhoone püsti panna ja rohkem oma toitu kasvatada.

Eks kodus sai ka üht-teist tehtud. Kolisime magamistoa üles ja sai seal sellise hädapärase remondi tehtud. Õue sai valgusteid juurde. Kaev sai korda. Uus korsten ehitati. Saunamaja värvis mu vend ja tema sõber ja tegime sinna eesruumi, mis on osa mu külalistemaja projektist – ma ei jõua kevadet ära oodata, et saaks saunamajale terrassi ja vanast garaažiosast ehitada külalistetuba. Köögis tegime pooleliolevad asjad ära. Suitsuahi sai hoovi peale püsti pandud. Katuseredeli sai, katuseääred kinni pandud, ühe uue akna… Midagi kindlasti veel, mis praegu meelde ei tule. Ise mühatame oma töö peale heakskiitvalt: “Tundub, et siin täitsa elatakse!”

Sel aastal sain ma ka 30-aastaseks ja tegin 10-aastaste stiilika. Ma arvan, et ma kirjutan sellest mingiaeg hiljem pikemalt, sest see on minu arvates päris lahe idee sünna jaoks.

Sel aastal käisin ma esimest korda pulmas ja tüdrukutepeol ja see jäi ka hästi meelde ühe kõige toredama asjana sel aastal.

2020. hakkasime vanaema juures ka remonti tegema. Ta on lihtsalt meie jaoks nii palju teinud, et tahaks, et tal oleks ka kena kodu. Vend tegi kogu köögiremondi ise ja ma ostsin uue elutoamööbli. Õde ka aitas ja ema ja saime päris kena toa kokku. Ma mingeid suuri pilte ei hakka panema, aga enne oli max nõukaaeg, nüüd on mõnusalt hele ja helge.

Perega chillasime kõvasti, käisime näiteks koos Pärnus söömas, rannas ja lõbustuspargis. Sõpradega veetsime aega.

Krt ma vahepeal mõtlen ikka, et mul on nii hea elu. Idüll nagu pardifileel.