Lugu sellest, kuidas ma beebispaa asemel gängisõtta sattusin

Nii kui ma beebiootele jäin, kõik salapäraselt naersid, et vaata, et sa seal beebigruppides ette vaatad – need on haiged kohad. Kuna ma olin enda arvates imetoredas beebigrupis, kiitsin ma kõigile, et ei-ei, meil on ülitore beebigrupp, nii toredad naised! Tuleb välja, et ma ei tunne inimesi vist ÜLDSE.

Meil olid beebigrupis mõned kokkusaamised, milles ma ei osalenud. Polnud lihtsalt rasedana viitsimist ja pärast polnud väga aega. Muidugi teised kohtusid, kujunesid välja oma sõprusgrupis, mis on kõik hästi tore ja normaalne.

Nüüd kuulutati välja, et beebigrupiga minnakse koos spaasse! Ma mõtlesin, et nüüd ma küll lähen kohale, sest mulle meeldib väga spaas käia ja oleks tore lõpuks näha inimesi, kellega iga päev lobised, jagad rõõme ja muresid. Jube toredad naised ju.

Kuna spaasse minek oli kohe pärast mu sünnipäeva ja meil on kombeks mehega mu sünnipäeval alati spaas käia, mõtlesin, et kaks korda ei viitsi minna, eriti beebiga – see asjade pakkimine võtab lihtsalt nii palju energiat. Ma tükk aega mõtlesin, et äkki lähen ikka üksi, mul kindlasti pole aegagi mehega aega veeta, kui me seal beebigrupiga istume ja oleme. Lõpuks vahetult enne minekut ikkagi otsustasin, et lähme koos ja võtame Carmeni ka kaasa, et Carmen saaks Oskarit hoida ja me pisut kahekesi ka aega veeta. Küllap ma kuidagi ikka jõuan kõigiga aega veeta.

Pisut aega enne spaasse minekut hakkasid inimesed beebigrupist lahkuma. Suurem osa ei öelnud isegi midagi, lihtsalt läksid minema, grupp suri sisuliselt nädalaga täiesti välja. “Kummaline,” mõtlesin mina, aga ei teinud sellest suurt numbrit. Ma saan aru, et tekivad omad seltskonnad, aga spaasse olid nagu kõik kutsutud, nii et ma ei arvanud, et see seda minekut üldse mõjutab.

Jõudsime spaasse, ma hõiskan grupis, et me kohal ja mõtlen, et eks kõik seavad end sisse ja küllap me kokku saame. Vaatan Instagramist, et paljud hämngivad koos. Mõtlen, et nojah, eks me näeme töötoas, mis mõne tunni pärast toimub.

Läksin mina siis töötuppa. Nägin, kuidas meil mõned grupist sisse astuvad, mõnele ütlesin tsau, mõnele naeratasin, vastu sain mingid imelikud ebalevad tered. Mõtlesin, et no küllap nad ei tunne mind ära, sest ma pole ju kuskil käinud. Küllap pärast töötuba räägime.

Keset töötuba hakkas Oskar natuke jaurama ja läksime varem ära. Läksime siis mehe, beebi ja Carmeniga ujuma ja basseini tulevad kaks meie grupi naist. Ma hüüan: “Tere! Näe, väiksed sõbrakesed tulid ka seltsi.” Nad vaatavad mind nagu mingit sitajunni, pobisevad tere ja lähevad teise basseini nurka.

Ma ütlesin mehele ja Carmenile, et võibolla nad ei tundnud mind ära või ei kuulnud hästi, basseinis on väheke lärmakas. Nad ütlesid, et sorry to break it to you, aga need inimesed lihtsalt ignoreerivad sind. Nad kuulsid sind, nad tundsid su ära, nad lihtsalt ignoreerivad sind.

Siis ma sain aru, et ma ei ole sinna seltskonda lihtsalt oodatud.

Ma pean ütlema, et see oli üsnaaa ebameeldiv tunne. Nagu oleks mingi 13-aastane, kellega lahedad tüdrukud ei taha ühes grupis olla.

Kuna see grupp oli välja surnud nagunii, siis ma kirjutasin neile, et neiud, aitäh kena ootusaja ja kogu toetuse eest, ma nüüd lahkun siit grupist.

Mõne tunni pärast kirjutas mulle üks naine, kes ka siin spaas oli. Küsis, et miks ma lahkusin, et ta nägi mind küll töötoas, aga ta ei jõudnud minuga rääkima tulla. Ma siis ütlesin talle ausalt, et mul lihtsalt jäi selline tunne, et teil oma seltskond ja ma ei hakanud sinna pressima, et ma ei ole solvunud ega midagi, õnneks ma tulin mehe ja õega.

Siis ta selgitas mulle, mis toimub ja ma ütlen ausalt – ma ahujeitasin.

Ühesõnaga on neil kujunenud kaks gruppi. Ühed on eliitgrupp, kes teistega tegemist ei tee ja suheldakse ainult kindla seltskonnaga. Selle juht olevat üks õige nõme inimene. Noh, selle “juht” oligi siis see, kes basseinis minust nagu pahast haisust mööda läks.

Teine grupp on keilakad, kes viimati kokku said ja nemad on siis need “head” ja neil on jube tore grupp ja kui ma tahan, ta võib teistega rääkida, kas mind võetaks ka gruppi vastu.

Lubage meelde tuletada, et tegu on mingi 30+ emmedega, mitte mingi Tupac Shakuri ja Biggiega.

Siis hakkas selgeks saama, et kes on need eliidid ja kes keilakad. Hommikul kui läksime ujuma, astusid kolm eliidikat sisse, üks neist, tõele au andes, naeratas mulle, teised vaatasid läbi nagu tühjast kohast.

Okei, ma saaks aru, kui tegu oleks mingite fancyde guccimucci preilidega, aga nad on reaalselt mingid suvalised kärdlased.

No ega ma ei saa öelda, et nüüd halb puhkus oleks olnud, sest mul olid ikkagi mees ja õde kaasas ja meil oli väga tore, aga oleks ma tulnud üksi nagu alguses plaan oli, ma oleks lihtsalt üksinda istunud nagu mingi debiilik. Okei, jah, muidugi ma võiksin ju ise aktiivsem olla ja end kuskile seltskonda pressida, et jouu, mis teete, aga ma pole lihtsalt sellist tüüpi inimene, eriti kui mind vaadatakse altkulmu nagu sitajunni. 😀

Kõige veidram oli see, et osad naised laikisid mu Insta stoorisid, see Eliidi juht kirjutas mulle Instasse küsimusega Oskari toitumise kohta ja midagi veel, ma täpselt ei mäleta, samas kui ta mind a’la basseinis või liftis nägi, vaatas ta minust läbi nagu tühjast kohast. Nagu MIKS sa ei küsi lihtsalt päriselt, ma olen siinsamas, miks sa kirjutad mulle Instagrami. Ausalt mu aju ei hooma seda lihtsalt.

Muidugi pole välistatud, et ma ise olen loll, sest vahel on nõndaviisi, et kui kõik teised tunduvad lollid, oled loll tegelt sina ise. Aga jah. Ma ei tea. Ma pole sellist asja kunagi näinud.