Esimene reis perena: noh, mitte päris see, mis oodatud…

Ma olen täiega seda meelt, et emasid hirmutatakse niigi kogu aeg, et oi kui jube lastega on ja seda pole vaja, nii et ärge minu juttu nüüd puhta kullana võtke, sest meie reisil oli lihtsalt posu halbu kokkulangevusi ja tegelikult ma usun, et lastega reisida on tore.

Niisiis. Tuli meil mõned kuud tagasi mõte, et läheks reisile. Mina, mu abikaasa, meie 5-kuune poeg ja minu kaks õde. Võtaks kambapeale mõnusa villa Itaalias, sõidaks väheke ringi. Noh, mul polnud muidugi seda lootust, et beebiga saaks reisikava olla nii tihe nagu meil tavaliselt on, aga eks võtame omas tempos. Ainus asi, mida ma päriselt tahtsin näha, oli Pompei, mida ma olen soovinud näha juba kaugest kooliajast, mil sellest linnast räägiti. Teised tahtsid teha tiiru Amalfi rannikul, käia Capri saarel, teha päeva Napolis.

Lend Napolisse läks üllatavalt hästi. Oskarit kiitsid isegi taga istuvad tädid, et nii rahulikku beebit ei ole enne näinud. Natuke valmistas muret see, et inimesed köhisid hobusekombel, aga lootsime, et ehk ei hakka külge.

Tundus, et poisule lennukis väga meeldis ja kui sooja Itaalia õhku lahtisest uksest tundsime ja ootasime, et teised välja läheks, et saaksime rahulikult viimastena välja minna, naeratas ta kõigile reisijatele, kes väljusid. Nagu mu pusalt näete, olen täisilastatud, aga oleme kohal!

Reisi planeerides ma mõtlesin alguses, et peame ostma reisivankri. Siis saime pileteid ostes aru, et miks me ei võiks lihtsalt enda vankri kaasa võtta, mis värk nende reisivankritega on. Seda enam, et ühe reisi jaoks osta neeruhinda maksvat vankrit – pealegi Oskar ei istu veel ja tal on kõige parem praegu vankrikorvis. Võtsime lihtsalt kaasa enda vankri, mille lasime hoolega kiletada lennujaamas.
Muidugi tuli see sealt välja megakriimustatuna. Uhh… ära mine närvi, sitta sest vankrist, me oleme lõpuks Itaalias.

Järgmine peatus – autorent. Üllatusena avastasime, et autorent ei asugi lennujaamas. Kirjas oli küll, et helista, aga eeldasime, et ju siis keegi tuleb kuskile putkasse, sest omast arust panime kättesaamiskohaks ikka lennujaama.

Ei, me pidime jala kõmpima kuskile ringteele, kust meid võttis peale buss, mis viis meid autorenti.
Seal läks oma tund aega, et tädike klõpsiks arvutisse info, mida me olime niigi autot rentides juba täitnud. Siis kasseeris veel kenakese mitmesajaeurose summa selle eest, et meil oleks täiskindlustus ja 0 omavastutust, mille eest me olime enne juba niigi maksnud omast arust. Ilmselgelt töötasid seal ainult NPC-d, kes oskasid öelda ainult päheõpitud lauseid ega osanud ühelegi küsimusele vastata. Uhh… aga okei, ära mine närvi, vähemalt saame kohe auto kätte ja jõuame jalka finaaliks villasse.

Üldse on mu arvates kõik itaallased NPC-d. Mul on tunne, et seda kohta polegi päriselt olemas. Nad ütlevad täiesti soravalt ja selgelt mingeid konkreetseid lauseid, aga kui sa küsid midagi juurde hästi lihtsade sõnadega, nad ei saa mitte midagi aru. Täiesti null. Eelmine kord oli ka sama, et rentisime airbnb ja naine tutvustas meile kõike täiesti soravas inglise keeles. Kui me küsisime midagi ülilihtsat – ma ausalt ei mäleta, et kas lisarätikuid on või kas aiast võib ürte kasutada vms, siis ta vaatas lihtsalt tühja pilguga otsa ja ei saanud mitte midagi aru.

Me rentisime Jeep Compass or similar auto. Millegipärast tundus see auto, kuhu me kenasti viiekesi mahtusime. Nii et kena üllatus oli, kui saime hoopis Volkswagen T-Crossi. Sinna kotte sisse surudes sai selgeks, et see auto on reaalselt väiksem kui meie enda oma. Arutasime korra, et äkki uurime, kas saaks suurema, aga no nad ei osanud midagi peale yes, yes öelda ja tekkinud oli järjekord, nii et me oleks ilmselt seal tunde oodanud.

Nii asusime teele, salong kotte täis. Kuna oli pühapäev, tasus ära käia teel olevas suuremas poes, et mitte kohapeal avastada, et polegi ühtegi poodi läheduses. Nii me sõitsime lõpuks majja nõndaviisi, et reaalselt mahtusid jalad kuskile kottide vahele ära.

Aga lõpuks olime kohal! Meid võttis vastu tore majaomanik, kes näitas kenasti kõik kätte. Ta lahkus, panime poolelioleva jalka mängima ja mõtlesime, et kuidagi jahe – paneme õhksoojuspumbad tööle.

Ja mis tööle ei läinud, oli alumise korruse õhksoojuspump. Tegime omanikuga videokõne, aga ei midagi. Tuli siis kohale ja selgus, et tõepoolest see imelikul kombel ei tööta. Seal polnud termomeetrit, aga ma pakun, et elutoas oli umbes 17 kraadi, mis järgmiseks päevaks langes oma 15 peale.
Ta palus väga vabandust, aga pühapäeval polnud ka võimalik kuskilt osta soojendit ega kutsuda remondimeest. Kamin majas küll oli, aga seda polevat aastaid kasutatud.
Selles suhtes üleval korrusel olid meil igas toas õhksoojuspumbad, nii et mõtlesime, et tühja sest elutoast, elame selle ühe öö üle ja homme vaatame siis. Kui korda ei saa, peame kolima.

Toas oli ikka päris-päris jahe, nii me seal pleedid ümber tegime õhtusööki Lildlist saadud kraamist ja vaatasime jalkat.

Magamaminekul ilmutas Oskar märke, et ta on pisut tõbine. Kas süüdi olid hobustena köhivad lennukiinimesed või jahe tuba, ei me seda tea.
Tal on enne ka kord nohu olnud ja siis oli esimene öö pisut halb, sest tal oli ju nina kinni, aga järgmisel päeval oli parem.
Sel ööl aga oli vaesel poisil nii halb olla, et ta nõustus magama ainult süles püsti kussutades. Kella viieni hommikul kussutas teda mees, viiest edasi mina. Selge see, et järgmiseks päevaks olime mõlemad parajad kapsad, sest ega kumbki eriti magada saanud.
Selge oli ka see, et kuskile järgmisel päeval kõik koos sõita ei saanud.

Kuna juhiluba on ainult minul ja mu mehel, siis otsustasime nõndaviisi, et tema jääb Oskariga koju ja mina viin õed Amalfi rannikule.
Alguses võttis pisut jala värisema küll see üksi väljamaal autoga sõitmine, sest tavaliselt sõidab mu mees, aga mulle karjuti ainult kaks korda idioot, nii et pole hullu.

Meie tore auto tegi ka sellist toredat trikki, et hakkasin mina sõitma teetaskust edasi ehk panin drive, vajutasin gaasi… ja auto tagurdas perse ees teele. Tagant tulid autod, ma sahmisin seal ja panin uuesti drive ja gaas, mispeale ma veeresin veel rohkem tee peale. Siis taipasin auto välja lülitada ja uuesti sisse, pärast mida drive töötas. Ja nii juhtus mitu korda. Pole aimugi, kas ma tegin midagi siis valesti või see oligi tagurpidiauto.

Lõppkokkuvõttes oli tore päev ja vahepeal tehti kodus küte ka korda, nii et tagasi tulime juba sooja koju.

Esimesel õhtul kui tüdrukud magasid, me vaatasime mehega villas ringi ja avastasime, et peegli taga on sissepääs keldrisse. Kakkusime selle lahti ja see tundus päris hirmus – pime sügav kelder ja trepil mingid kummalised laste joonistused. Naersime, et homme saadame Carmeni inspekteerima.

Teisel hilisõhtul, kui hakkasime juba vaikselt magama sättima, tuli meelde see kelder ja esitasime Carmenile väljakutse, et vaata, kas julged sinna minna. Ei julgenud. Lõpuks nõustus, et mu mehega võib minna vaatama. Me itsitasime üleval, et tea, mis seal olla võib… kuni nad tulid jumala tõsiste nägudega üles, et no nüüd on perses.

See oli ikka selles hetkes täielik õudusfilmistsenaarium. Trepil olid siis loobitud lastejoonistused, aga sügaval keldris oli üks suur lage ruum, mille keskel oli tumedate plekkidega, mis meenutasid verd, madrats ja meditsiiniteemalised raamatud, kus olid pildid ajudest. Ja mingid vanad fotod inimestest. Ja mõned kirved ja labidas. Okei, kirved on võibolla veel loogilised, äkki teeb grilli jaoks halgudest peenikesi tükke. Aga milleks talle labidas? Seal polnud klassikaline muruaed, vaid selline sillutatud, et ma ei kujuta ette, mida seal suure labidaga üldse kaevata on.

Me läksime nii paanikasse, et ilmselgelt magaminekust midagi välja ei tulnud ja peas ketrasid stsenaariumid, kuidas see mees meid kindlasti maha tapab ja meie peal eksperimente korraldab. Kes pagana päralt hoiab airbnb keldris selliseid asju?
Olime juba suht asju pakkimas ja sealt kuhu kurat sõitmas, kui mõtlesime, et no kuhu me keset ööd läheme ja haige lapsega… nii me ärevil magasime kõik lukustatud magamistubades.
Võibolla on sellele loogiline selgitus, et mõni külaline oma päevadega veristas madratsi täis, aga see oli ikka väga päevinäinud madrats, kuigi muu villas oli väga puhas ja uus, et milleks seda üldse alles hoida. Võibolla ta õppis meditsiini, et sellised raamatud. Ja no ma saan aru, kui oleks palju asju ja nende HULGAS need asjad, siis oleks arusaadav. Aga AINULT need asjad seal olidki, reaalselt selline vibe nagu seal oleks kellegi peal eksperimente tehtud.

Järgmisel päeval olime me magamatusest juba täiesti soodad, sest Oskar oli veel haigem ja ei maganud ja lisaks ärevus keldrileiust. Mina jäin poisiga koju, mees pidi viima tüdrukud Sorrentosse. Sinna oli tund edasi-tagasi, nii et kui ta oli kaks tundi ära olnud, ma hakkasin juba muretsema. Levi oli ka seal majas defitsiit, sest see asus suht kõrgel mägedes, mille vaate tõttu ma selle üldse valisin ega arvestanud, et see levi mõjutab. Mis on ekstra hirmus, kui sa arvad, et su majaomanik on mõrvar ja kui sa ohtu satud, sa ei saaks isegi telefoniga abi kutsuda.

Sain ta lõpuks kätte, et tüdrukud oststasid hoopis Napolisse minna, mis on kaugemal ja ta viis nad ära. See eilne keldrilugu oli ka värskelt meeles ja siis järsku käis uksekell. Ma pidin rabanduse saama, ausõna. Kogusin end korra ja kui ukseni jõudsin, polnud seal kedagi.

Tol õhtul olime me kõik nii väsinud magamatusest ja õnneks Oskaril ka veidi parem, et saime esimest korda normaalselt magada. Või noh, nii palju kui kella viieni öösel magamine normaalne on.

Hommikul oli aga kõigil parajalt hea olla, et kuskile koos sõita. Oskarile ka tegelikult mõjus värske õhk kõige paremini, ta magaski päeval meil aias või rõdul, kus oli kergem hingata.

Nii me sõitsime Caprile. Seal oli megatore. Käisime paadiekskursioonil ja niisama linna peal. Muidugi talvehooajal oli seal suurem osa kohti kinni ja kuskilt mingit erilist maitseelamust sel reisil ei saanudki. Meil oli küll hea plaan, et lähme mehega kahekesi restorani ja jätame õed Ossuvalvesse, aga no kuhu sa haige lapse jätad niimoodi…

Capri päev oli hästi tore tegelikult ja õhtul veel majas tegime ise õhtusöögi mereandidest, mille kohalikust kalapoest ostsime. Kindlustunnet tekitas ka fakt, et meie villaomanik kirjutas, et tuleb siis hommikul võtmete järele. Järelikult öösel tapma ei tule, seegi hea.

Ma mõtlesin küll, et kui Oskaril on kehv olla, jääme kauemaks, aga ega see tore mõte ei ole, sest jõulud, meil on kass kodus ootamas, nii et lootsime, et saab ikka terveks kojusõiduks. Õnneks oli tal hommikul täitsa hea olla ja nii me lennujaama poole startisime.

Pidime auto ära viima ja no muidugi need NPC-d ei saanud midagi aru, seal oli ilmatuma järjekord. Tavaliselt viskad lihtsalt võtme ära ja kaod nelja tuule poole, aga seal pidi ootama, ootama ja ootama. Lõpuks saime selle auto ära antud ja jõudsime lennujaama.
Esimese asjana läksime pagasi kiletamisesse, et vanker ära kiletada. See vennike seal nägi vist vankrit esimest korda, sest pidi kolleegi appi kutsuma, et kuidas sellist asja teha. Tallinnas lihtsalt lükati meil kokku vankrijalad, korv ja turvahäll, siin nad olid nagu… ei-ei-ei, see ei ole võimalik. Midagi nad seal ukerdasid, ausalt öeldes suva ka, saime kahes osas kiletatud.

Läksime siis pagasit ära andma, kus meile teavitati, et peame viima kuskile kaugele erimõõdus pagasi äraandmisesse. Tallinnas oli ka nii, aga siis lihtsalt viskasid kuskile lindile oma kraami ja läksid minema, polnud mingit erilist teemat sellest. Seal oli aga mingi nurgatagune, kus polnud hingelistki. Pidime ise pagasi lindile panema, skännima piletit ja… see ütleb, et pilet ei kehti. Uuesti. Pilet ei kehti. Kell on palju ja lennuni pole kaua aega.
Kõrval oli mingi katkine telefon, kus kästi helistada 420 kui vajame abi. Helistasime. Kuri mees ütles, et tema ei tea sellest midagi ja küsigu me enda lennufirma käest.

Jooksin lennufirma infopunkti. Seal öeldi, et nemad ei tea midagi, mingu ma check-in‘i. Seal öeldi, et nemad ei tea midagi, helistagu ma sellele numbrile. Ma selgitasin, et numbrilt paluti minna infokassasse ja infokassast siia. Tema ikka raius, et nende poolt on kõik ok ja minge helistage ja proovige uuesti.

Läksin nõutult mehe juurde tagasi. Proovisime skännida, vajutada nuppe, no kõike. Helistasime uuesti numbrile, mis seal kõrval kirjas oli. Onu oli päris vihane ja ütles, et tema ei tea sellest midagi, pöördugu me oma lennufirma poole.

Meil oli lennuni megavähe aega, et seekord pidi mu mees minema ja kui talle ka öeldi, et minge tagasi ja helistage sellele numbrile, lõpuks nõudis, et keegi tuleks kaasa. Nad üritasid teda küll veenda, et nende poolt on kõik korras ja proovi veel ja helista sinna numbrile, aga ta jäi endale kindlaks, et ei liigu millimeetritki, enne kui nad kellegi saadavad appi. Siis tuli kuskilt tagakapist välja mingi tädi, kes saatis meie pagasi õigesse kohta.

Nii me jooksime ja jõudsime suht viimasel hetkel lennule, ise läbimärjad ja väsinud. Vaene Oskar ka ei arvanud sellest seiklusest suurt midagi ja üleväsimusest karjus terve tee.

Nii et jah, hea on lõpuks kodus olla ja tegu on reaalselt kõige väsitavama puhkusega, mis mul eales olnud on. Lapsest ka kahju, et haigena solgutati mööda ilma. Plaanisime, et kui see reis ilusti läheb, ehk lähme talvel kuskile pikemaks sooja, aga no praegu on küll selline tunne, et never again.
Tundub, et Oskaril on ka hea meel kodus olla. Nii kui koju jõudsime ja ta mängumatile panime, ta mängis ülikeskendunult mitu tundi vaikselt läbi kõik oma mänguasjad ja mati atribuudid. 😀 Tundus, et ta oli neist puudust tundnud.