Beebiga söömas: Rucola

Minu meelest on lastesõbralike söögikohtade kohta nii vähe infot, et ma võtan nüüd selle taaga enda peale ja jagan ikka, kus me Oskariga söömas oleme käinud. Ta on nüüd maru mõnus sell, kellega väljas käia, et ma ausalt öeldes käiks temaga kogu aeg.

Täna oligi põhjust minna. Carmenil tuli külla kauge külaline Tadžikistanist. Nimelt tema sõjaväelasest peigmees teenis enne Eestis, aga siis saadeti ta just sellisesse kohta nagu Tadžikistani ja me saime ka teada, et selline koht kaardi peal olemas on. Ma oleksin arvanud, et seal on ainult liiv ja paar eeslit, aga pidavat täitsa koht olema. Kusjuures seal räägitakse palju vene keeles.

Igatahes oli jälle ees raske ülesanne, et mõelda välja, kus oleks lapsega normaalne einestada. Ma avastasin kohe Lucca Tabasalus, kus pidi megatore mängunurk olema ja meile on see väga lähedal ka ja mul oli juba melanzane maitse suus, aga siis ma avastasin… et see avatakse täna alles kell viis. No sellega pole mul midagi teha, sest kell kuus me hakkame juba ööputru sööma ja uneprotseduure tegema.

Kuna juba Itaalia toit meeles mõlkus, tuli meelde, et keegi soovitas Rucolat. Ma pole seal ausalt öeldes kunagi käinud, kuigi ma tean seda kohta. Tundus normaalne ja sinna me sammud seadsime. Meil on linna täpselt paras sõit, et Oskar saab oma lõunatudu autos teha ja ongi kenasti üleval ajaks, kui kohal oleme.

Ma arvasin millegipärast, et Rucola on hoopis teistsugune. Seal oli suht palju rahvast, üsnagi lärmakas ja vedas, et üldsegi laua saime. Õnneks jälle otse mängunurga kõrvale, nii et Oskar sai kohe askeldama hakata. Mängunurk täitsa kobe, pole midagi halba öelda. Suurematele lastele oli legolaud isegi, mis ma kujutan ette on üsna põnev. Oskarile meeldis väga kassaaparaat.

Teenindust pean väga kiitma. Näiteks tõi teenindaja kohe küsimata naistepäevalilledele vaasi ja oli väga tähelepanelik.

Toidust.
Me tellisime mehega kahepeale kaks eelrooga – carpaccio ja vitello tonato ehk vasikaliha tuunikalakastmes. Esimene oli nagu carpaccio ikka, teist ma polegi enne söönud, aga oli isegi päris hea. Mehel tuli selline kappariisu, et sõitsime 2 poodi läbi, aga kummaski polnud suuri kappareid, nii et jäi ilma 😀

Pearoaks ma võtsin seeneravioolid. Polnud otseselt halb, aga veits liiga soolane.

Kõhud olid niiiiii täis, aga pigistasime kahepeale endale ühe tiramisu ka sisse. Ma ei tea, võibolla minu kiiks, aga ma eelistan tiramisut, mis on nagu… kausis. Mitte koogikujul.

Aperol Spritz oli hea. Menüüs oli huvitavaid spritze veel, näiteks limoncelloga, see tundub huvitav proovida kunagi.

Noh… kokkuvõttes selline tugev 3. Normaalne koht, kus lõunat süüa. Lapsega on täitsa okei. Oskar harjutab ooperilauljaks saamist siin viimasel ajal. Kui kuskil muusika mängib, siis ta karjub kaasa, aga seal ei paistnud see kedagi häirivat. Toit on ka okei. Kuigi nüüd tahaks Luccasse…

Laigi ja jaga: