web analytics

8 kommentaari

  1. T
    30. oktoober 2018 @ 13:38

    Ma kardan tohutult surma! Nii enda kui ka lähedaste oma, ma kardan, et ma ei saa oma mehega veeta vanaduspõlve ja ma kardan, et ma ei näe oma lapsi kasvamas. Ma arvan, et suur mõju on olnud sellel, et kui ma olin 11, olin ma matnud juba enda õe, venna, vanaisa, vanavanaema ja enda 2 koera, kellesse ma olin väga kiindunud. Arvan, et see pani korraliku põntsu väikse lapse psüühikasse.
    Nüüd olen sellel teemal ikka väga hell 🙁

    Reply

    • merjeblogi
      30. oktoober 2018 @ 13:39

      Appi kui jube. Mis su õe ja vennaga juhtus, kui küsida tohib?

      Reply

      • Sigrid
        30. oktoober 2018 @ 15:12

        Mida rohkem surmaga kokku puutud, seda hellemaks muutudki selles osas. Ma olin 19, kui kaotasin õemehe, kes oli 15 aastat venna eest olnud mulle. Ja täpselt 8 kuud hiljem läks päris vend ka järgi. Olin küll täiskasvanud aga see lõi mind niimodi rivist välja, et toibun siiamaani. Kuigi sellest on 9 aastat möödas. Esimene aasta kõige hullem, sest siis ei tulnud mul kõige lihtsamad väljendid ka meelde (näiteks haiglas käies ei suutnud meenutada sõna registratuur. Õed irvitasid otse näkku, kui küsisin, kust infot saada) ja igasugune kirjutusoskus kadus. Aastatega on kõvasti paremaks läinud aga jäänud on pidev hirm kuklas ülejäänud lähedaste pärast. Iga kord, kui telefon heliseb on esimene mõte, et ega nüüd midagi juhtunud ei ole.
        Enda surma enne ei kartnud, kui laps sündis. Nüüd pelgan küll, et laps üksi jääb.
        Aga selles osas pole vahet, kas maetakse või tuhastatakse. Mõlemad tunduvad rõvedad 😀

        Reply

      • T
        31. oktoober 2018 @ 08:04

        Õekesel oli kaasasündinud haigus, mida ei suudetudki tuvastada ja vennal oli mootorrattaga liiklusõnnetus.

        Reply

        • merjeblogi
          31. oktoober 2018 @ 08:19

          🙁

          Reply

  2. Nipitiri
    30. oktoober 2018 @ 16:04

    Enda surma ei karda absoluutselt. Hetkel ka lähedaste oma mitte, aga samas ei ole ma oma elus siiani ka kedagi kaotanud. Surm on asjade loomulik käik ning arvan lihtsalt, et tuleb elada nii, et polekski kahju näiteks homme minna. Peaasi, et see valulik poleks.

    Reply

  3. Triinu
    30. oktoober 2018 @ 17:43

    Sa ilmselt ka tugined kuuuurija saatele? Ma ka vsstasin ja mind tabas kohutav õud. Ma kardan hirmsasti ära surra ja ks seda, et mu lähedastest keegi sureb. See on mul kohutav hirm. Olen mehega rääkinud et kui suren siis mind ahju ja maa alla ei topi. Mõtle kui mul on see haigus, et süda lööb nii vaikselt et masin ei näita aga tglt olen elus ja ärkan kuskil ahjus sekund enne kui masin käima pannakse 😖…
    Ma ei tea kuhu mu mees mu paneks kui midagi juhtuma peaks.😀

    Reply

    • merjeblogi
      30. oktoober 2018 @ 21:44

      Samas parem kui maa all ärgata 😀

      Reply

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga