web analytics

13 kommentaari

  1. Maarja
    18. mai 2018 @ 23:30

    Need haprad elud, keda maailmas on liiga palju. Loodetavasti on järgmised pöörded kõik õiges suunas. Aga kui keegi kirjutaks sellise teksti raamatu tagakaanele, siis ma kindlasti loeksin terve raamatu läbi.

    Reply

  2. Kai
    19. mai 2018 @ 20:19

    Töötades ise vanglas, siis ei usu, et ta mõrvariga samas kongis oleks istnud 😀 vanglas on erinevad osakonnad kuritegude ja nende raskusastmetega ära jaotatud.

    Aga töötades kriminaalkorras karistatud isikutega, siis jah.. sa võid rääkida ja noomida ja sundida vms, inimest mitte tegema nö halbu asju, kuid selge on see, et see ei muuda midagi. Inimene muutub, siis kui ta seda ise tahab ning enda kogemusest lähtudes võin öelda et eelpool nimetatud tegevused mõjuvad sellistele inimestele pigem vastupidiselt soovitule. Kõige targem oleks vennale öelda/ mõista anda, et oled tema jaoks olemas, kui ta seda soovib ning tema saab vastavalt ka siis käituda.

    Reply

    • merjeblogi
      20. mai 2018 @ 11:03

      Vot ei tea, ma kõrval ei istunud, aga nii ta oma tüdrukule rääkis. 😀 Eks mõrvaril ja mõrvaril on vahe ka, võibolla ei olnud kõrge riskiastmega mõrvar?

      Reply

      • Kadi
        22. mai 2018 @ 16:49

        Tere,Kai! Tartu vangla. 9 aastat tagasi. Inimene,kes kandis karistust (istus kokku 1 aasta) oli mitu kuud kongis koos Ustimenkoga… Päris hirmutav tegelikult.

        Reply

  3. Rents
    19. mai 2018 @ 23:07

    See “üks inimene samast perest saab paremini hakkama” – selle asja nimi on säilenõtkus (inglise keeles resiliency), ehk siis sõnastiku kohaselt “võime edukalt kohaneda ja areneda märkimisväärselt raskes, riskirohkes keskkonnas”. Võilillelaps on säilenõtkuse tulemus, nagu sina ja mina. Ja keegi ei tea, miks, aga naistel on seda säilenõtkust tunduvalt rohkem kui meestel (ja naised pole ainult vaimselt tugevamad, ka igasugused katkud jms on naised alati suurema tõenäosusega üle elanud).

    Nii et nii ongi, et kui sama kehvas keskkonnas on poiss ja tüdruk, siis tüdrukul on suurem tõenäosus sellest normaalse(ma)na välja tulla kui poistel. Või vahel oskavad naised ka oma puudujääke paremini varjata. Sest olgem ausad, sinu “normal meter”, nagu ingliskeelne kirjandus ütleb, ei ole ka päris paigas, sa andestad inimestele tunduvalt rohkem, kui enesealalhoiu seisukohast mõistlik oleks, sest “aga veresugulane!” on sinu jaoks ebanormaalselt suur argument ka siis, kui see veresugulane iial sinu huve esikohale pole pannud. Mina jälle olen teises äärmuses, olen valmis üsna kiiresti suhted katkestama inimestega, ka lähedastega, kui leian, et nad ei üritagi mind mõista või lähtuvad põhimõtetest, millega ma ei samastu. Ma ei saa midagi parata sinna, väga sügaval on sees see, et toitva käe läbinärimine on vaimse vabaduse seisukohast oluline, ja nii kui tundub, et keegi survestab asjades, mis ei tohiks neisse puutuda, näitan hambaid ja olen valmis ka elu lõpuni mitte suhtlema kasvõi lähisugulastega. Mu isa üritas mind mingil hetkel teismeeas rahaliselt survestada, saatsingi selle raha tagasi ja sõin kuu aega makarone hapukoore ja sibulaga, ilma mingi lihata. Kõrvalt vaadates tundub mulle, et keskmine inimene pigem valetab ja teeb head nägu, et perega suhteid säilitada. Ma leian, et sureme me kõik üksi, võiks siis vähemalt elamiseks meeldivad inimesed endale kõrvale valida, mitte kohusetundest lähtuda. Ehk siis selle pika jahumise point oli, et rasketest oludest tulevatel naistel on ka ikka enamasti mingi erinevus normaaljoonest, lihtsalt ei paista nii selgelt välja .

    Teiseks on näiteks alkohoolikute lastega on tihti nii, et neist, kellest endast ei kasva alkohoolikuid, kasvavad alkoholivastased, st teine äärmus. Või kui ema on vastutustundetu alkohoolik, siis temaga kasvanud laps harjub ise kõige eest vastutama ja kasvab ülemuretsejaks ja planeerijaks. Mul on ema näiteks hilineja – minust kasvas ka kella suhtes suht ükskõikne inimene, väikevend on selline, et kui ta mulle vahel järele tuleb, siis ta ütleb mulle täie tõsidusega, et ta on kohal näiteks kell 11.27. Ja ongi. Ja vihastab, kui mina pole ootamas ja jõuan 11.28. Meil on mõlemal selline töö, kus kedagi väga ei huvita, kas tuled kell kaheksa või kell kümme ja tema on alati õigel ajal kohal. Või näiteks mu vanematele on väga oluline, “mida naabrid arvavad”. Mind absull ei huvita, mida keegi arvab, kui ma pidžaamas Maximasse lähen. Mu väikevend on minu peale karjuma hakanud, sest ma tahtsin ummikus (ja lisaks punase tule taga) midagi pagasnikust võtma minna ja “see oleks täiega mark”. Ehk siis rasketest oludest ei tule normaalseid inimesi, sealt tulevad äärmused. Mõnel äärmusel on lihtsalt kergem elada kui teisel. 😀

    Reply

    • merjeblogi
      20. mai 2018 @ 11:07

      Njaa… Carmenist kasvab vist üks see alkoholivastastest 😀 Ostsin üks nädalavahetus pudeli ühte peenemat alkoholivaba veini ja pakkusin talle ka, et võta väike klaas – välismaal on täitsa kombeks see, et suurematele lastele pakutakse seda. Nii rääkis vähemalt maaletooja. Aga tal oli kindel ei, sest see on nagu alkohol 😀

      Reply

      • Sassi
        19. juuni 2018 @ 10:10

        Nõustun 100protsenti. Hea tekst.

        Reply

    • MSH
      20. mai 2018 @ 13:27

      Amen.

      Reply

  4. kkk
    21. mai 2018 @ 12:06

    see on ikka “normaalne” kogus- 1,5 kilogrammi amfetamiini, ligi 500 grammi kokaiini ja 70 grammi ecstasy’t

    Reply

  5. mari
    3. juuni 2018 @ 21:56

    See, et narkokuriteoga hakkama saanud inimesed pannakse kokku mõrvariga, on üsna levinud. Nimetatakse seda nö ”šokivangistuseks”, et isik saaks aru, mis keskkonnas ta on ja ta mõistaks, et ta ei taha kunagi enam sinna tagasi minna.

    Reply

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga